Leena kasvas kui kõrkjas. Ei uskunud kasuvanemad isegi, et väikesest tütarlapse-lallikesest nii kena neiu pidi sirguma – neiu kui orav terane, paled muudkui punetasid aina. Ja silmad olid tal nagu rõngad, ütlesid nad. Aga keegi tal kosjas ei käinud, et ta vaenelaps oli.
Ei tea, kas üksi sellepärast?
Kui nad veel väikesed olid, Mihkel ja Leena, siis oli nendel kaklust ja vanematel kohtumõistmist küllalt. Kord kaebas Leena emale, et Mihkel tema pudi ära söönud, kord Mihkel jälle, et Leena teda löönud. Mihkel oli poisikesena natukene aeglane, Leena aga kärme ja terane kui välk ja peksis tõepoolest palju suurema kasuvenna läbi, kui seda tarvis oli. Koolis käisid nad kui õde-venda kunagi, sõid ühest leivakotist ja kasuveli aitas kasuõele poiste seast «meest», kasuõde kasuveljele «naist» valida. Mäng nõnda nõudis. Pärast, kui nad ju leeritud ja täisinimesed olid, siis tuli muidugi iseaeg. Mine võta kinni, kuidas Leena Mihklit häbenema hakkas, mine saa aru, kuidas Mihkel Leena vastu araks läks. Mine võta kinni!
Vanad istusid praegugi veel laua ääres ja mõtlesid kõiki neid asju järele. Leena oli oma voki eemale tõmmanud, sinna kohta, kuhu lambivari heitis, ajas korrati vokki ümber, korrati toetas vokikäsipuu najale ja mõtles.
Perenaine istus Leena vastu. Tuli see sellest, et ta vastu istus, tuli talle vahest hõberubladega sukk meelde ta müksas peremehele külge ja sosistas talle salakesi kõrva sisse:
«Ega tal vahest oleks vaja olnudki, sel Mihklil omast majast välja minna, kui – »
«Ah, lase olla,» vastas peremees, köhatas ja vaatas vargsi Leena poole.
Leena toetas voki käsipuu najale.
«Leena, mis sul täna õhtul viga on?» küsis kasuema. «Mu pea valutab,» vastas Leena ja hakkas vurinal ketrama.
«Heida siis pikali, kui pea valutab.»
Ta heitis pikali, kuidas kästi Ta jäi magama ja nägi unes, et ta Mihklile ühe musu andis, ja kui ta palaval ihul ärkas, tulid talle pisarad silmi.
2. KUHU TA LÄKS?
Veel suuremas hädas, kui Mihkel minnes, olid naabrid, kes küsisid, kuhu ta läks. Jah, kuhu ta läks? Üks oli kurinaid kuulnud, teine õuest väljasõitu näinud, kolmas kuulnud, et Hansu Andres Aiale läinud ja pühapäeva-riided selga pannud – see ikka midagi tähendas. Kui üks noor perepoeg kosjakingi kannab, on naabritel terav aimamine; on aga naisevõtja rikas, on kihin-kahin seda suurem. Uks loodab õnne oma tütrele, teine sugulasele, kolmas, kellel kumbagi ei ole, tahaks vähemalt teada, kuhu seesugune hea suutäis kaldub. Ja veel need naised, need naised!
Võibla Annuse pererahvas istus tares peretule ümber. Peremees punus lehmalõõga, sulane parandas hobuseriistu, naised ketrasid. Võibla peres elas ka Plärälärä Leenu, oma rohke lora pärast nõnda nimetatud vanatüdruk. Leenu istus ahju peal ja sõi lusikaga kausist suppi, mida perenaine talle praegu oli andnud.
Karjapoiss tuli õuest ja ütles, et Aia õuest kaks meest pühapäeva-riides, täkuga, saaniga ja kurinatega välja sõitnud.
«Ehk Mihkel läks kosja,» ütles Leenu ja peatas süües. «Või, vist sinna!» arvasid naised. «Ta käis minev nädal linnas – ehk vist kosjaviina toomas.»
«Sellep seal täkku turgutati,» arvas peremees.
«Küll siis läks kosja,» üteldi mitmelt poolt.
Leenu pani lusika käest.
«Kuhu, kuhu? Või ikka kosja? Jajah, näe, läks kosja. Ei tea, kas Mäe Mihkli Maiele? Või Puskari Anule? No kuhu ta ometi pidi minema? Vist Kirsi Viiule, kuhu siis mujale. Viiul suur kirst riideid täis: kolm kasukat, viisteistkümmend seelikut, kakskümmend paari kindaid – näe tuli tahab nuusata kolmkümmend meeste särki – riitsika-raiped oma kisaga või läks koguni Raismiku Leenule. Seda üteldakse, ei kuulvat madalast – või, no kuhu ta ometi läks?»
