Saatus. Friedebert Tuglas

kinni, silmapilgukski nõrkemata. Olime kaksikud armastuse aias.

      Oli öid, mida värinata ei või meelde tuletada.

      Magasin ta süles. Tema käed painusid mu piha ümber, peitsin pää ta lõhnavisse juuksisse, nägu vastu ta kuumniisket rinda surutud.

      Olin tema kaisutustes kui laps.

      Tundsin veres ainult üht tungi: lähemale temale, lähemale! Ainult üht suurt valu: sulada ühte, saada üheks, hukkuda ühes! Ei midagi muud.

      Nõnda lamasime tundide kaupa liikumata pilkases kojas. Keegi maailmas ei teadnud meist midagi, ja meie ei teadnud maailmast midagi.

      Kuid kui päikese kiir hommikul meid äratas, tundsin imelikku väsimust. Lamasin ta käsivarrel roidunult, haige kirglikust ööst.

      Tema aga vaatles mind naeratades. Ta suudles mu väsinud huuli, silmi, kõrvu, hambaid. Ta tikkis suudlusi mu kaela, kuklasse, õlgadele, rinnale, selga.