Henrik ei suuda vaiki olla: „Ära toida linde, linnud saavad ise hakkama.”
Rexo vaatab mõtlikul pilgul akna poole. „Elu on habras, kuid kohutavalt ilus. Nagu need hetked, kui näen tõusva päikese esimesi kiiri läbi oma pesemata köögiakna.”
Tuba saab Henriku ja kahe naise naerulaginat täis.
Üheksa suve
On üks neist haruldastest juulikuu päevadest, mil päike särab hommikust saadik keset taevalaotust nii, et juba kell kümme hakkab palav, kui end väheke kiiremini liigutada. Laiskleva moega provintsilinna kõrvaltänavas laiutavad õunapuud kohati üle aiaplankude, moodustades kõnniteedele kirjusid varje. Mõni tund veel ja siis on kõigil sealsetel elanikel hea meel, et puud nende aias vähemalt mingitki varju pakuvad. Keskpäevane päike teeb põhjamaalase muidu armetult uniseks ja võtab mõtlemisvõime sootuks ära.
Ühes neist majadest sealsamas kõrvaltänavas käib juba hommikul vilgas toimetamine. Kahe ja poole aastane Marta keedab oma mänguköögis pappkarpidest kokkukleebitud ja roosaks võõbatud pliidi peal putru. Ema Anu ja isa Veiko, mõlemad paljajalu, käivad reipa sammuga köögis kohvimasina, külmkapi ja ümmarguse söögilaua vahet. Anu võib-olla veidi vilkama sammuga kui Veiko.
Mõni hetk veel, siis on kõik vajalik laual ja üheksanda pulma-aastapäeva hommikusöök võib alata. 15-aastane moeka soenguga poeg Kaspar sätib ennast paika ja aitab Martal söögitoolis tavapärase koha sisse võtta. Heledapäine, teraste kannikesesiniste silmadega Marta vaatab hoolega lauale toodud kraami. Hetk mõtlemist, siis ajab tüdruk end toolil täies pikkuses püsti ja viipab elavalt, teatades heliseval häälel, milliseid marju ning mitut hernekauna ta oma taldrikule tahab. Marta on täna hommikul koos emaga turul käinud ning herned, maasikad ja mustikad ise välja valinud. Kuigi tema ninaalune on nohust punane, ei lase tüdruk oma heal tujul kuidagi langeda. Kui ema talle hernekaunu avab, on Marta suured silmad tänulikult avali – ta saab ise oma tillukeste näppudega valida, millised ussitamata herned suhu paneb. Hommikusöögist laua ääres on saanud põnev herneussi mäng. Idüllilisele hetkele paneb täpi raugaeas papagoi kare tervitus elutoa nurgas seisvast puurist.
Tegelikult ei alanud Anu, Veiko, Kaspari ja Marta lugu sugugi idülliliselt.
„Läksin Tallinnasse õppima ja kohtusin seal oma elu esimese suure armastusega,” meenutab Anu. „Sellest armastusest sai alguse Kaspar. Kui mu vanemad said teada, et olen lapseootel, viskasid nad mu kodust välja. Ma olin lõhkunud kõik nende unistused. Tagantjärele olen üliõnnelik, et astusin vanematele vastu ega teinud aborti, vaatamata sellele, et mul ei olnud mitte midagi – ei raha ega kohta, kus elada. Kaspar sündis, kui olin kahekümnene ja õppisin ülikoolis 2. kursusel.”
Anu rasedus kulges raskelt, toksikooside ja korduvate haiglasviibimistega. Kui Kaspar sündis, tundis naine esimest korda, milline jõud ja armastus on emaksolemises peidus. Oma last nähes ununesid kõik raskused ja mured. Anu vaatas Kasparit nagu suurt imet ja lausus pojale:
„Tere tulemast! Ma armastan sind väga!”
Kaspari isast läks Anu tee lahku, kui poeg oli üheaastane.
„Jäimegi Kaspariga kahekesi…” tõmbab Anu huuled kokku. Tema silmades läigivad korraga nii sügav armastus poja vastu kui ka esimese suhte purunemise valu. Anu pidi hakkama koolis edasi käima ja Kasparil tuli pooleteiseaastaselt lastesõime minna. Aeg oli nii keeruline, et Anu enam ei mäletagi, mismoodi nad täpselt toime tulid.
„Kaspar, minu kõige suurem rõõm, hoidis mind väga. Kirjutasin öösiti triikimislaua taga, Kaspar rinna otsas, konspekte ümber, kuna teist lauda ei olnud. Vaatasin teda ja tundsin suurt õnne – mul oli, kelle pärast elada.”
