2
Päris maailma otsas, nagu Ester oli öelnud, Jõekünka talu siiski ei asunud. Sada nelikümmend kilomeetrit on tänapäeva autole ja korras teede puhul vaid tühiasi, kaks tundi sõitu ja kohal. Pealegi leidis Andres juba teisel korral Jõekünkale sõites, et see rooli taga istutud aeg polegi asjatult kulutatud, vaid selle jooksul jõuab nii mõndagi läbi mõelda, kaaluda ja plaane teha. Seekordsel maalesõidul aga ilmus tema mõttesse mitu korda ja üsna segavalt hoopiski isemoodi tegelane – hobune! Just niisugune kena ja sõbralik loom, kellest Mirjam oli tõesti innustavalt rääkinud. Andres küll peletas selle hobuse jälle minema, tal oli tähtsamat mõelda – eelmistel uurimisretkedel Jõekünkale oli ta kõik lakapealsed läbi kolanud, otsinud katuste läbitilkuvaid kohti ja neid ka leidnud, ja nüüd püüdis ta välja mõelda, kuidas neid hädapäraseltki remontida, sest katus on see, mis hoonet ilmastiku eest kaitseb. Aga nagu kiusaja ilmus nendesse asjalikesse kujutluspiltidesse jälle kena tumepruuni läikiva karvaga hobune, valge piklik laik laubal, ning looma arukas pilgus nägi Andres küsimust: äkki sa tõesti tahaksid oma tütrele niisugust ülisuurt, lausa hinge täitvat rõõmu valmistada …?
Andresel sünnipärase linnapoisina polnud kunagi hobustega tegemist olnud ega ta osanudki arvata, kust niisugune pilt oli talle meelde jäänud. Kunagi ammu, vist veel koolieelikuna, olid nad küll isaga jalutades sattunud ratsavõistlust jälgima ja see oli päris huvitav, kuigi talus sündinud isa tegi nähtust lõpuks omamoodi, veidi üleoleva kokkuvõtte:
„Ega need pole õiged hobused, see hüppamine on ainult tühi spordivärk … Õige hobune on see, kes talus kõik tööd ära teeb! Proovi sa mõnda nendest siin sõnnikuvankri ette panna, siis pole pärast enam ei hobust ega vankrit, ei sellest tuleks midagi välja!“
Isa oli praktiline inimene, paraku oli talle eluaastaid antud ainult mõned üle kuuekümne, ja haigus, mis ta mulla alla viis, jäigi tohtritel täpselt määramata. Andresele öeldi tollal lihtsalt ja selgelt, et eakate inimeste surma põhjusi põhjalikult ei uuritagi, meditsiini seisukohalt pole sellel mõtet. Ema jäi üksinda. Pärast isa matust oli Andres küll Estriga mitu korda juttu teinud, et peaks ema nende peresse võtma, aga mehe poolt kõhklevalt alustatud arutlus ei saanudki tagajärge anda – naine polnud ämmaga kümne aasta jooksul ühist keelt leidnud ja oli temaga kohtumisi lihtsalt vältinud. Naised ei olnud küll kordagi otseselt riidu läinud ega vaenujalal, aga jäidki erimeelseteks, mis koos elades oleks tähendanud vaid peidetud tülikoldeid ja tõenäoliselt olnuks veelgi häirivam kui paratamatu vastastikune võõrastamine. Seitsmekümnele lähenev ema oli lõpuks maale, oma samuti leseks jäänud täditütre juurde kolinud, kellel õnneks oli telefon ja nii oli Andresel võimalik aegajalt emale helistada. Nii oli ta ka enne seekordset Jõekünkale sõitmist teinud ja pakkunud võimalust kaasa tulla.
„Sulle on see ju endine kodukoht, üleni tuttav paik! Näeksid, mis seal muutunud on, kas on veel midagi endist …“
„Ei mina sinna tule! Isaga kolhoosiajal paar korda käisime, nutu ajas peale, kõik oli lagunenud, lõhutud ja lohakil … Jumal küll, mis kõik me omal ajal seal suure armastusega tegime, ma värvisin isegi lauda aknaraamid ära … Nüüd on seal kindlasti ainult ahervaremed, mina neid näha ei taha!“ Nii oli ema kindla sõnaga keeldunud kaasa tulemast ja poeg mõtles, et see on isegi parem. Sest ehk jõuab ema ära oodata ka selle aja, kui ta on Jõekünka kuigivõrd korda teinud ja saab siis emale tõestada, et poeg läheb õiget teed, ja see mõte andis Andrese plaanidele veelgi tuge. Tekkis mõte, et niiviisi ehk saab ta nende suguvõsa katkestatud järjepidevuse otsad niiviisi kokku sõlmida, kuigi ema oli oma kunagisest kodust juba täiesti võõrdunud. Ometi lisandus Andrese tulevikuunistuspiltide galeriisse veel üks – ema, senini õnneks suurematest hädadest ja haigustest pääsenud, Jõekünkal väärikaid vanaduspäevi veetmas – jälle sealsamas, kus ta kunagi taluperenaisena alustades oli naiivselt lootnud, et sõda on möödas ja elu jätkub jälle samamoodi kui esimesel sinimustvalgel ajal. Unistus tundus siiski sedavõrd ebareaalne, et mees loobus Estrit sellesse pilti sobitamast.
