Elu ja armastus
I
Irma Vainu käis juba tublisti üheksateistkümnendat, kui lõpetas kevadel gümnaasiumi kodualevikus. Ja et ta samal kevadel oli vabanenud leerist, siis võis ta kooli lõputunnistuse vastu võtta helevalges kleidis, mis oli sel tähtsal silmapilgul ainult teist korda seljas. Kleidil oli veel nagu värske õnnistuse- või kirikulõhngi küljes ja sellepärast tundus koolilõpetaminegi peaaegu püha sündmusena.
Ainult ühest oli kahju, hirmus kahju: puudusid punased roosid rinda pistmiseks, sest neid polnud alevikus kusagilt saada. Või kuigi oleks olnud, siis tingimusil, mida Irma pidas liiga raskeiks: ta oleks pidanud iseenda lubama rooside eest. Nimelt oli ta tähtsa päeva eelõhtul Kalmu Eedit teel kohanud ning see oli temalt küsinud:
«Tead sa, Irma, et homme on Kase preilil roos rinnas?»
«Olen kuulnud,» vastas Irma kõrvale vaadates.
«Aga tead sa ka, kust see roos tuleb?» küsis Eedi edasi.
«Räägitakse, et apteekri pojalt,» seletas Irma.
«Just,» kinnitas Eedi ja lisas kõheldes, kui neiu tegi juba minekut: «Kas sa ei tahaks ka homseks roosi?» Poisi sõnad kõlasid nagu palvena, peaaegu härdana.
«Kust teda võtta,» vastas Irma ja pöördus uuesti poisi poole. «Roose on ju ainult pastoril ja apteekril, aga ega need ometi anna. Või mõtled vargile minna?»
«Mis siis, kui vargile, siis vargile,» vastas poiss.
«Varastatud roosi ma ei taha,» ütles tüdruk.
«Aga kui ma lähen toon linnast, kas siis tahad?» küsis poiss. «Istun ratta selga ja lähen. Ma nii tahaks minna, kui sina tahaks.»
Tüdruk mõtles, vahtides kõrvale. Viimaks ütles ta: «Eedi, parem ära too, sest ma kardan, et sinul on ikka veel see vana asi.»
«Aga mitte enam nõnda nagu enne,» vastas poiss.
«Aga mina ei taha sellest enam ei nii ega teisiti kuulda,» ütles tüdruk.
«Kuula ikkagi,» mangus poiss. «Enne ma tahtsin kohe, niipea kui kooli lõpetad, aga nüüd olen valmis ootama. Luba ainult, et millalgi, aasta, kahe või ka kolme pärast…»
«Ma ei luba midagi, jätame selle,» ütles Irma vahele.
«Luba ikkagi, Irma,» palus poiss. «Luba kas või muidu niisama, las ma loodan ometi mõni aegki.»
«Milleks ma peaksin sulle valetama?» küsis tüdruk.
«Miks mitte, kui mina seda ise tahan. Usu, Irma, mina lähen nõnda hukka, kui mul sinust sugugi lootust ei ole. Mina usun, et kui sina oleksid minu naine…»
«Eedi, päästa mind sellest!» ohkas neiu ja hakkas minema.
«Kuula ometi vähemalt, mis ma sulle öelda tahan!» hüüdis poiss talle järele. Ja kui tüdruk uuesti peatus, selg pooleldi poisi poole, rääkis see: «Tead, Irma, mina usun kindlasti, et kui sina oleksid minuga, siis saaks minust uus inimene. Joomise jätaks ma maha ja kõik muu, mis inimesed räägivad, sel oleks jalamaid lõpp. Ma teeks ainult tööd ja mõtleks sinu peale.»
«Õige mees mõtleb iseendale,» õpetas Irma elutargalt.
«Aga mina tahan ainult sinu peale mõelda,» kinnitas poiss. «Sest mina ei tunne kunagi, et ma iseend armastaks, vaid mina armastan ainult sind, Irma. Ainult sind!»
Kuid Irmat ei huvitanud praegusel hetkel see, et Eedi armastab ainult teda, ja sellepärast loobus ta pakutud roosist. Nõnda siis pidi homme ainult kaupmees Kase tütar roosiga ilmuma gümnaasiumi lõputunnistust vastu võtma, sest tema esimeseks armastuseks oli apteekri poeg. Ja kogu öö tundis ta oma armastust aina kasvavat ja kasvavat, unistades sellest, kuidas tema üksi ilmub kahekümne kuue kooliõe keskele roosiga rinnas.
Aga ometi pidi päeval kõik teisiti minema, kui kaupmehe tütar öösel unistanud: päeval polnud ainult temal roos rinnas, vaid ka Kalmu peretütrel Valvel. Pealegi kinnitasid kõik lausa kuuldavalt, et kaupmehe tütre roos ei olevat peretütre roosi kõrval mitte kui midagi. Nõnda siis tundis kaupmehe tütar äkki, kuidas apteekri poeg tema silmis sama kiiresti hakkas langema, nagu armastus öösel tema vastu oli kasvanud, ja ta ei saanud ega saanud pisaraist võitu selle ootamata languse pärast. Iseasi kui ta oleks mõttele sattunud, et küsimus polegi ehk apteekri pojas, vaid esimeses armastuses, mis nii õrn, et ei suuda vastu panna rooside võistluselegi.
