Friedebert Tuglas
Saatus
Maailma lõpus
Vara hommikul, kui päikese ketas vaevalt taevarannal kerkis, hiivasime ankru.
Sõudsime välja lahest ja tõmbasime lahe suul purjed üles. Tuul paisutas purjesid, köied pingutusid, mastid naksusid, – sõitsime avarale merele.
Kakskümmend meest oli aerudel, kümme kummalgi pool.
Kerkisid punased mõlad, sinised pisarad jooksid mööda mõlasid, – laulsid punased huuled, heitsid nalja habesuud.
Nõnda kulus esimene päev, – rand kadus, – õhtu jõudis.
Öö oli vaikne. Laev kõikus pooles purjes hääletult üle suurte ummikute. Kuu viskas madalatele lainetele kui kuldkillingid, tähed kui hõbepenningid.
Magasime lael lahtise taeva all.
Ärkasin keskööl kahe magava seltsimehe vahel. Otse mu üle mustasid mastipeeled, kartsad ja rullitud purjed. Tüürimees tukkus kumargile üle roolipuu.
Äärest ääreni, rannast rannani oli taevas täis heledaid tähti.
Lamasin kaua liikumata, vaatlesin tähtede hõbesõela ja kuulasin veelokset laevapaadel, kuna laev tasa kahele poole kõikus.
Nagu kirju telk kummis avarus üle merd lõikava laeva. Ja nagu küünlaid kanti tähti kuninglikul lühtril läbi avaruste üleval ning all.
Tähed hõbedased üleval! Tähed hõbedased all!
Olin õieti alles poisikene ja esimene kord teel. Ei olnud veel harjunud sõduri eluga.
Olin noor, ja nimetud igatsused pakitsesid rinnas. Kuulasin tähtede tulimängu ning oma vere kohinat.
Aga ümber laevalael magati. Magas kolmkümmend meest, pääd mantlitesse mässitud.
Laev õõtsus kahe sügavuse vahel hääletult, ühes magajate ja nende unedega, tähtede ääretus sirenduses.
Teisel päeval oli taevas täis pikki pilulisi pilvi kui linnu tiibu. Meri oli valgelaiguline. Oli tõusnud tuul, nii et sõudjad puhkasid.
Nõnda jätkus meie teekond, vastu tumedale tulevikule. Päevad kulusid töös ja mängudes, õhtud vaikses vaatluses.
Kuid ööd olid rahutud. Tuul lõõtsus köiestikus, vahel tõustes, vahel nõrkedes. Mustad pilved lendasid kuust mööda. Meri loksus, kohutav kuuvalguses ning pilvede varjus.
Nõnda jõudsime piirini, kus meist keegi varem polnud käinud.
Päike tõusis veripunasena kollases udus. Merd kattis hall vari. Kogu päeva puhkus hoogne tuul. Taevas kihutasid kujutud pilved kui suitsukoonlad.
Pikad lained kohisesid meie all. Meid heideti kui laastu ühest teise. Olime hommikust õhtuni raskes töös.
Öö oli kottpime. Hommiku eel vaikis äkki tuul. Kuid selle asemel tõusis tihe, läbinägematu udu, – ja lainetus kestis edasi.
Hiigla-ummikud paiskasid laeva taeva ja sügawuse vahel. Purjed rippusid loiult. Katsusime sõuda, kuid olime udus kihutavate veemägede ees jõuetud kui lapsed.
Kollakas-tuhkne udu tihenes. Mõni suur merikotkas lõikas läbi halli pilve, tiibadega kohistades ja äkki hämaruses kadudes.
Kui laine laeva külili paiskas ja ummik üle meie pää ulatas, nägime silmapilguks otse oma palge ees vett.
See oli läikiv-sile ja kohutav-must. Kuid selles siledas pinnas keerlesid päädpööritava kiirusega kiirgavad viirud, mille keskel tumepunaselt välgatavad kublad üles kargasid ja lõhkesid.
Silmapilgu pärast heitis ummik laeva teisele küljele, ja jälle mustas me ees kohutav vesi.
See kohises kui lõpmatu kosk, kui merekurk. Kui mulisewast hiiglakatlast paiskus säält musta auru üles.
Nõnda lendas laev küljelt küljele, ometi edasi pääsemata. Ja meie langesime purjedest kinni hoides ühes laevaga sügavusest sügavusse.
Paljud nõrkesid, nii et nad ainult veel kartsastesse ja märssidesse seotult ellu jäid. Teistel lõikasid köied lihaksed läbi, kolmandatel purskas veri suust ning kõrvust.