Andres teadis vägagi hästi, et tahab teha rasket, elu täiesti teiseks muutvat otsust. Ta väga tahtis ja ometi kartis teha seda hüpet tundmatusse, aga nooruses teda ahvatlenud seiklusvaim oli kuigivõrd säilinud ja andis julgust; paraku pani mehe kõhklema teadmine, et selles rängas töös ei ole tal kaaslast, kes teda innustaks ja toetaks.
Niisugune võitlus iseendaga tuleb lõpetada enne, kui kõik ilusad mõtted koltuvad ja kokku varisevad, otsustas Andres ühel entusiasmihetkel. Ja lõpetada nii, et tagasikäiku ega ümbermõtlemist ei ole. Piltlikult öeldes – uks tuleb enda järel lukku panna ja võti jõkke visata!
Selleks, et kahtlus ja ebalus lõpetada, otsustas Andres Angervaks alustada oma uut elu täiesti loogikavastaselt, sildade põletamise ja senisesse kaevu sülitamisega. Mees tuli ühel õhtul koju ja teatas Estrile nagu möödaminnes:
„Ma andsin täna lahkumisavalduse sisse.“
„Mis … avalduse?“ küsis naine hajameelselt nagu ikka siis, kui ebaolulisi repliike vahetades ei olda valmis olulist tabama.
„Ma panin oma ekspediitoriameti maha, muud midagi.“
„Taevas hoidku! Mis sul juhtus, mõni avarii või vargus või …?“
„Ei, midagi ei juhtumud! Lihtsalt minu mõõt sai täis ja kogu lugu.“
„Läksid ülemustega riidu, jah?“
„Ei läinud! Ütlesin, et sellest ametist mulle piisab. Kõik!“
„Kellele ütlesid? Direktorile?“
„Ei! Iseendale.“
„Ja-aah? Ja mida sa nüüd tegema hakkad?“
„Esialgu mitte palgatööd! Kõigepealt lähen Jõekünkale ja vaatan, mis seal ära teha annab,“ seletas mees rõhutatud enesekindlusega, aga ka veidi tõrjuval toonil, sest haistis Estri olekus varjamatut umbusaldust. Abielus üsna tavaline situatsioon, kus naine end targemaks peab.
„Jõekünkale? Miks sul on vaja enne müüki seal veel midagi teha ja ennast vaevata? Nagunii müüme selle maha!“ Ester tõmba kulmud kortsu ja uuris nüüd mehe kinnist ilmet juba üksikasjalikumalt. Andrese nägu tundus talle korraga justkui võõras ja tundetu. Ja mees ütleski:
„Ei! Ma ju ütlesin, et meie ei müü Jõeküngast maha.“ See tuli Andreselt nüüd juba kindla otsusena ja toonil, mis tunnistas nagu kohtus: see otsus edasikaebamisele ei kuulu!
„Mis jama sa ajad? Me ju otsustasime, et …“
„Sina otsustasid! Mina pole nii otsustanud. Ja võta teadmiseks, et mina oma talu ei kavatse müüa.“
Ester oleks seda kuuldes nagu kühmu vajunud. Kohendas end toolil paremini istuma ja pomises vaid paar sõna:
„Segaseks läinud …“
Angervaksade peres ei olnud kombeks oma tööst rääkida. Ega sellest poleks olnudki midagi eriliselt huvitavat rääkida – ühe tavalise linnalasteaia majandusjuhataja igapäevatöö on liiga rutiinne, et sealt midagi esileküündivat ja huvitavat, seega jutustamisväärset leida, naiste omavahelised jutud poleks meest nagunii huvitanud. Ning Andres, kelle töö oli peamiselt mitmesuguste tehnikakaupade laost väljaandmine ja ka tellijatele kättetoimetamine, ei tulnud selle pealegi, et tema tegevus võiks naist huvitada. Sellest, et ta oli viimasel ajal üsna palju aega veetnud ehitusmaterjalide prospekte ja hinnakirju sirvides, ei olnud põhjust naisele rääkida.