Oma suures õnnetuses kaupmehe tütar oli peaaegu valmis uskuma, et apteekri poeg oli teda kõige jäledamalt ninapidi vedanud: oli andnud oma ilusaima roosi Kalmu peretütrele ja ainult mingisuguse jätise temale, mis oleks paras visata kas või keset teed, kus sõidavad autod ja talupoegade vankrid.
Irmal olid Kalmu Valve ilusa roosi kohta omad arvamused ning väideldes oleks ta neid pidanud ainuõigeiks. Valve roos oli õieti Irmale määratud, aga et see teda vastu ei võtnud, siis andis Eedi ta õele – Irma kiuste muidugi, tema õrrituseks, nagu tahtes öelda: mis sest, et sina mind ei armasta, aga mina armastan sind siiski. Ja sina ei või sinna midagi parata, et mina pistan oma armastuse ühes roosiga õe rinda. Nõnda mõeldes tundis Irma isegi vastu tahtmist, kuidas tal hakkas rinnas hea ja soe, nagu sigineks ka seal armastus.
Aga kui ta ühes teistega lahkus koolimajast, seisis tal ühes jalgrattaga tee ääres vastas Kalmu Eedi suure hulga punaste roosidega, omal särgikaelus avatud, kust paistis higist liimendav rind.
«Anna andeks, ma jäin hiljaks, aga ma ei jõudnud ennem,» rääkis poiss ja sirutas roosid arusaamatuna vahtivale neiule, kes hoidis kokkupandud lõputunnistust käes. «Ma tõin nad sulle muidu niisama, lihtsalt nalja pärast, et näha, kas võtad nad minult vastu või ei võta.»
Viimaste sõnade juures kiskus poisi nägu mingisugusele armetule, virilale naerule.
«Ma pole praegu naljatujus,» vastas Irma ei tea miks pahandudes ja ei mõelnudki pakutud roose vastu võtta, vaid hakkas teistele järele minema, ise endamisi arutades: tähendab, Valve roos pole vennalt, sest see jõudis omadega ainult praegu pärale
Vaevalt oli ta arutamisega sinnamaale jõudnud, kui Eedi möödus temast rattal ja heitis oma roosid tema jalge ette, pealegi nii ligi, et hoidudes neile peale astumast Irma pidi peaaegu komistades kukkuma.
Mis teha? Kas roosid maast üles võtta? Ei! On nad kord maha visatud, siis jäägu nad sinna, Irma neid sealt korjama ei lähe. Nõnda mõeldes hakkas ta edasi minema.
Aga kui ta rattamehele järele vaatas, siis nägi ta, et see on juba tüki maa peal ning kihutab aina hea vutiga edasi, ilma et katsuks tagasi vaadata, mis mahavisatud roosidega sünnib.
Irma jäi seisatama. Ehk peaks ometi roosid maast üles võtma? Vähemalt ühegi, kõige ilusama? Pealegi, Eedi ju ütles, et ta tõi nad muidu niisama. Nalja pärast! Kui võtakski siis nalja pärast? Jah, ainult nalja pärast.
Nõnda siis Irma läks paar sammu tagasi ja võttis roosid maast, et nende seast kõige ilusam välja valida. Aga kahjuks olid kõik ühesugused ilusad ja Irma ei teadnud, mis võtta või mis jätta. Kaheldes ta jõudis kooliõdedele järele, ja et raskest seisukorrast pääseda, jaotas ta roosid ükshaaval nende vahel, ainult ühe jättis ta iseendale.
Aga seda ei pannud ta mitte rinda, et valearvamuste eest hoida, kui ehk Eedi roosidest kusagilt pärast midagi kuuleb, vaid ta hoidis tema muidu niisama käes, nagu oleks see mõni harilik põllulill, mis nopitud teeveerelt. Sest Irma arvates oli hoopis iseasi, kas hoida punast roosi ainult käes või pista ta helevalgele kleidile rinda, kus on süda ja südames armastus. Jah, südames on ainult armastus, kui pista punane roos rinda! Aga Irma südames ei olnud armastust. Ka nii mõnelgi kooliõel puudus ta, aga vähemalt kõik unistasidki temast. Irmal polnud armastuse unistustki, või kui oli, siis käis see millegi kauge ja kättesaamatu järele, mis pidi olema kusagil laias maailmas.
Ometi olid kõik huvitatud, kust sai Kalmu Valve oma roosi, mis tõi kaupmehe tütrele pisarad silma. Kes andis talle selle? Oli ehk temal mõni salajane armastus, mõni salajane austaja? Valve ise ei lahendanud oma roosi mõistatust, ta ainult naeratas kavalalt ja võidurõõmsalt, nii et kooliõed pidid tahes või tahtmata veenduma: küllap ikkagi salajane armastus, sest ainult see teeb noore tütarlapse nii võidurõõmsaks.
Aga nende üllatus ja pettumus oli väga suur, kui veel samal päeval mõistatus lahenes