Sissetulekust ja välistest atribuutidest õigem rikkuse mõõdupuu on puhasväärtus, mis näitab, kui palju vara jääb inimesele alles pärast kõigi tema võlgade tasumist. Üldjuhul on suure puhasväärtusega niisugune inimene, kes teenib palju, aga kulutab oma teenistusega võrreldes vähe. Teisiti öeldes – elab alla oma võimaluste.
Eelnevat väidet, et rikkuse hindamine välise sära põhjal viib sageli eksiteele, saab testida näiteks Äripäeva rikaste TOP 500 edetabeli põhjal. Küsige õpilastelt, kes on nende arvates Eesti rikkamad inimesed, ja laske neil seejärel kõrvutada oma arvamust TOP 500 nimekirjaga. Lahknevused tulevad tõenäoliselt märgatavad, sest väga suur osa TOP 500 rikastest on laiale avalikkusele peaaegu tundmatud, madalat profiili hoidvad isikud. (Märkus: rangelt võttes on Äripäeva TOP 500 koostamise metoodika puudulik, kuid samas on siiski tegu kõige usaldusväärsema edetabeliga, mida eraisikute jõukust iseloomustavate nappide avalike andmete põhjal ja mõistliku aja- ning rahakuluga kokku panna saab.)
1.2 Puhasväärtuse leidmine
Puhasväärtuse arvutamisel võetakse varana arvesse finantsvara ehk lihtsamalt öeldes säästud (raha pangakontodel, väärtpaberid jms), kinnisvara ja muu ajas püsiva või kasvava väärtusega vara.
Säästud (hoiused, investeerimis- ja pensionifondide osakud, aktsiad jms) võib puhasväärtuse arvutamisel arvesse võtta täies ulatuses, sest need ongi mõeldud just selleks, et katta erakorralisi väljaminekuid või kompenseerida regulaarse sissetuleku vähenemist. Elu- ja pensionikindlustus on samuti sääst (erinevalt vara- ja õnnetusjuhtumikindlustusest) selles ulatuses, mida elukindlustusselts lepingu kohesel lõpetamisel maksaks.
Kellel on kinnisvara – eluase, maa-, metsa- või põllutükk – saab kirja panna ka selle väärtuse.
Vallasvara – autot, kodumasinaid, riideid jms – ei ole üldjuhul õige puhasväärtuse hulka arvestada. Erandi võib teha see, kes on pandimajade tihe klient või armastab kasutatud asju osta, ma ja vahetada. Ka niisugusel juhul on vallasvara õige arvesse võtta üksnes siis, kui inimene on veendunud, et suudab vajadusel saada aastaid hakkama ilma maha müüdud auto, külmkapi või ülikonnata, ega pea uusi asemele ostma.
Võlgade all paneme kirja pangast (näiteks eluaseme ostuks või tarbimiseks), liisingufirmast, sõbralt, tuttavalt või kiirlaenufirmast võetud laenud, samuti kauplusest järelmaksu või krediitkaardiga ostes tekkinud võlad.
Puhasväärtuse arvutamine
Mida vanem ja mida suurema sissetulekuga on inimene, seda rohkem peaks tal olema kogunenud sääste ning muud püsiva väärtusega vara, ja seda suurem peaks olema tema puhasväärtus. Miinusmärgiga puhasväärtus näitab, et inimene ei ole veel rahaliselt jalgu alla saanud. Alla 30-aastaste puhul on see enamasti arusaadav, sest neil on säästude kogumiseks olnud veel vähe aega, le 30-aastaste puhul enam sageli ei ole.
1990. aastate lõpus USA-s bestselleriks saanud ja ka eesti keelde tõlgitud raamatu "Naabermaja miljonär: rikaste hämmastavad saladused" autorid William D. Danko ja Thomas J. Stanley soovitavad puhasväärtuse taseme hindamiseks järgmist rusikareeglit.
1. Liitke kokku oma aastane maksude-eelne puhastulu kõigist allikatest: palk, dividendid, intressitulu, autoritasud jne. Siin on õige arvesse võtta üksnes korduva iseloomuga tulusid. Kindlasti on selliseks tuluks palk, samuti tulud ettevõtlusest ja investeeringutelt, aga mitte pärandus.
2. Korrutage maksude-eelne puhastulu oma vanusega.
3. Jagage korrutis kümnega. Saadav tulemus ongi teie eas ja sissetulekuga inimese puhasväärtuse soovituslik minimaalne tase.
Kui teie tegelik puhasväärtus on eelmise tehtega saadud numbrist üle kahe korra suurem, olete tubli rikkuse koguja. Kui see on eelmise tehtega saadud summast alla poole, olete liiga suur kulutaja.
