“Mul ei ole midagi, mis mind nende sõprade külge seoks. Ma ei tunne neid, nende rõõmusid, nende tahtmisi, nende elunõudmisi. Teie muretsete, parun Birk, selle üle, et kas mina teistes ringkondades, kus ilmavaated ja arvamised koguni teised, tõesti rahu saaksin leidma. Ma loodan seda.”
“Need on kõik unistused – selged unistused. Selle vastu annaksin mina sulle nõu näituseks valitsejaks hakata õppima. Teoorialikku teadust ei ole selles ametis palju tarvis, ja oled sa selle ameti ära õppinud, annan ma sulle oma mõisas kohe koha, pääle seda soovitan sind kusagile suurema koha pääle. Nõnda teenid sa natukene raha, tädide käest pärid ka, noh, mina aitan ka niipalju, kui minu jõud ulatab, ja nõnda võid sa viimati omale mõisa rendi pääle võtta, pärast ka ära osta – ja sa oled ise oma isand. Olgu küll, et meie õigused siin kitsamaks lähevad, aga ega meie siis nii arad ei ole; pole meie esivanemadki seda põlve kergesti kätte saanud, mispärast siis meie mitte sugugi vaeva ei taha näha. Teed sa hoolega tööd, siis oled sa varsti kõigist suurtest raskustest läbi. Ei taha sa aga minu nõu järele teha, mis arvad sa siis oma tulevikus võita. Viletsaks vingerdajaks saad sa, viimaks veel töömeheks, kes oma armuliste herrade ees peab noogutama. Minu nõu on ikka, armas poeg, et mõtle hästi järele ja anna mulle kindel vastus alles mõne aja pärast.”
Parun Birk vahtis teravalt oma poja pääle, see aga ei teinud sellest asjagi, vaid vahtis tummalt oma ette parkettpõranda pääle. Ta oleks ehk varsti oma arvamistest lahku löönud, kui parun veel oleks viitsinud teda selle joonega noomida, aga ta oli juba vist tüdinenud. Ta võttis Williami parema käe ja ütles:
“Veel kordan ma, mõtle hästi järele, mis sa teed. Pööra ümber, kui veel hilja pole! Pööra ümber, kui sind omaksed pole veel maha jätnud ja võõrad ära tõuganud, aga pärast, kui see kõik on sündinud, saab see sinul palju raskem olema. Meie ehk näeme üksteist peagi jälle.” Vana parun surus veel kord oma võõrapoja kätt ja nad lahkusid. Imelik näis Williamile paruni kõne olema. Ta oli paljugi kuulnud, mida ta enne ei teadnud. Jällegi tõusis ta rinnas kahetsus, miks ta midagi polnud õppinud ega lugenud, aga see kõik oli nii üürikeseks.
“Kas pidi tõesti paruni sõnades ka sugu tõtt olema,” mõtles William. “Neil on ainult häbi. Mis võib siis minust muud saada kui põlluharija. Nemad uhkustavad oma sugu pääle.”
William oli nii kangesti oma mõtetega ametis, et ta sugugi tähele ei pannud, kuidas ta mõisa karjalautade poole läks. Alles sääl ärkas ta oma uimastusest. Ta pööras ümber ja läks kiirete sammudega jällegi ülesse oma tuppa.
William oli umbes tund aega üleval oma toas. Piinavaks, kitsaks ja pisikeseks näis temale ta väikene tuba minema. Ta nägi oma toa seinu pikkamisi, pool arusaamatalt koomale vajuma, temale liginema, et kui ta siin kauemini oleks istunud, siis oleksid nad teda peagi ära lämmatanud ja tema ots oleks siinsamas olnud. William tõstis oma silmad ülesse ja nägi püssi, mis tema aseme kohal seina pääl rippus. Ta tõusis nagu palavikus oma tooli päält üles, võttis püssi varna otsast, viskas ta õlale, pani jahikoti kaela ja läks kärmesti oma toast välja. Mõisa õuest läks ta nobedate sammudega, iseenese ette maha vahtides üle. Viimaks tõstis ta oma silmad üles ja vaatas kaugele kaduva kasemetsa ja soo pääle, mida ta nii hästi tundis ja kus ta nii mitmed päevad lõbusasti oli mööda saatnud. Nüüdki kadusid jällegi kõik endised mõtted tema pääst, ta tõstis oma pää püsti ja vahtis peagi rõõmsal pilgul metsa poole. Hommikune kaste oli juba ammugi kadunud. Rukkiväli, mis tema paremal pool kõrval seisis, sahises lustilikult; mesilased sumisesid tasakesti rukkikõrte vahelt läbi lennates. Nende sumisemine oli nagu kurvatooniline; nad kurtsid vist selle üle, et sirp varsti oma tööd siingi saab lõpetama. William pööras silmad koera poole. Ah, kui lustik ja rõõmus oli selle nägu, kui ta mööda heinamaad jooksis ja aeg-ajalt oma peremehe pääle vaatas. See lustilik jooksmine ja need pilgud, mis ta Williami poole viskas, ajasid selle endised mõtted täiesti laiali. Korraga hakkas William vilistama. Ka Neero sai aru, et peremees nagu teiseks muutus, ja traavis veel rõõmsamini edasi. Juba oligi William metsas. Varsti paukus püss ja mets hõiskas temale rõõmsalt vastu. Kõik oli nii lapselik, nii mureta. William oli nagu omaste keskel. Karja kellade kõlin, vikati luiskamise helin, heinaliste laul – see kõik kiskus teda oma poole.
