«Mis mõttes, härra, see meile huvi pakub?» küsis üks üliõpilane.
«Ahhaa,» vastas dr Thorndyke, «ma kardan, et sellele küsimusele peate ise vastuse leidma. Kuna juhtum pole veel kohtusse jõudnud, ei tohi me inimeste tegude ja motiivide üle spekuleerida.»
«Kas lehes avaldati kadunud mehe kirjeldus, härra?» küsisin mina.
«Jah, päris põhjalik kirjeldus. Võib öelda, et see kirjeldus on peaaegu sündsusetult põhjalik, eriti kui arvestada, et mees võib iga hetk elusa ja tervena välja ilmuda. Tal olevat vasakul jalal Potti murd1, mõlemal põlvel vertikaalsed armid, mille põhjust pole avaldatud, kuid mida on lihtne oletada, ning tema rinnal on kinaveriga tehtud tätoveering, millel on oskuslikult ja selgelt kujutatud sümboolset Osirise silma, mida teatakse ka Horuse või Ra silma nime all. Laiba tuvastamisel ei tohiks probleeme tekkida, kuid me loodame, et asi niikaugele siiski ei jõua.
Kuid nüüd pean ma tõesti jooksma ja ka teie peate minema, kuid ma soovitan teil kõigil endale see ajaleht hankida, ennast nende märkimisväärselt rikkalike detailidega kurssi viia ning leht alles hoida. Tegemist on väga omapärase juhtumiga ning on väga tõenäoline, et me kuuleme sellest tulevikus veel. Head aega, härrased.»
Kõik ruumisviibijad võtsid dr Thorndyke’i nõu kuulda, kuna kohtumeditsiin oli St Margaretis väga kõrgelt hinnatud õppeaine ja meie huvi selle vastu oli suur. Seetõttu läksime kõik koos kohe lähimasse ajaleheputkasse ning kui igaüks oli endale ostnud oma isikliku Daily Telegraph’i, kogunesime puhketoas, et artikkel huviga läbi lugeda ning seejärel juhtumi asjaolusid koos arutada, tundmata muret selle üle, kas meie jutt on kombekohane või mitte, mida meie piinlikult täpne ja vastutustundlik õpetaja loengutes tähelepanelikult jälgis.
2
PEALTKUULAJA
Kõik hästikasvatatud inimesed püüavad hoolega (kui vähegi võimalik) pidada kinni korrektse käitumise kaanonisse kuuluvast reeglist, et tutvus peaks alati alguse saama kombekohasest tutvustusest. Olles terve peatüki ulatuses seda kiiduväärset reeglit rikkunud, püüan oma viga kiiresti parandada, eriti arvestades, et meie esimesest mitteametlikust kohtumisest on möödas peaaegu kaks aastat.
Lubage mul tutvustada: doktor Paul Berkeley, hiljuti – väga hiljuti – diplomi kätte saanud arst, kes tutvustamise hetkel, ametile kohane redingott seljas ja torukübar peas, püüab ettevaatlikult navigeerida ohtlikult kitsas vahekäigus raskete kivisöekottide ja kolossaalse kartulikuhja vahel.
See vahekäik viis mind Fleur-de-Lys Courti kindlale pinnale, kus ma hetkeks peatusin, et oma visiitide nimekirja uurida. Selleks hommikuks oli mul planeeritud veel vaid üks patsient ja tema aadress oli Nevill’s Court 49, kus see siis ka ei asunud. Ma pöördusin informatsiooni saamiseks kohaliku pooljumala poole, kes pidas söepoodi.
«Kas te, missis Jablett, oskate mind Nevill’s Courti juhatada?»
Ta oskas ja juhataski, samal ajal mul julgustavalt käe alt kinni hoides (mu varrukale jäi sellest nädalateks märk) ja väriseva nimetissõrmega eesseisvale tupikule osutades. «Nevill’s Court,» ütles missis Jablett, «on põiktänav ja te saate sinna läbi võlvkäigu. Käik viib teid Fetter Lane’i paremale poolele, minge mööda teed üles ja teie tänav asub Bream’s Buildingsi vastas.»
Ma tänasin missis Jabletti ja läksin oma teed, rõõmustades selle üle, et mu hommikune koduvisiitide ring hakkab lõppema, ja tundes, kuidas minus tõstab pead üha kasvav soov end kuuma veega pesta.
Praksis, mille heaks ma töötasin, ei kuulunud mulle. See kuulus vaesele Dick Barnardile, St Margareti ülientusiastlikule ning noorusliku välimusega vilistlasele, kes oli päev varem alustanud korinte vedava tramplaeva pardal reisi Vahemerele, ning see, minu teine hommikune ring, oli omamoodi geograafiline avastusreis.