Maksude-eelne, mitte maksudejärgne tulu (s.o bruto-, mitte netotulu) on Danko-Stanley rusikareeglis aluseks sellepärast, et igas riigis leidub maksusoodustusi, mis võimaldavad inimestel säästa ja investeerida maksuvabalt või vähemalt maksude maksmist edasi lükates (ka Eestis – lihtsaim viis selleks on kasutada investeerimiskonto raamistikku, millest tuleb pikemalt juttu edaspidi). Jõukad inimesed on eriti osavad niisuguseid võimalusi ära kasutama.
Võrdluseks ja taustainfoks: uuringu World Wealth Report hinnangul oli maailmas 2009. aasta seisuga umbes 10 miljonit dollarimiljonäri, neist Euroopas 3 miljonit ehk rohkem kui kahe Eesti jagu. Dollarimiljonäriks loeti selles analüüsis inimene, kel on sääste üle ühe miljoni dollari. Säästude hulka ei arvestatud esmast eluaset, s.t maja või korterit, kus inimene elab. Ultrarikkaid – inimesi, kellel on sääste rohkem kui 30 miljoni dollari väärtuses – oli maailmas selle uuringu järgi ligikaudu 93 000, neist Euroopas 21 000. Teades, et maakeral elab ligi 7 miljardit inimest, saab ütelda, et ligikaudu 0,14 % ehk 1/70 0000 maakera elanikkonnast on dollarimiljonärid.
Jooksva aastasissetuleku järgi võimaldab inimesel ennast globaalsesse konteksti asetada kalkulaator veebilehel www.globalrichlist.com. Sisestades oma aastasissetuleku, saate vastuseks, kui suur osa maakera elanikkonnast teenib aastas teist rohkem. Näiteks 20 000-eurose aastasissetulekuga inimene kuulub inimkonna jõukama kümnendiku hulka. Et kuuluda jõukamasse veerandisse, on vaja kõigest 1200-eurost aastasissetulekut.
Näide
25-aastase Mihkli igakuine brutopalk on 1000 eurot, aastane brutopalk seega 12 000 eurot. Tal on ka väike, 5000 euro suurune börsiaktsiate portfell, mis on viimasel paaril aastal andnud dividendide näol jooksvat tulu ligikaudu 200 eurot aastas. Mihkli puhasväärtus võiks nendele andmetele tuginedes olla (12 000 + 200) / 10 = 1220 eurot.
Tegelikult on ta puhasväärtus 5000 eurot (juba nimetatud aktsiaportfell turuväärtusega 5000 eurot; kinnisvara Mihklil ei ole – ta elab üürikorteris). Kuna 5000 eurot on soovituslikust näitajast (1220 eurot) üle nelja korra suurem, võib ütelda, et Mihkel on tubli rikkuse koguja. Tõsi küll, tema investeerimisportfell on jääk 10 000 eurost, mille vanemad olid talle aastate jooksul kõrgkooliõpingute tarvis kõrvale pannud. Mihkel oskas ülikooli läbida seda summat lõpuni ära kulutamata.
1.3 Rikkuse viis astet
Inimeste rikkuse ja rahandusliku tugevuse hindamiseks on mõned finantsnõustajad kasutusele võtnud järgmise viieastmelise skaala.
Rikkuse esimesele astmele on jõudnud inimene, kelle sissetulek võimaldab hoida praegust elujärge soovitud tasemel ja säästa küllalt raha pikaajalisteks eesmärkideks (nagu laste saatmiseks ülikooli, iseenda pensionipõlveks).
Rikkuse teisele astmele jõudnud inimene on suutnud säästa nii suure summa, et selle investeerimisest saadav tulu katab ka säästmisvajaduse. See tähendab, et ta võib säästmise lõpetada ning selle võrra suurendada jooksvaid kulutusi.
Kes siiski jätkab säästmist, liigub rikkuse kolmanda astme poole. Rikkuse kolmandale astmele jõudnud inimene on kogunud nii palju raha, et selle investeeringutelt saadav tulu katab kõik vajalikud väljaminekud nii praegu kui ka tulevikus. Teisisõnu on niisugusel inimesel valida, kas jätkata töötegemist või pühenduda hobidele.
Rikkuse neljandale astmele jõudnud inimese võimalused on veelgi avaramad: ta võib märkimisväärselt suurendada oma jooksvaid kulutusi. Kes sellel astmel oma elustiili luksuslikumaks muuta ei soovi, kasvatab säästusid edasi, sest ei suuda kogu oma kapitali juurdekasvu ära kulutada. Ta liigub rikkuse viienda astme poole.
Rikkuse viiendal astmel olijal on nii palju raha, et ta ei suuda seda parimagi tahtmise korral kunagi ise ära kulutada – tõenäoliselt loob ta juba oma eluajal või