William hulkus peaaegu terve päeva otsa metsa mööda ümber. Ehk ta küll paugu paugu pääle metsa laskis, siiski ei surmanud ta mitte üht ainustki lindu; ta imestas isegi, kudas ta nii imeosavasti oskas mööda lasta. Koer näis aga selle üle sootumaks pahaseks minema, ei jäänud enam lindu leides seisma, vaid tormas pääle. William ei püüdnudki teda vaigistada ega talitseda, naeris päälegi, kudas linnud parinal lendu tõusid. Ta virutas palja lennuparina pääle püssi tühjaks ja oli rõõmus, et ta paugutada võis. Tal ei olnud ka tahtmist neid surmata. Ta oli rõõmus, et ta mööda metsa võis ümber hulkuda ja neid hirmutada. Oma kalli jahiga ei pannud ta tähelegi, kudas paks pilv lõuna poolt üles kerkis. Esiteks sirutas ta ähvardades pikad mustad sarved üles taeva poole; selle järel tungisid nagu valmistatud teed mööda paksud pilverünkad edasi; veel tagapool – sääl oli pilv juba helesinine ja venis nii tasakesti ja tähelpanemata paksude rünkade järele, nagu pall siledat sööti mööda külapoisi visates edasi veereb. Terve pilv sündis nagu pimeduses, nagu varjaneks temas mõni kättesaamata saladus. Ainult metsas kuuldi puid temast nagu juttu ajama, aga ka see sündis ajuti. Terve loodus nagu ootas midagi. Lindude laul vaikis. Vihmakass kiunus valusasti. William ei pannud enne pilve tähele, kui ta juba päikese kinni kattis. Nüüd alles tõstis ta oma silmad üles, vaatas pilve poole ja ütles pikkamisi järele mõteldes: “Aa! Või juba nii kaugel. Aga kust ma varju pean leidma.” Ta hakkas heinamaade poole minema. Läks ta nii kärmesti, kui ta ka läks, aga pilv jõudis iga sammu pääl temale lähemale. Pilv tormas tema kannul välgu leekivaid jooni ühele ja teisele poole laiali loopides ja kärgatas iga kord nagu uhkustades. Pilv sihises ja visises, nagu oleks tal aurumasin ees olema. Esimesed tibad kukkusid Williami käte pääle. Ikka kärmemini tõttas ta edasi. Juba paistis eemalt heinaküün. See näis tühi olema: hein oli alles tegemata. Välk sähvis ja kõue kärgatas tema kannul; vihma tuli kui oavarrest. William oli juba küüni juures ja oli valmis sisse minema, sääl leidis ta aga oma õnnetuseks, või õnneks – ta ei teadnud seda isegi – ühe naisterahva eest. William pani oma teise jala üle uksepaku juba küüni; niipea kui ta aga seda naisterahvast nägi, kellel niisamati kohmetanud nägu oli kui temalgi, jäi ta uksepaku pääle seisma ja oli silmapilgu kahevahel, kas sisse astuda või välja ulu alla jääda. Ta tõmbas oma jala küünist tagasi. Koer pistis ka oma pää üle küüni uksepaku sisse ja oli valmis küüni hüppama, niipea kui ta aga võõrast nägi, langesid ta kõrvad veel enam lüngu, vaade muutus veel haledamaks ja ta tõmbas haleda niuksumisega oma pää küünist peremehe järele tagasi. William läks küüni ulu alla, aga ta ei saanudki veel sinna, kui kaunis madal, aga mahe naisterahva hääl küünist järele hüüdis:
“Jahimees, ärge mind häbenege ühtegi, tulge aga küüti, vihm ei heida ju nalja. Päälegi, see ei ole ka meie küün, mina olen niisama võõras kui teiegi.”
Ta vaatas kõneleja poole, nende silmad juhtusid vastastikku. Mõlemad vahtisid üksteise pääle. William hakkas argselt küüni kobima. Vihma sadas veel tublimini. Williami rind oli ju ennegi argtust täis, sest et ta naisterahvaid üleüldse kui tuld kartis, aga nüüd kippus see argtus ka tütarlapsele kallale. Kõik tema jutul ja rõõmul jahimehe kartuse üle oli täiesti ots. Kui William küüni oli astunud ja parajat kohta oma seismiseks otsis, asus koer, kes ka nagu aru hakkas saama, missugune vilets lugu tema peremehe ja võõraga on, nende kahe vahele ja vaatas kord peremehe, kord võõra pääle, nagu tahaks ta kõik asjad hääks käända.
Võõrad seisid natukene aega sõnalausumata ja ei julgenud silmi üksteise pääle tõsta. See kohmetus hakkas aga varsti kahanema. Ka koer märkas nagu seda ja laskis rahulikult kõhuli maha, kui ta küüni seina äärde oli astunud.
“Ei vihm jäägi üle,” lausus tütarlaps viimaks tasakesti.
“Ei jää; ja kui kõvasti müristab,” vastas William ja vaatas argselt teise poole, kartes, et ehk see ka tema pääle vaatab, aga vale; see vahtis enese ette maha, nagu mõtleks ta mõne asja üle