Ma kõndisin elaval sammul Fetter Lane’ist üles, kuni jõudsin kitsa võlvitud käiguni, mille kohal rippus silt «Nevill’s Court», kuhu sisse keerates ootas mind ees üllatus, mida paljud Londoni kõrvaltänavatel liiklejad kogevad. Vastupidiselt minu ootusele, et ma leian end järjekordsel hallil ja närusel Londoni tänaval, avanes mulle võlvi varjust helge ja värviline vaade reale laitmatutele väikestele poodidele, millel olid iidsed soojades toonides katused ning mille seintel mängis päikesevalgus. Londoni südames puid näha on alati meeldiv üllatus, kuid sellel tänaval kasvasid lisaks puudele ka veel põõsad ja isegi lilled. Kitsas jalgrada oli ääristatud väikeste aiakestega, mille puidust püsttarad ja hoolitsetud põõsad tekitasid kummaliselt malbe maalähedase tunde, ning kui ma tänavale sisenesin, märkasin ma salka tüdrukuid, kelle eredavärvilised pluusid ja päikse käes säravad juuksed mõjusid kui metsikud lilled, mis suvise heki sees helklevad ning ümbritseva elama panevad.
Ma märkasin, et ühes aias olid väikesed jalgteed sillutatud justkui ümmarguste kividega, mis lähemal uurimisel osutusid vanaaegseteks kivist tindipudeliteks, mis olid tagurpidi maa sisse kaevatud, ning ma leidsin end mõtisklemas selle unustatud kirjutaja omapärase eneseimetlusilmingu üle, millega ta oma majapidamist oli otsustanud kaunistada. Ehk oli ta advokaat või kirjanik, äkki isegi luuletaja… Kuid siis märkasin ma otsitud majanumbrit kõrge päevinäinud ukse kohal, mis oli kõrge müüri sisse peidetud. Uksel polnud ei koputit ega uksekella, seega vajutasin ma ukselingi alla, avasin ukse ja astusin sisse.
Kui tänav oli mind meeldivalt üllatanud, siis see, mida ma nüüd nägin, tundus lausa imeline ja unenäoline. Siin, kiviviske kaugusel Fleet Streeti melust, leidsin ma end vanaaegses aias, mida ümbritsesid kõrged müürid, ja nüüd, kui värav oli suletud, olin ma ära lõigatud kogu linnasaginast, mis väljaspool pulbitses. Ma seisin ja vaatasin meeldiva hämmeldusega ringi. Päikesekullatud puud ja lillepeenrad kirevas õieehtes: hundioad, lõvilõuad, suured mungalilled, kõrguvad sõrmkübarad ja võimsad tokkroosid, mille kohal lendles paar väävlitooni liblikat, kes ei hoolinud trullakast ja erakordselt puhtast valgest kassist, kes neid mööda teepiirdeid tantsides varitses ja tulutult õhus oma lumiselt valgete käppadega vehkis. Taust ei olnud teps mitte vähem imetabane: suursugune vana maja, tumeda katusega auväärne ehitis, mis oli ilmselt aiale ülevalt alla vaadanud juba siis, kui tänavatel liikusid kirevates riietes kandetoolidel dändid ja hea Izaak Walton, kes oma Fleet Streeti rauaärist minema oli lipsanud, sammus mööda Fetter Lane’i Temple Millsi kanti õngitsema.
Ma olin sellest ootamatult avanenud vaatepildist niivõrd lummatud, et mu käsi vajutas alumise rea kellanuppu enne, kui ma end koguda jõudsin, ja mulle meenus mu ülesanne alles siis, kui kuulsin ukse tagant võtmete klõbinat ja märkasin kellanupu all messingist silti, millele oli graveeritud «Miss Oman».
Uks avanes võrdlemisi äkitselt ja lühike keskealine naine uuris mind põhjalikult.
«Kas ma helistasin vale kella?» küsisin ma, kuid tuleb tunnistada, et see oli tõesti rumal küsimus.
«Kust mina peaksin teadma?» vastas ta. «Kuid ilmselt küll. See on kord juba inimestel kombeks – helistavad vale kella ja siis kahetsevad.»
«Mina küll mitte,» vaidlesin ma vastu. «Mulle tundub, et mul õnnestus saavutada soovitud tulemus ja lisaks veel teiega tuttavaks saada.»
«Kelle juurde te tulite?» küsis ta.
«Mister Bellinghami juurde.»
«Kas te olete see uus arst?»
«Arst olen ma küll.»
«Järgnege mulle teisele korrusele,» ütles miss Oman, «ja ärge värvi sisse astuge.»
Ma läksin läbi ruumika koridori oma giidi kannul vääristammepuidust trepist üles, püüdes ettevaatlikult astuda vaid ettenähtud mattidele, mis trepi keskelt üles jooksid. Teisel korrusel avas miss Oman ukse, osutas toa poole ning ütles: «Minge sisse ja oodake, ma ütlen preilile, et te olete siin.»
«Ma ütlesin, et ma tulin mister Bellinghami…» hakkasin ma ütlema, kuid