Kaminatuli elutoas kahanes ja õhtu kulges edasi. Kui me lõpus mantleid selga panime, küsisin enda üllatuseks tantsijalt, kes oli selle maali teinud. Ta ütles mulle, et selle tegi tema parim lapsepõlvesõber üheksa-aastaselt. Minu sõber ja tema vanem õde, lausus ta, kuigi ma arvan, et õde tegi suurema osa. Pärast andsid nad selle mulle. Tantsija aitas mulle mantli selga. Tead, sellel maalil on kurb lugu, ütles ta hetke pärast, peaaegu nagu järelmõttena.
Ühel pärastlõunal jootis nende ema lastele teega unerohtu sisse. Poiss oli üheksa ja tema õde üksteist. Kui nad olid magama jäänud, kandis ema nad autosse ja sõidutas metsa. Selleks ajaks hakkas juba pimedaks minema. Ta valas auto bensiiniga üle ja süütas tiku. Kõik kolm põlesid surnuks. See on kummaline, lausus tantsija, aga ma olin alati kade selle peale, milline oli mu sõbra kodu. Sel aastal oli neil jõulukuusk aprillini toas. See tõmbus pruuniks ja okkad langesid maha, aga ma näägutasin mitu korda oma ema kallal, miks meie ei või oma jõulukuuske sama kaua hoida, kui hoitakse Jörni kodus.
Sellele ülimalt avameelselt jutustatud loole järgnenud vaikuses tantsija naeratas. Võimalik, et see tulenes sellest, et mul oli mantel seljas ja korter oli soe, kuid äkitselt hakkas mul palav ja pea ringi käima. Ma oleksin tahtnud esitada veel palju küsimusi laste ja selle kohta, milline oli tema sõprus nendega, aga kartsin, et võin minestada, nii et kui üks külaline oli visanud nalja õhtu jubeda lõpu kohta, tänasime tantsijat õhtusöögi eest ja jätsime hüvasti. Kui me liftiga alla sõitsime, püüdsin vaevaga tasakaalu tagasi saada, kuid S., kes ümises vaikselt, ei paistnud seda märkavat.
Sel ajal kaalusime S. – iga lapse saamist. Me mõlemad olime algusest peale ette kujutanud, et saame lapse. Kuid meie elus oli alati asju, mida me enda arvates pidime koos ja eraldi esmalt joonde ajama ning aeg lihtsalt möödus, ilma et see oleks toonud mingit otsust või selgemat arusaama, kuidas me võiksime saada kellekski enamaks, kui me juba olla üritasime. Ning kuigi ma olin nooremana uskunud, et tahan last, ei olnud ma üllatunud, kui avastasin, et olen kolmkümmend viis ja siis nelikümmend, ilma et mul oleks last olnud. Võib-olla näib see ambivalentsusena, lugupeetud kohtunik, ning küllap see osalt oligi, kuid tegu oli ka millegi muuga, tundega, mis mul on alati olnud – et on mul on – et alati on – veel aega – hoolimata üha kuhjuvast ja vastupidist kinnitavast tõendusmaterjalist. Aastad möödusid, mu nägu peeglis muutus, mu keha ei olnud enam see, mis see oli olnud, kuid mul oli raske uskuda, et võimalus saada omaenda laps võiks mööduda ilma mu selgesõnalise nõusolekuta.
Sel õhtul taksoga koju sõites mõtlesin edasi sellest emast ja tema lastest. Autorattad pehmelt metsavahel üle männiokaste veeremas, mootori seiskamine välul, tagaistmel magavate noorte maalikunstnike kahvatud näod, küünealused mustad. Kuidas ta võis seda teha? küsisin valjult S. – ilt. Ma ei tahtnud tegelikult esitada seda küsimust, aga lähemale ma sellele õigele siis ei saanud. Ta läks hulluks, vastas S. lihtsalt, nagu sellega olekski lool lõpp olnud.
