Pööran ennast, et paberkotti Alile ja Jamile pakkuda. Ali lükkab oma blondid juuksepikendused selja taha. „Ei, ma ei või.” Ta võtab oma Nespresso termostassist pisikese lonksu kohvi. „Ema pani meid selle paleotoiduvärgi jaoks kirja.” Ta hammustab huulde. „Emma?”
„Jah?”
„Kas meie vahel on kõik hästi?”
„Misasja?”
„Sa ei vastanud mu sõnumitele. Mõtlesin, et äkki oled pahane või midagi?”
Alil on liiga jämedad silmapliiatsijooned, must värv on kogunenud tema silmanurkadesse ja kuivanud seal koorikuks. Paari kuu eest tõi isa talle Maci kosmeetikakohvri, sellise, millised on tavaliselt vaid päris proffidel meigikunstnikel, ja see oli servast servani kõikvõimalikke ilutooteid täis. „Lihtsalt niisama,” ütles Ali meile õlgu kehitades. Maggie kiljatas elevusest ja haaras vedela silmalaineri, mida ta kohe Jamie peal järele proovima hakkas. „Äge,” ütlesin mina. Mu sõrmed põimusid nagu iseenesest ümber jumestuskreemi, mida ma juba ammu endale ihaldasin, aga mida minu ema pidas liiga kalliks. „Ehkki minu arust näevad kõik Maci tüdrukud välja nagu transvestiidid.”
„Jumal hoidku, Ali,” ohkan ma. „Püüa nüüd olla.”
Pakun muffinikotti Jamiele. Ta ei tee märkamagi, nii et lehvitan kotiga tema nina all. „Halloo, kosmos! Siin Maa, Jamie!”
Ta kõhkleb, vaatab kotti, vaatab mind. Võtab siis ühe muffini, hammustab sellest hiiglasliku tüki ja neelab selle peaaegu tervelt alla.
„Rahu, rahu,” ütlen ma. „Isegi Maggie ei kugistanud enda oma nii kiiresti alla.”
„Jää vait,” ütleb Maggie. „Ma käisin hommikul kuue ajal ujumas. Nii et ma võin endale ühte muffinit lubada küll, kui ma seda tahan, eks.”
„Ma ei kujuta ette, kuidas sa suudad nii vara ärgata,” ütlen mina. „Ma ajasin ennast alles kümme minutit enne teie tulekut voodist üles. Ma olen täiesti lootusetu unekott.”
Jamie pressib tühja muffinikoti nutsakuks. „Ma olin juba ammu enne kuut üleval,” ütleb ta. „Õppisin tänaseks iiri keele eksamiks.”
„Oi, kurat,” vastan ma. „See läks mul täitsa meelest ära. Nüüd ma kukun küll kolinal läbi.”
„Möödunud nädalal unustasid sa samamoodi füüsika kontrolltööks õppida, kas pole nii?” Jamie vaatab mind vidukil silmi. „Milline kokkusattumus.”
Sain selle töö eest seitsekümmend kaheksa punkti sajast, härra O’Flynn pilgutas mulle silma, kui ta kontrolltöövihiku minu lauale pani ja pobises: „Hästi tehtud.” Jätsin vihiku laua peale püsti, et kõik seda näeksid. „Ja esikohast rääkides,” jätkas ta, „palju õnne, Jamie!” Jamie võttis vihiku, mille esiküljele oli punase markeriga sirgeldatud suurelt „93 punkti”. Tema näos ei liikunud ükski lihas, kui ta selle oma koolikotti torkas. Vaatasin uuesti oma vihikut, ja mulle näis, nagu oleksid numbrid sealt minema triivinud, üles hüpanud, mulle silma karanud. Oleksin tahtnud selle viiekümne tuhandeks tükiks rebida.
„Hästi tehtud, J.” Naeratasin talle, et keegi ei arvaks, et ma olen tema peale kade. „Nüüd on mul küll paganama kahju, et ma ise üldse ei õppinud.”
„Kas sul on uued päikeseprillid?” küsib Maggie, kui Ali pistab käe oma kollasesse Céline’i seljakotti, mille ema talle Pariisist tõi, ja sealt kollase-pruunikirjute raamidega Ray-Banid välja tõmbab. „Mis su isa ostetud Warby Parkeritest sai?”
„Jumala veider lugu,” ütleb ta ja ma pean pingutama, et säilitada oma sundimatut ilmet. „Ma ei leia neid enam mitte kusagilt.”
„Jama lugu,” ütleb Maggie parklasse pöörates.
„Miks sulle lihtsalt uusi ei osteta?” küsin ma täiesti tavalise häälega. Nad võivad seda endale lubada.
„Sellise disainiga prille saab ainult USA-st. Ma ju ütlesin sulle.”
