KGB juhtidel oli Carteri suhtes diametraalselt vastupidine vaatenurk, ja vaat mispärast. Nõukogude Liit, kui keegi mäletab, asus täielikus eneseisolatsioonis. Sangarlikud piirivalvurid tapsid halastamatult kõik, kes püüdsid põgeneda sotsialistlikust paradiisist. Seda nimetati ilusa terminiga „piir on lukus“. Sellest ei piisanud. Et rahvast lääneliku elustiiliga mitte teelt eksitada, summutati halastamatult vaenulikud raadiohääled ning väliskomandeeringutesse sõitsid üksnes eriti järeleproovitud inimesed ja ainult spetsiaalsete ülesannete täitmiseks, jättes kallid ja lähedased kodumaale pantvangi.
Nõukogude Liidu okupatsiooni all olid kaheksa riiki: Mongoolia, Eesti, Leedu, Läti, Poola, Ida-Saksamaa, Tšehhoslovakkia ja Ungari. 1960. -1980. aastatel Rumeenias ja Bulgaarias Nõukogude vägesid ei olnud, kuid kui nende riikide valitsejad ja rahvad oleksid püüdnud astuda kõrvale sotsialistlikust korrast, oleks vennalikku abi õige tee valikul osutatud otsekohe ja tasuta. Põgenemine neist kümnest sotsialistlikust riigist oli karistatav surmaga. Ja keegi Jimmy Carter hakkas rääkima mingitest inimõigustest, sealhulgas õigusest lugeda raamatuid, milliseid vaid soovid, kuulata raadiot ilma segajateta ja isegi (kuidas üldse sellisele mõttele tuldi!) lahkuda vabalt riigist kas puhkusele või igaveseks.
Kuidas nii? Piiril ei tulistatagi kedagi selga? Nii jooksevad ju kõik laiali!
Jim Carter õõnestas Nõukogude Liidu ja kõigi selle poolt okupeeritud riikide sisekorra aluseid. Seda KGB talle andestada ei saanud.
Need kolm näidet tõin ma vaid selleks, et näidata erinevust KGB ja GRU vahel ning veel kord rõhutada: Nõukogude armee ei saanud vaadata maailma tšekistide silmadega. See oleks hukutanud nii riigi, armee kui ka tšekistid. Nõukogude armeel olid oma eriülesanded, seepärast pidid sel olema oma silmad ja oma kõrvad.
Ja oma aju.
Näide reaalsest elust. Genfis NSV Liidu alalises esinduses ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide osakonna juures läksid üheaegselt rivist välja kõik GRU šifreerijad: neid tabas viirus. Aga side Moskvaga pidi olema lakkamatu, informatsioon voona liikuma.
Lahendus oli lihtne ja ainuvõimalik: ekipeerida iga päev diplomaatilise numbriga väike autobuss relvastatud valve ja ühe residentuuri ohvitseriga, kel on diplomaatiline pass ning puutumatus, ja kihutada Berni. Seal asub teine GRU residentuur, kasutame nende šifreerimis- ja sidevahendeid, võtame Moskvast vastu selle, mis sealt meile saadetakse, ning tuleme tagasi. Ja nii iga päev, kuni Moskvast ei saadetud lennukit uue šifreerijate meeskonnaga.
Aga kui ka Bernis oleks šifreerijad rivist välja langenud?
Siis üle piiri Pariisi.
Aga miks mitte kasutada KGB residentuuri sidevahendeid?
Sellepärast, et KGB-d ei tohtinud GRU saladustele ligi lasta.
Kommunistlik partei hoidis Nõukogude armeed oma kontrolli all KGB abil. Ja samal ajal hoidis partei KGB-d kontrolli all Nõukogude armee abil. Stalini viimastel eluaastatel võtsid tšekistid kaalus liiga palju juurde. Kui pärast Stalini surma ühendati MGB ja siseministeerium üheks ministeeriumiks NSV Liidu MVD-ks, tõusis riikliku julgeoleku pea (siseminister) seltsimees Beria, Lavrenti Pavlovitš liiga kõrgele ning Kommunistlikul parteil tuli Nõukogude armee kindralite ja marssalite abil ta maha võtta.
Seltsimehed Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroost said liigagi hästi aru: kohe kui KGB saab täieliku kontrolli Nõukogude armee, kaasa arvatud GRU üle, haarab see kohe ka riigis võimu ja võtab Kommunistliku partei oma kontrolli alla.
4. peatükk
Sõjaväeluure kolm tasandit
Iidsetest aegadest on sõjakunst jagatud kaheks tasandiks. Targad kreeklased nimetasid need tasandid taktikaks ja strateegiaks.
Iidsetel aegadel vaatas väejuht harilikult lahinguväljale künka tipust. Lahingutegevused, mida ta sai isiklikult näha, kuulusid taktika alla. Kõik, mis oli tema vaateväljast väljas, oli strateegia.