Üsna pea pärast seda kirjutasin lühijutu tantsija lapsepõlvesõbrast, kes suri ühes Saksamaa metsas ema autos magades. Ma ei muutnud üksikasju, mõtlesin neid ainult juurde. Maja, kus lapsed elasid, kevadõhtute elurõõmus hõng akendest sisse imbumas, puud aias, mille nad olid ise istutanud, kerkisid kõik kergesti mu silme ette. Kuidas lapsed laulsid koos laule, mida ema oli neile õpetanud, kuidas ta neile piiblit ette luges, kuidas nad hoidsid oma linnumunade kogu aknalaual, kuidas poiss tavatses tormistel öödel õe voodisse pugeda. Üks väljapaistev ajakiri võttis selle jutu vastu. Ma ei helistanud tantsijale enne selle ilmumist ega saatnud talle ka loo koopiat. Tema elas selle läbi ja mina kasutasin seda ära, ilustasin seda oma äranägemist mööda. Teatud valguses vaadatuna ongi see minu töö, lugupeetud kohtunik. Kui ma ajakirja kätte sain, mõtlesin küll hetkeks, kas tantsija seda näeb ja mis tundeid see temas tekitab. Kuid ma ei peatunud sellel mõttel kuigi kaua, vaid peesitasin hoopis uhkuse paistel, et mu lugu on trükitud selle ajakirja ülikuulsa fondiga. Pärast seda ei näinud ma tantsijat mõnda aega, samuti ei mõelnud ma sellele, mida ma ütleksin, kui peaksin temaga tõesti kokku sattuma. Enamgi veel – kui lugu oli ilmunud, ei mõelnud ma enam ei emast ega lastest, kes olid autos surnuks põlenud, otsekui oleksin ma neist kirjutamisega nad haihtuma pannud.
Ma kirjutasin edasi. Ma kirjutasin Daniel Varsky laua taga veel ühe romaani, ja pärast seda veel ühe, mis põhines suuresti mu eelmisel aastal surnud isa elul. See oli romaan, mida ma ei oleks saanud kirjutada, kui ta elus oli. Kui ta oleks saanud seda lugeda, oleks ta end ilma igasuguse kahtluseta reedetuna tundnud. Elu lõpupoole kaotas ta kontrolli oma keha üle ja tema väärikus hülgas ta – asjaolu, millest ta oli viimaste elupäevadeni valuliselt teadlik. Ma jäädvustasin romaanis need alandused ilmekalt ja üksikasjalikult, isegi selle korra, kui ta püksi roojas ja ma pidin teda pesema – vahejuhtum, mida ta pidas niivõrd häbiväärseks, et ei suutnud mulle mitu päeva otsa vaadata, ja mida, nagu on ütlematagi selge, oleks ta palunud mul mitte kellelegi edasi rääkida, kui ta oleks suutnud end üldse selle mainimiseni viia. Kuid ma ei piirdunud nende piinarikaste intiimsete stseenidega – kui isa oleks hetkeks suutnud oma häbitunde kõrvale jätta, oleks ta möönnud, et need stseenid ei peegeldanud mitte niivõrd tema elu, kuivõrd üleüldist vananemise ja omaenda surmaga silmitsi seismise täbarust – ma ei piirdunud sellega, vaid kasutasin tema haigust ja kannatusi kõigi kirbete üksikasjadega ja lõpuks isegi tema surma selleks, et kirjutada tema elust ja täpsemini tema puudustest nii inimese kui ka isana, puudustest, mille konkreetseid ja ohtraid üksikasju sai vaid temaga seostada. Ma uhkeldasin oma raamatu lehekülgedel tema vigade ja enda kahtlustega, tema seltsis veedetud nooruse nõrgalt varjatud (enamasti liialduste abil) suurte draamadega. Ma esitasin lepitamatuid kirjeldusi tema kuritegudest, nagu mina neid nägin, ja siis andestasin talle. Ja isegi kui see kõik toimus lõpuks raskelt kätte võideldud kaastunde nimel, isegi kui raamatu lõpp jutustas võidukast armastusest ja leinast isa kaotamise pärast, valdas mind ometi raamatu ilmumisele eelnenud nädalail ja kuudel mõnikord iiveldus ja kallas mulle enne edasi liikumist oma sünguse kaela. Reklaamiks antud intervjuudes toonitasin, et see raamat on ilukirjandus ja kinnitasin, et minus tekitavad frustatsiooni nii ajakirjanikud kui ka lugejad, kes tahavad romaane tingimata nende autorite autobiograafiatena lugeda, nagu poleks sellist asja nagu kirjaniku kujutlusvõime olemaski, otsekui seisneks kirjanikutöö vaid kohusetundlikus kroonikakirjutamises, mitte raevukas välmes. Ma võitlesin kirjaniku vabaduse eest – luua, muuta ja parandada, kokku võtta ja laiendada, tähendust omistada, kujundada, esitada, afekteerida, elu valida, eksperimenteerida ja nii edasi ja edasi – ning tsiteerisin Henry Jamesi sõnu vabaduse „tohutu kasvu” ja „ilmutuse” kohta, nagu tema seda nimetab, ning millest igaüks, kes on tõsiselt kunsti luua üritanud, paratamatult teadlikuks saab. Jah, kui mu isa elul põhinev romaan päris ei lennanud, kuid vähemalt rändas kogu riigi raamatupoodide riiuleilt mujale, ülistasin ma kirjaniku võrratut vabadust – vabadust vastutusest millegi või kellegi ees peale tema enda vaistu ja nägemuse. Vahest ma päris otsesõnu ei öelnud, kuid kindlasti andsin mõista, et kirjanikuamet