Tänulik kuningapoeg. Friedrich Reinhold Kreutzwald

tükk aega edasi läinud, kui kuningapoeg saeveski müdinat arvas kuulvat, kus ehk paar tosinat saagi võisid tööl olla. Peremees ütles: „Vana suureit magab juba norisedes.“

      Kui nad selle peale ühele mäeharjale jõudsid, nägi kuningapoeg tükk maad eemal oma peremehe talu; hooneid oli nii palju, et seal ennemini küla ehk väikest linna-alevit võis arvata kui ühe pere elukohta.

      Viimaks jõudsid nad sinna ja leidsid õueväravas ühe tühja koeraosmiku. „Poe sisse!“ käratas peremees, „ja seisa seal rahul, kuni ma suureidega sinu pärast kõnelen. Tema on, nagu enamasti kõik vanad inimesed, väga enda tahtmist täis ja ei salli võõrast inimest majas.“

      Kuningapoeg puges värisedes koeraosmikusse ja hakkas juba oma üleliigset julgust kahetsema, mis teda näpistisse oli viinud.

      Tüki aja pärast tuli peremees tagasi, hüüdis teda varju-urkast välja ja ütles vihase, torssis näoga: „Pane nüüd teraselt tähele meie pere seadust ja hoia ennast, et sa selle vastu ei eksi, muidu võiks sul käsi siin väga halvasti käia:

      „Silmad, kõrvad sidemeta,

      Suudevärav ala sõlmes!

      Täida sundi tõrkumata,

      Meeletahtel mõteldessa:

      Kõnet üksi küsijalle!“