Anu suurtesse hallidesse silmadesse voolavad neid hetki meenutades veel praegugi pisarad. „Kaspar oli loomult rõõmus laps, kes hakkas ka varakult rääkima. Aasta ja seitsmekuuselt rääkis ta kõik jutud ära ning temaga oli tore igasuguseid asju arutada. Et poiss lasteaeda vastu võetaks, pidi ta selgeks saama söömise, potil käimise, riietumise algvõtted… Mäletan, kui Kaspar oli haige ja mul polnud teda kuhugi jätta, ma ei saanud isegi poodi minna…”
Et mõlemal hinge sees hoida, läks Anu tööle ja jätkas samal ajal magistriõppes. Muretu üliõpilase elu möödus temast laia kaarega. Ta oli harjunud, et kellegagi kohtudes öeldi kohe – sul on ju laps, sind me kaasa ei kutsu. Anu oli „naine lapsega”, kes ei saanud kuskile minna, sest tol hetkel polnud kedagi, kes oleks Tallinnas Kasparit hoidnud. See-eest hoidis Kaspar teda ennast oma erilisel moel – lugude, visioonide ja vingete unistustega.
Ehkki Elvas elavate vanematega olid Anu suhted selleks ajaks taastunud ja nood tundsid Kasparist rõõmu, polnud neiltki abi loota, sest mõlemad vanavanemad töötasid. Anu ema oli Kaspari sündides vaid 40-aastane ja õppis alles koos tütrepojaga vanaemaks olemise kunsti. Pealegi tahtis Anu näidata, et saab ise, kasvõi hambad ristis, hakkama. Tema õppelaen läks ühetoalise elamispinna üüriks ja natuke jäi söögiks järele.
Nii elasid nad seni, kuni Anu sõber täitis tema eest ära avalduse kooli tööle saamiseks ja veenis Anu töövestlusele minema. Anu ei hellitanud mingeid lootusi, aga läks siiski. Ning koges, et imed juhtuvad siis, kui neid kõige vähem oodatakse.
„Mul ei olnud raha, vaid väike laps ja keegi ei arvanud minust midagi ning siis äkki osutusin valituks,” meenutab Anu esimest suurt valguskiirt oma ülikooliaastate jooksul. “Esimest korda olin ma midagi väärt, enesekindlus hakkas kasvama ja lõpuks sain tänu õpetajapalgale osta suure laenuga ühetoalise päris oma korteri.”
Kaspar oli lasteaias alati esimene, kes hommikul rühma läks ja viimane, kellele ema järele tuli. Anu mäletab õhtuid, kui ta jooksis nutuga koolist Kaspari lasteaeda, et enne sulgemist kohale jõuda. Lasteaiast koju minnes rääkis poeg emale tihti igasuguseid toredaid lugusid ja hakkas endale tänavalt isa otsima. Kui mõni toredamat sorti mees tee ääres seisma juhtus, läks poiss juttu ajama. Kaspari näole ilmub neid mälestusi kuuldes kaval naeratus.
Ühel suvisel päeval sai Anu pulmakutse oma noorelt naiskolleegilt. Veiko, peigmehe sõber, oli samuti väikese maalilise järve ääres toimuvale pulmapeole kutsutud. Kui pidu oli juba täies hoos, istus Veiko koos oma poissmeestest, elumeestest ja muidumeestest sõpradega pingil, jagades ning lahterdades omavahel naiste seltskonda.
„Kuule, võtame selle tüdruku sealt tantsima, vasakult teine, näed…”
„Ah ei, see pole midagi. Vaata seal keskel seda brünetti. See on ilus!“
Veiko kuulas, aga ei viitsinud vestluses osaleda, sest tema pilk oli jäänud pidama blondile, haldja moega tüdrukule. Tühja jutu asemel proovis mees viinapitsi tühjendada. Aga viin maitses miskipärast nii kehvasti! Veiko loputas morsiga viinamaitse suust ja talle oli selge, et joomisest ei tule täna midagi välja. Pits jäigi temast lauale seisma ning mees kummardus ennist silma jäänud blondi tüdruku ees, keda tema heleda suvekleidi, kaunikujuliste hallide silmade ning lilleõiele sarnanevate huulte tõttu oleks võinud vabalt haldjaga segamini ajada. Tüdruk ei olnud mitte ainult lummavalt kaunis, vaid temas oli mingi seletamatu õhulisus ning tasakaalukus. Kuna ta oli teistest kilkavatest ja tähelepanu taotlevatest neidudest nii erinev, polnud Veiko juba viimased pool tundi temalt silmi ära saanud.
Anu vaatas enda ees seisvat pikakasvulist tumedate silmade ja juustega meest ükskõikselt. Ah tantsima, no hea küll!
Nad tantsisid varase hommikuni. Keset suurt melu küsis Veiko Anu telefoninumbrit.
„No keset seda tralli ei jää see elu sees talle meelde,” mõtles naine, aga vuristas numbri siiski ette. „Lapsega naise” staatusega harjunult ei hakanud ta pead vaevama, kas mees numbrit üldse kuuliski. Ja kui Veiko omakorda Anu pojast kuulis, mõtles ta, et ega siit nagunii midagi ei arene. Aga muud peale tantsimise polnud pulmas