Osirise silm
1
KADUNUD MEES
St Margareti haiglakool võis oma meditsiiniõiguse ehk – nagu seda sagedamini nimetatakse – kohtumeditsiini õppejõu üle uhkust tunda. Paljudes koolides määrati sellistele ametikohtadele õppejõud, kes polnud teiste ainete jaoks küllalt pädevad, kuid meie koolis oli olukord vastupidine. John Thorndyke polnud mitte ainult oma ala entusiast ja laialdaste teadmiste ning hea mainega mees, vaid ka erakordne õpetaja, kes andis oma ainet edasi elavalt ja köitvalt ning kellel näis olevat lõputult õppematerjale. Ta mäletas kõiki erakordseid juhtumeid, mida kunagi kuskil mainitud oli. Ükski fakt, olgu see keemiline, füüsikaline, bioloogiline või isegi ajalooline, mis võis kohtumeditsiini vaatevinklist vähegi midagi tähendada, ei jäänud tal kahe silma vahele ning ka tema enda mitmekesine ja märkimisväärne kogemustepagas näis olevat ammendamatu. Üks tema lemmikmeetodeid, mille abil võrdlemisi kuivi teemasid huvitavaks ja eluliseks muuta, oli analüüsida ja kommenteerida kaasaegseid juhtumeid, mida ajalehtedes mainiti (pidades muidugi alati silmas sündsust nii kommete kui ka seaduse seisukohalt), ning just sel moel tutvusingi ma esmakordselt hämmastava sündmuste käiguga, mis hiljem mu elu tugevasti mõjutas.
Äsja lõppenud loengus oli käsitletud üsna keerukat pärimisõiguse küsimust. Enamik üliõpilasi oli saalist juba lahkunud, kuid ülejäänud olid kogunenud ümber õppejõu laua, et kuulata doktor Thorndyke’i isiklikke kommentaare, mida ta sellistel puhkudel vaba vestluse vormis pakkus, nõjatudes ise lauaäärele ja suunates oma juttu justkui tükile kriidile, mida ta näppude vahel hoidis.
«Pärijate kindlakstegemise probleemid,» ütles ta vastusena ühe üliõpilase küsimusele, «tekivad tavaliselt juhul, kui isiku surnukeha on olemas ja kättesaadav, või juhul, kui surma asetleidmine ja selle umbkaudne aeg on kindlaks tehtud. Kuid analoogseid probleeme võib tekkida ka juhul, kui ühe isiku surnukeha pole võimalik leida või kui surma asetleidmise üle otsustatakse kaudsete tõendite põhjal. Sellisel juhul on põhiline küsimus, millele tuleb vastus leida, milline oli viimane ajahetk, millal inimene tõestatavalt veel elus oli. Sellele küsimusele leiab vastuse sageli kõige triviaalsematest ja tähtsusetumatest faktidest. Tänahommikuses lehes kajastati ühte juhtumit, mis seda hästi illustreerib. Üks härrasmees on jäljetult kadunud. Viimati nägi teda teenija, kes töötab tema sugulase majas, kuhu mees külla oli läinud. Juhul, kui härrasmees enam kunagi välja ei ilmu, olgu elusa või surnuna, muutub küsimus, mis hetkel ta tõestatavalt veel elus oli, hoopis küsimuseks, kas ta kandis ühte teatud ehet, kui ta oma sugulast külastas.» Ta tegi väikese pausi ja silmitses mõtlikult kriidijuppi oma peos ning jätkas seejärel, teadlik ootusärevast huvist, millega teda jälgiti:
«Selle loo asjaolud on vägagi kummalised, võib isegi öelda, et mõistatuslikud, ja juhul kui nad peaks põhjustama juriidilisi vaidlusi, tekib ilmselt tõsiseid komplikatsioone. Kadunud härrasmees, mister John Bellingham, on arheoloogide seltskonnas tuntud. Ta naasis hiljuti Egiptusest ning tõi sealt kaasa väga kena kollektsiooni antiikesemeid, millest mõned loovutati muuseas Briti muuseumile, kus neid nüüd näha võib. Pärast seda, kui ta oli teatavaks teinud, et ta annetab kollektsiooni muuseumile, läks ta väidetavalt äriasjus Pariisi. Tasub mainimist, et annetus koosnes väga heas korras muumiast ja hauapanustest. Viimane polnud selleks ajaks, kui kadunud mees Pariisi läks, veel Egiptusest kohale jõudnud, kuid muumia vaatas doktor Norbury Briti muuseumist üle neljateistkümnendal oktoobril mister Bellinghami kodus, kus viibisid ka annetaja ja tema advokaat, ning viimasele anti luba kogu kollektsioon Briti muuseumile üle anda, kui hauapanused kohale jõuavad, mida advokaat hiljem ka tegi.
Pariisist naasis mees ilmselt kahekümne kolmandal novembril ning läks otse Charing Crossist oma sugulase mister Hursti juurde, kes on poissmees ja elab Elthamis. Ta jõudis kohale kakskümmend minutit pärast viit, aga kuna mister Hurst polnud veel linnast tagasi jõudnud ja pidi saabuma kolmveerand kuue paiku, tutvustas mees ennast ning oli nõus kabinetis ootama, sest tal oli tarvis kirju kirjutada. Majapidajanna juhatas ta kabinetti, varustas ta kirjutusvahenditega ning jättis ta üksi kabinetti.