Selline jaotus rahuldas väejuhte täielikult mitte ainult sõdade ajal Ateena ja Sparta vahel, vaid ka kaks aastatuhandet hiljem. Bonaparte jaoks kuulus kõik, mis toimus Borodino väljal, taktika alla. Aga pöörata armee Smolenski alt Peterburi peale või liikuda Moskva peale – strateegia küsimus.
Selline sõjakunsti jagunemine kahele tasandile polnud enam mugav XIX sajandi lõpul, kui sõja aja armeed muutusid miljonilisteks, aga lahingutegevuse ruumiline ulatus kasvas tormiliselt, lähenedes globaalsele.
XX sajandi alguseks sai lõplikult selgeks, et strateegia ja taktika vahel peab olema vahepealne tasand – midagi sellist, mis on taktikast enam, kuid vähem kui strateegia.
Üks näide. 1905. aasta veebruar, Vene-Jaapani sõda. Mukdeni lahingu eel moodustasid kolm Vene armeed, mille koosseisus oli 12 korpust, 20-25 kilomeetri sügavuse ning läänest itta 155 kilomeetri laiuse pideva rinde. See kaitsejoon oli kogu ulatuses varustatud insenerrajatistega, täidetud vägedega ja kaetud suurtükiväe tulega. Pealetungi viisid läbi viis Jaapani armeed marssal Oyama Iwao juhtimisel.
Küsimus: millise sõjakunsti tasandiga võrrelda seda lahingut?
Taktikaga? Liiga palju taktika jaoks.
Strateegiaga? Jälle mitte. Strateegia all mõistetakse palju suuremat mastaapi. Strateegia alla võib kanda kogu Vene-Jaapani sõja planeerimise ja läbiviimise kokku, aga eraldiolevad episoodid – Port Arturi kaitse, Mukdeni lahing, Venemaa laevastiku teekonna Lääne- ja Mustalt merelt Vaiksesse ookeani, Tsushima lahing – on taktika ja strateegia vahepeal.
Esimene maailmasõda kinnitas: eksisteerib relv, mida ei saa nimetada taktikaliseks ega strateegiliseks. Näide: sakslased ehitasid statsionaarsel betoonalusel gigantse kahuri. Kahuri mass – 256 tonni. Toru pikkus – 28 meetrit. 120 kilogrammi kaaluvad mürsud paiskas kahur stratosfääri kohutava algkiirusega 1600 meetrit sekundis. Toru vibreeris pärast iga lasku seitse minutit. Fantastilise kahuri mürsud, kohtamata stratosfääris tugevat takistust, lendasid 130 kilomeetri kaugusele otse Pariisi.
Kaalume mõttes: kas see on taktikaline relv?
Liigagi palju taktika jaoks.
Strateegiline? See kahur pööras oma mürskudega segamini Pariisis ühe kvartali, teise, kolmanda, selle mürskude plahvatustes hukkusid kaks ja poolsada korralikku kodanikku, veel kuussada said haavata.
Strateegia mõistega ei sobi selline haare kuidagi kokku.
Esimese maailmasõja jätkuks oli kodusõda kokkuvarisenud Venemaa impeeriumi avarustes. Ning siin tekkisid üha uuesti ja uuesti situatsioonid, mida ei saanud kanda taktika ega strateegia alla.
Näide: 14. oktoobril 1920. aastal andis Vene armee 2. armeekorpus löögi Punaarmee vägede pihta Kahhovka platsdarmil. Vene armee 2. armeekorpuses olid kaks diviisi, üksikpolk, suurtükivägi, soomusrongid, soomusautod ning isegi tankid ja aeroplaanid. Kas selle ja palju teisi võimsuselt ja tähtsuselt võrreldavaid lahinguid peab lugema taktikaks või strateegiaks? See pole enam ilmselgelt taktikaline tasand, kuid ka strateegiliseni välja ei venita.
Kodusõda käis avarustel Lvivist ja Varssavist kuni Irkutski, Habarovski ja Vladivostokini, Murmanskist ja Arhangelskist kuni Buhhaara ja Samarkandini. Kõik kõigi vastu: valged, punased, rohelised, mahnolased, grigorjevlased. Ja siinsamas – ahned võõramaised palgasõdurid: Jakiri hiinlased, Vcietise läti kütid, Dundii serblased ja horvaadid, tšehhid, ungarlased, sakslased, tohutud armeed ja väikesed salgad, organiseeritud diviisid ja organiseerimata massid, väikesed jõugud ja suured banded.
Selles sõjas võitsid punased venelasi.
Pärast kodusõda võtsid Punaarmee teoreetikud vastu otsuse jagada sõjakunst mitte kaheks, vaid kolmeks tasandiks. Kõik, mis oli strateegia ja taktika vahepealne, nimetati operatiivkunstiks. Nimetus polnud kõige õnnestunum, kuid asi pole nimetuses. Oli tehtud samm õiges suunas. Oli ametlikult tunnistatud, et XX sajandil vastab jagamine kolmeks tasandiks suuremal määral tänapäevase sõja nõuetele.
Jagati