Anna Haava
LUULETUSED Kolmas vihk
Rahutumad lauluwaimud
Rahutumad lauluwaimud
Äkist' jälle ärkawad —
Jumal teab, mis nende mõttes,
Mis nad jälle tahawad!
Üks on rahutum kui teine,
Igal ühel ise meel,
Ühed hõiskehäälil hüüdmas,
Teised surma radadel;
Ühed püüdwad taewa poole,
Teised põrmus kõnniwad.
Ühest teisest läbisegi
Ühes kooris laulawad. —
Tasa tõuseb koidu kuma,
Waimu-walda walgustab,
Isa troonilt ime-hiilgus
Uusi aegi kuulutab.
Õnneliselt, igatsedes
Waatab sinna laulukoor —
Tulewikku aga warjab
Tasakesti kuldne loor.
Õnnis lapsepõli
Kus oled, õnnis lapsepõli,
Kus unenäod ilusad,
Mil rohud, lilled, kiwikesed.
Kõik muistseid jutte westsiwad?
Kus kuldsed koidukaunid päewad.
Mil lahkelt kosus elupuu?
Kus oled, waga usk ning lootus
Ja palwekene lihtne, truu?
Oh õnnis, Püha lapsepõli.
Ei tule sa küll tagasi —
Kuid sinu mälestus kui ingel
Jääb minu juurde ometi.
Ei tule luule tuulest
Luule see ei tule tuulest,
Ega kuku käiksest ka —
Ära sunni, ära keela —
Kõik see oleks asjata.
Luule see on leekiw tõde,
Weri sinu südamest,
Seda pead sa ilmutama,
Hoolimata enesest.
Kel siit-maailma tarkust
Kel siit-maailma tarkust
Ja wara küllalt käes
Ja Jumalat ei tunne,
See on tõest' waene mees.
Ta on kui pähkel oksal,
Kes tühi, tuumata,
Kui see, kes ennast waewab
Ja rändab sihita.
Ta on kui kurt ja pime,
Kes surnud elawalt —
Jah, õiget andi, tarkust
Saab ainult Jumalalt.
26damaks märtsikuu päewaks 1894
Sa Issand igavene,
Sul imelikud teed, —
Sa rahwa elukäiku
Ja saatust ise sääd! —
Su püha pale ette
Me tänus tõttame
Ja palawamas palwes
Su poole waatame:
Jää ikka meie juurde,
Meid ära unusta,
Ja tegusid ning püüdeid,
Mis auusad, õnnista!
Jää ikka meie juurde.
Siis käime walguses —
Siis wabadus ja elu
Meil kosub südames.
Ajawaim
Astub rüütel raudses riides
Raskel sammul üle maa,
Kõik maailma ärawõita,
Hukka saata tahab ta:
„Maha kõik, mis üleilmlik,
Mõistusest weel ülem on!
Küll ma oma tarkusega
Selgust, õnne ilma toon.
Maha usk ja maha lootus!
Jumalat ei olegi;
Maad ja taewast ma ju uurin,
Ei Tad näinud kusagi!”.
Nii ta hoopleb. Hukatuseks
Käe ta wälja sirutab:
Küll on rasked tema löögid.
Raskest' rahwas kannatab.
Aga waata tema palet!
Eks'see ole kahwatu?
Sala hoigab, haaw tal põues,
Uhke meel tal rahutu.
Küll ta otsib rõõmu, lõbul
Aga selge wale see:
Tühjust, koledust sa leiad,
Waatad tema südame. —
Astub rüütel raudses riides
Raskel sammul üle maa —
Häda siial, kust läbi läheb!
Häda, kus kord langeb ta!
Tõnu tahtis bassi laulda
Tõnu tahtis bassi laulda,
Ja ta oleks laulnud ka
Toredat ja mõnust bassi,
Nii et ime kuulata.
Aga kogemata puudus
Tõnul bassi tarwis hääl —
Ja ta tahtis ometegi
Esimene olla sääl!
Tõnu mõtles asja ümber:
„Parem laulan tenorit —
Päälegi saan selles hääles
Wistist esimeseks nüüd.”
Aga kogemata polnud
Temal kuulust tenorit,
Ja tal polnud põues südant
Elustamas lahket wiit.
Tõnu mõtles asja ümber:
„Bassis kuulsaks ma ei saa —
Tenor ka ei too mull' tulu
Kooris lauldes teistega.” —
Tõnu laitis bassi lauljaid,
Laitis lahket tenorit,
Laenas naabrilt lõõtsapilli.
Algas uut ja wõõrast wiit.
Tõnu mängis – mängis – mängis —
Pilli katki tegi ta.
Tulewikus tahta Tõnu
Bassi lauljaks hakata.
Waenuwalla mehed
Need waenuwalla mehed
On otse sõgedad —
Kõik kihelkonna asjad
Nad