Hea firma. Armin Kõomägi

magamasaamine polnud mingi meelakkumine. Pesemine, riietamine, õhtune soe piim, kussutamine, ähvardamine, laul ja tants võtsid tavaliselt aega paari tunni ringis. Suurimat efekti andis aga Leo madal ja rahulik tämber, millega ta poistele muinasjutte luges. See võis küll kaua aega võtta, ent tulemus ei jäänud tavaliselt tulemata. Didieri ja Dominici uudishimulikud silmad hakkasid pikapeale pilkuma, kuni lõpuks raskelt kinni vajusid. Leo teadis, et lugemist ei tohi lõpetada, tuleb lasta põnnidel sügavamale unenägude keerulisse maailma vajuda. Ta tasandas pikkamisi häält, jälgides silmanurgast veel tõmblevaid lauge, justkui keeraks järk-järgult raadiot nupust vaiksemaks. Lõpuks sulges väsinud isa raamatu, valvas veel minuti või paar kaht punapäist nohisejat ja alles siis, kui tundus, et riskid on maandatud, kustutas tule ja lahkus poiste toast.

      Victoria vaatas telekat. Leo puges ta kõrvale. Oli nende hetk ja nad kasutasid seda vaikides, tundes teineteise lähedusest turvalist, sõnadeta rõõmu. Esikus helises Leo telefon. See oli uus, moodne Nokia Mobira Cityman, ilma sangata, kaalus kõigest 800 grammi.

      „Leo Kamarski… nii, kuulen… jah, põhimõtteliselt küll… miinimum on üks rekka… kui palju?.. saame hakkama, pole probleemi… see oleneb, tavaliselt nädal… on võimalik ka kahe päevaga, aga see teeb pluss kümme prossa… ei, see käib ainult läbi meie… eksklusiivleping, just… sularahas, sada prossa ette… mis garantii, meie firma ongi garantii, teist varianti lihtsalt pole… FIM on kõige parem, võib ka DEM või EEK, aga kurss tuleb siis meie poolt… no mitte väga hull, selline Harju keskmine… jah, homme kell 10 on okei… jah… olgu nii.“