Ja Leenul tuli meelde, et tal homme Kõgedi külasse Jalaka perenaise lõnga tarvis minna ära viima. Kui ta nüüd ei tea ütelda, kuhu Mihkel kosja läks, siis ei ole tal peale Ohela Peetri hobuse otsasaamise mitte ühte uudist enam kõnelda.
Leenule ei maitsenud enam toit ega ahjupealne. Ta kobis enesele vana kasuka selga ja läks Aia peresse puhtele.
Tükk aega pärast Mihkli ärasõitu lipsaski Leenu Aia omade kambri. Ta jäi ukse kõrvale seisma ja pistis käed kasuka siilu alla.
«Teie ka, siittalu rahvas.»
«Tere, jumalime. Eks aja tahapoole.»
«Vai ei saa.»
«No mis siis kuulub?» küsis peremees.
«Keda, nõndasama.»
«Toeta ikka ka puu peale,» käskis perenaine.
«Vai ei saa alati istuda,» vastas Leenu, istus aga nüüd pakutud istmele.
«Tulin vaatama, kas teie naistel ju kedrus otsas on,» algas Leenu toas ringi vaadates. Kui selle peale keegi vastust ei andnud, küsis ta nagu kogemata:
«Teie Mihklit ei olegi kodus?»
«Sõitis natukeseks välja.»
«Eks ta ole. Noortemeeste asi, kes teab kuhu läks.»
«Mis teie naised teevad?» tegi perenaine teist juttu.
«Nõndasama. Perenaine ketrab villu, tüdruk vantsib takku. Laisk tüdruk. Magab rohkem kui näppusid liigutab. Kuhu Mihkel läks?»
«Läks natukeseks välja.»
«Vai välja. Ei tea kui kaugele. Kus Leena on?»
Peremees, kes juba tüdinenud oli, läks heitis sängi pikali.
«Leena ütles pea valutavat, läks magama,» vastas perenaine, kes tülikast võõrast mitte ka nõnda kergesti lahti ei pääsenud.
«Tütarlapse asi, eks valuta ka vahest peagi. Pällu Miina olla Kaabu Peetri kihlad tagasi viinud, kas olete kuulnud? Või, mis ilusad teki lõngad teil! Ohela Peetri hobune olla mineval öösel otsa saanud. Kas linikud juba valmis? Või olemata. Juudi Juhanile tahetavat kevadel oksjoni teha, ei jõudvat võlga jäänud renti ära maksta. Perenaine, kas annad mulle matikese tangu, ma teen suil lõikusepäeva?»
Sel kombel podras Leenu veel tükk aega edasi, aga nähes, et ta Mihkli sõidust ometigi otsa kätte ei saanud, läks ta viimaks minema.
Kodus rääkis ta, et Mihkel Kirsi Viiule kosja läinud ja Leena selle südamevaluga, et teda ei võetavat, silmad peast välja tahtnud nutta ja ei tea kuhu ära jooksnud. Kirsi Viiu muidugi aga Mihklile ei tulevat, tal olla ju rikkamaid.
Teine päev rääkisid küla naised: Kirsi Jaak visanud Mihkli kättpidi kambrist välja. Leena olla ennast pimedaks nutnud.
«Kes kõneles?»
«Plärälärä Leenu.»
3. SOOJAD SIDEMED
«Kuhu me siis õige lähme?» küsis Andres Mihkli käest, kui nad Aia väravast välja sõitsid.
«Laseme tee peale välja, ehk tuleb siis hea nõu,» vastas Mihkel.
«Kuule, jätame hobuse hooleks. Kuhu peresse ta ise sisse pöörab, sinna lähme kosja.»
Mihkel ei vastanud midagi. Ta oli nii erevil ja ühtlasi ka natukene rõhutud ei, palju kohe. Esiteks oli vaja selle peale mõelda, missugusel viisil ämma rahva poole sisse astuda ja kuidas kõnet alata: kas nad õhvakese kadumisest või tedre jälgede otsimisest juttu teevad, või jätavad need vanarahva kongud koguni ja räägivad asja kohe avalikult südame pealt ära. Ja siis, kuidas tüdruku enesega juttu alustada, et ka kui terane poiss maksta. Kõige pahem oli ikka see, et kuhu minna. No ütle, kuhu sa ometi lähed? mõtles Mihkel. Poti Peetri oma