Tuhka-Triinu. Friedrich Reinhold Kreutzwald

>

      Friedrich Reinhold Kreutzwald

      Tuhka-Triinu

      TUHKA-TRIINU

      Ükskord elas üks rikas mees oma naise ja ainukese tütrega, kes vanemate meelest armsam oli kui silmamuna ja keda sellepärast väga hellasti üles kasvatati. Ja hea tütarlaps oli nende armastuse väärt.

      Ema oli kord und näinud, mida raskeks õnnetuseks arvas, ja ta oleks selle eest mõnegi kopika kulutanud, kui keegi oleks võinud unenäo osavasti ära seletada. Aga veel varem, kui ta unenäole targa seletaja leidis, jäi ta rängasti haigeks – südamerabanduse kätte, ja tundis juba teisel päeval surmatunni ligemale tulemas. Mees oli kodunt ära läinud arste otsima; seal kutsus naine tütrekese oma sängi ette, silitas ta palgeid ja ütles kurva näoga:

      „Taevas kutsub mind siit ilmast puhkama, ma pean mullasängi minema ja sind, tallekest, maha jätma. Sinu isa ja üks teine kõrgem taevas kannavad su eest hoolt ja minu emalik silm valvab sinu üle teisest ilmast. Jääd sa vagaks ja heaks lapseks, siis jäävad meie südamed igavesti ühendatud, sest armusidemeid ema ja lapse vahel ei jõua haud ja surm iial katkestada. Istuta mulle hauarünkale iluks üks pihlakas, et linnud sügisel sealt marju leiavad ja selle eest sulle head teevad, kui sul teisi sõpru ei peaks olema. Juhtub su südamel mõni salasoov olema, siis raputa pihlaka latva, et ma sellest teada saan; või kui sulle elus kibedad tunnid tulevad, siis poe pihlaka varju alla, mis sind kui eide rüpp trööstib ja su kurba südant jahutab.“

      Natuke aega pärast seda, veel enne kui isa arsti teelt tagasi oli jõudnud, langesid eidekese silmalaud igavesti kinni. Tütreke nuttis härdasti, ei raatsinud ööl ega päeval ema juurest ära minna, enne kui eidekese külm keha kirstu pandi ja mulda viidi.

      Tütar istutas pihlaka haua peale, siblis juured mulla sisse ja kastis neid oma silmaveega. Ja kui hiljem pilverinnast lisa peale tuli, läks puu kasvama, nii et lust oli näha. Laps istus sagedasti ema puu varju all, mis talle nüüd kõige armsamaks paigaks maa peal oli saanud.

      Teisel sügisel läks isa kosja ja tõi mõne nädala pärast uue leekuninga majasse. Aga temale ei olnud meelde tulnud kosja minnes selle peale vaadata, kas naisest ka tütrele ema saab. Ehk küll nõukal lesel mehel naise saamine iial raske ei ole, siiski tuleb seda harukorraks arvata, kus vaenelaps ema saab.

      Võõral emal oli kaks tütart esimesest abielust. Need oli ta tulles kaasa toonud, ja et veri ikka veest paksem on, siis võib kohe arvata, et mehetütar kuldseid päevi ei tohtinud loota. Ema pidas oma tütreid kullaks, aga mehetütart mullaks. Ja kui kuldtütred seda märkasid, mis eideke muldtütrest pidas, siis mõistsid nad sedamaid: meie oleme valitsejad, tema meie ori!

      Nii kuidas ikka uue luua komme, näitas lese noorik esimesil päevil pärast pulmi võõrale tütrele lahket nägu; seda tegid silmakirjaks ka ta mõlemad tütred, aga kellelgi ei tulnud lahkus südamest. Nende südamed olid toored, uhkuse, tigeduse ja muude patuvõsudega täidetud, aga armastusetaimele ei antud kuskil idanemise ruumi.

      Armetu mehetütre elu läks päev-päevalt kibedamaks, aga isal ei olnud silma nägemas ega südant lapse valu tundmas.

      „Miks ta, ilmaaegne leivanirk, toas peab vedelema!“ ütles võõrasema. „Eks köögis ole küllalt asupaika? Koogud kaela ja siis kaevult vett kandma Sealt lauta, leiva- ja pesukünale! Kes leiba tahab süüa, peab ka palukest oskama teenida.“

      Tütred kiitsid pealegi: „Jah, tema peab meie orjatüdruk olema.“

      Seepeale võeti kõik paremad riided vaeselapse käest ja tühjendati kadunud ema kirst, kust kõik ehtehilbud võõrasema tütardele anti. Mehetütrele pandi selga vana, narakas hall kuub, millega ta tuhas ja tolmus hommikust õhtuni majatöid pidi toimetama. Et ta seal silutud ja puhas ei võinud olla, sellepärast sõimasid võõrasema ja poolõed teda Tuhka-Triinuks. Nad tegid vaeselelapsele igal viisil kahju ja meelepahandust ja laitsid teda salamahti isa ees, nii et laps ka tema poolt abi ei leidnud, kui ta mõnikord häda kaebama läks. Tuhka-Triinu kannatas kaua aega vaikselt, nuttis ja palus jumalat, aga ei läinud ema hauale istutatud pihlakale siiski oma südamevalu avaldama.