Arvasime hukatuse tulevat.
Kuid siis äkki kuulsime kiirelt lähenevat häält kui tuule kohinat. Udusein rebenes kaheks, purjed pingutusid ja laev lendas silmapilgu pärast vahtu kobrutades.
Taga ja ees nägime valguse joont udumüüride vahel. Tundsime, kuis lained alanesid ja laev pehmelt liugles.
Kuid vaevalt olime rõõmust toibunud, kui meiega midagi veel kohutavamat sündis.
Äkki nägime laeva keula ees midagi musta üles kerkivat. See lähenes ja kasvas päädpööritava kiirusega, ning enne kui ehmatusest toibusime, oli ta meist ainult veel mõnikümmend sõudu eemal.
See oli veest otsejoones ülestõusew süsimust sein, mille ülemist äärt meie silmad ei seletanud. See ei olnud kalju, ei olnud pilv, see ei olnud midagi, mida oleksime tunnud.
Enne kui midagi mõelda ja midagi teha suutsime, lendas laev täies purjes vastu seda müüri. Meie tarretasime surmahirmus, suud avanesid, ja kolmestkümnest rinnast tungis meeleheitlik karjatus.
Kuid oodatud kokkupõrge ei järgnenud. Selle asemel leidsime enese silmapilgu pärast ääretust pimedusest.
Üks seisukord järgnes nii äkki teisele, et meie kõige lähemaidki sündmusi imestada ei suutnud, kui meid ju uus üllatas.
Esiteks arvasime igaüks laevalt tühjusse langevat, kuid siis tundsime liikumata samal kohal seisvat, kus silmapilk varem.
Ümber oli pilkane pime ja ääretu vaikus.
Ei miski häält ega miski kuma kustki poolt. Ootasime silmapilgu liikumata, – ainult üksteise hingamist kuulsime.
Olime jõudnud tühjuse riiki.
See oli hirmsam kui maru, kui miski muu. See käis üle me mõistuse.
Võttis kaua aega, enne kui sellega harjusime.
Esiteks usaldasime vaevalt liikuda. Rändasime siis risti-rästi üle laeva, nööridest kinni hoides ja üksteisega kokku põrgates. Laev oli terve, ja ometi tundus, nagu oleks keulast pärani terve teekond maad.
Siis tuli meelde tõrvikut süüdata. Kuid see põles otsekui vee all, ilma kiirteta, ja valgustas ainult mõne vaksa kaugusele. Isegi tõrviku hoidjat ei näinud meie, vaid ainult ta lubivalget luist käsivart. Ja see oli nii hirmus, et meie kõik ühe korraga kisendasime: kustutage, kustutage!
Algas õudne, sõnul seletamatu, mõistusel mõistmatu elu.
Kui kaua selles pimeduseriigis olime, ei tea. Võib olla, palju päivi. Kaotasime käsituse aja kulumisest. Meie mõtted peatasid niisama nagu laev.
Kas meie olimegi enam merel? Kas ei õõtsunud meie laev ääretus avaruses? Üle mere, üle pilvede, üle ilmade – ?
Katsusime mõladega, – need ei ulatanud enam vee pinnani. Siis heitsime ankru üle laeva serva, – see kadus ilma sulpsatuseta kui tühjusse süüvides.
Suur ükskõiksus võttis meie üle võimust.
Rääkisime ainult nii palju, et teada, et alles oleme. Aimasime aja kulumist ainult söögiisu kasvamise järele pärast söömaaegu. Tegime kõik käsikaudu ja harjusime sellega.
Vahel tuli meil mõte, et kõik oli loomulik, ainult meie ise olime äkki viimseni meheni pimedaks jäänud.
Ja ma ei tea tõesti, kumb võimalus hirmsam oleks olnud.
Ainult ääretu pimedus, ääretu vaikusi
Siis tundsime kord jälle tugevat tuulepuhangut läbi pimeduse. Kuulsime, kuis köied pingutusid ja mastid nagisesid. Tundsime, kuis laev äkki kiiresti edasi lendas ning vesi keulas kohises.
Ruttasime jälle igaüks oma kohale: tüürimees tüürile ja kakskümmend meest sõudepingile. Ja jälle sündis ime: vaikselt libises laev pimeduse riigist välja valguse maale.
See oli otsekui ülestõusmine surnuist.
Keegi ei rääkinud kaua aega midagi. Vaatlesime ainult vaikides üksteist. Olime