Kolmveerand kuus jõudis mister Hurst koju, keeras ukse oma võtmega lahti ning enne, kui majapidajanna jõudis talle midagi öelda, läks oma kabinetti ja sulges ukse.
Kell kuus, kui kõlas õhtusöögikell, sisenes mister Hurst üksinda söögituppa ning märgates, et laud on kaetud kahele, uuris teenijalt selle põhjust.
«Ma arvasin, et mister Bellingham õhtustab koos teiega, härra,» vastas majapidajanna.
«Mister Bellingham!» hüüatas üllatunud võõrustaja. «Ma ei teadnudki, et ta siin on. Miks mulle sellest ei teatatud?»
«Ma arvasin, et ta on koos teiega kabinetis, härra,» ütles majapidajanna.
Kohe alustati külalise otsinguid, kuid tulutult. Ta oli lahkunud ilma jälgi jätmata ning situatsiooni tegi veel kummalisemaks asjaolu, et majapidajanna oli kindel, et külaline polnud eesukse kaudu väljunud. Kuna ei tema ega ka kokk ei tundud mister John Bellinghami, oli majapidajanna terve aja viibinud kas köögis, kust avanes vaade eesväravale, või söögitoas, kust oli näha kabineti vastas asetsevat koridori. Kabinetist avanes kitsale muruplatsile klaasuks ning selle vastas asus kõrvalvärav, mis viis põiktänavale, ning tundub, et mister Bellingham lahkus seda väljapääsu kasutades. Igal juhul – ja see on väga tähtis fakt – polnud teda majas ning keegi ei näinud, kuidas ta lahkus.
Pärast kiiret einet läks mister Hurst tagasi linna ja astus läbi mister Bellinghami advokaadi ja esindaja mister Jellicoe kontorist ning rääkis talle juhtunust. Mister Jellicoe polnud teadlik, et ta klient on Pariisist tagasi, ning nad otsustasid sõita kohe rongiga Woodfordi, kus elab kadunud mehe vend mister Godfrey Bellingham. Teenija, kes neid vastu võttis, väitis, et mister Godfreyd pole kodus, kuid tema tütar on raamatukogus, mis asub eraldiseisvas hoones maja tagaaia kaugemas otsas põõsaste vahel. Sealt leidsid mehed lisaks miss Bellinghamile ka tema isa, kes oli tagavärava kaudu sisenenud.
Mister Godfrey ja tema tütar kuulasid mister Hursti loo ära ning olid väga üllatunud ja kinnitasid talle, et ka nemad pole John Bellinghamist midagi kuulnud ega teda näinud.
Seejärel otsustas seltskond raamatukogust lahkuda ja majja jalutada, kuid vaid vaevu mõne jala kaugusel raamatukogu uksest märkas mister Jellicoe maas lebavat eset ning juhtis sellele mister Godfrey tähelepanu.
Viimane võttis eseme üles ja tundis ära skarabeuse, mida mister John Bellingham oma kellaketi küljes kandis. Polnud kahtlustki, et tegemist oli just selle esemega. See oli kaheksateistkümnenda dünastia aegne peen lasuriidist skarabeus, millele oli graveeritud Amenhotep III sümbol. Skarabeus rippus traadijuppi pidi kuldrõnga otsas ning rõngas, mis oli küll purunenud, oli endiselt omal kohal.
Selline avastus muutis loo veelgi müstilisemaks ning salapära lisas ka uurimise käigus Charing Crossi pagasihoiust leitud kohver initsiaalidega J. B. Kviitungiraamatu kontrollkonts näitas, et kohver oli hoiustatud kahekümne kolmandal novembril umbes kontinentaalekspressi saabumise ajal, nii et selle omanik läks ilmselt otse raudteejaamast Elthamisse.
See on praeguseks kõik, mida selle loo kohta teatakse, ning kui kadunud mees enam kunagi välja ei ilmu või kui tema laipa ei leita, tuleb leida vastus küsimusele, milline oli viimane ajahetk ja koht, kus ja millal oli kindlalt teada, et ta oli elus. Mis puutub asukohta, siis sellega seonduvad probleemid on ilmselged ning meil pole mõtet neid arutada. Aga ka ajafaktor mängib loos tähtsat rolli. Nagu ma loengus mainisin, on esinenud juhtumeid, kus pärijate kindlakstegemisel on saanud otsustavaks minutilise täpsusega tõendusmaterjal. Kadunud meest nähti viimati elusana mister Hursti kodus kahekümne kolmandal novembril kakskümmend minutit pärast viit. Kuid tundub, et ta külastas ka oma venna kodu Woodfordis, aga kuna keegi teda seal ei näinud, pole teada, kas ta käis seal enne või pärast mister Hursti külastamist. Kui ta käis kõigepealt oma venna juures, siis on kakskümmend minutit pärast viit kahekümne kolmanda õhtul viimane hetk, mil teda elusana nähti, aga kui ta läks venna juurde pärast mister Hursti külastamist, tuleb sellele lisada vähim võimalik aeg, mis kulub ühest majast teise jõudmiseks.
Vastus küsimusele, kummas majas ta esimesena käis, sõltub skarabeusest. Kui ta kandis skarabeust siis, kui ta mister Hursti majja jõudis, tõestaks see, et ta käis kõigepealt seal, kuid kui seda tema kellaketi küljes polnud, on tõenäoline, et ta käis esimesena Woodfordis. Nagu te näete, võib asjaolu, mis võib tema vara jagamise juures kõige tähtsamat