„Ahjaa, nüüd ma vist tean, milliseid prille sa mõtled.” Viskan seljakoti ühele õlale ja hakkan teise käega selles sobrama, et oma iiri keele õpikut leida. „Nagunii olid need sinu näo jaoks liiga suured.”
Meie ees kõrgub St Brigidi keskkool, hall betoonhoone, mille aknaruutudelt helgivad vastu päikesekiired; koolimaja kõrval kükitab terve rida moodulmaju. Neist ettepoole jäävad võimla, tenniseväljakud ja parkimisplats, taha mahlakad rohumaad, kus lehmad kohe pööraselt ammuma hakkavad, kui mõni õpilane kooli taha suitsetama hiilib. See maa osteti koolile nunnadelt, kes ehitasid saadud raha eest Ballinatoomi teise otsa uue kloostri, mille kõrgetes löövides nad nüüd surma oodates viiekesi ringi klõbistavad. Vaatan ringi ja näen sadu tüdrukuid, kes autodest välja ronivad, nad leemendavad higist ja tunnevad end silmanähtavalt ebamugavalt. Sellise kuumusega on täiesti kohatu kanda tumehalle villaseid plisseeseelikuid, halle põlvikuid ja tumehalle kampsuneid, aga meie kooli direktor härra Griffin andis alles eile kooli sidesüsteemi kaudu teada, et „koolivorm peab teil, tüdrukud, alati seljas olema, ükspuha milline ka ilm parajasti poleks. See on reegel, millest ei tehta ühtegi erandit”.
Kõik õpilased kõnnivad koolimaja poole, nad naeravad ja hoiavad üksteisel käe alt kinni, sobravad oma seljakottides ja hõiguvad vastastikku, et teine neid ootaks. Noogutan tüdrukutele, kes minust mööda lähevad ja mind nimepidi kutsuvad, tervitavad ja küsivad, kust ma oma päikeseprillid sain või millist huuleläiget ma kasutan või kuidas ma end tänase iiri keele eksami eel tunnen. Naeratan neile ja ütlen: „Aitäh, sa oled nii armas,” ja poetan vastuseks mõne komplimendi. Kujutan ette, kuidas nad minu kuuldekaugusest välja jõudes sosistavad, kui tore ja sõbralik oma olen, kui loomulik ma välja näen, kuidas ma alati nende jaoks aega leian ja kui uskumatu see on, et sellise välimusega inimene nii kenasti suudab käituda.
Koolipäeva lõpuks olen surmani väsinud. Pean kogu aeg naeratama ja kena olema ja tegema näo, nagu mind huvitaksid teiste inimeste probleemid, sest muidu hakkavad nad mind ülbeks mõrraks kutsuma. Nad ei kujuta ettegi, kui väsitav on teha hommikust õhtuni head nägu.
Ali: Kus sa oled?
Ali: Kas sa said mu eelmise sõnumi kätte? Ma pole kindel, kas see jõudis kohale.
Ali: Hei, ma lihtsalt uurin, kas sa said kaks eelmist sõnumit kätte? Kus ma teiega pärast kooli kokku saan? Ootan teid kodunduse klassi juures.
„Hei!” Ali lamab Fiesta kõrval asfaldil, kampsun tekina selja all, seelik üles rullitud ja pluus eest lahti, et ta saaks püüda võimalikult palju päikest. „Kas sa said mu sõnumid kätte?”
„Ei.”
Kontrollin oma telefonist kella ja tõstan teise käe silmade kohale, kui ma kissitades koolimaja poole tagasi vaatan.
„Jumal küll,” ütlen ma. „Kus ta ometi on? Mul pole päikesekreemi kaasas. Ma kärssan ära, kui ta kohe ei tule.”
„Kurat,” ütleb Ali. „Ma ei võtnud ka kreemi kaasa. Jube kahju. Oleksin võinud selle peale tulla.”
„Sa ju tead, kui õrn nahk mul on,” ütlen ma ja tõstan kampsuni pea kohale kilbiks. „Ja kas sa mäletad, mida Karen päikesekahjustuse kohta rääkis, ta ütles, et need UV…”
„Ja-jaa, kui ma tahan oma ema loengut kuulda, siis ma võin seda tema enda käest paluda.”
„Emma!” Võpatan, kui kuulen seda piiksuvat häält. „Tere!”
„Tere, Chloe.”
See on Chloe Hegarty, tema krässus juuksed on näo ümber püsti nagu halo, lõug täis küpseid vistrikke, millest mitmel on juba kollane koorikki peal. Ma ei saa aru, miks ta dermatoloogi juurde ei lähe. Pööran talle selja ja teen näo, nagu peaksin leidma midagi oma seljakotist.
„Aiaa!” ütleb Ali, kui Chloe on vaikselt minema hiilinud.
„Mida iganes,” teatan ma. „Oh, jumal tänatud,