Vanad ja noored. Anton Hansen Tammsaare

aga mina mitte,” nohises vanamees tasahilju.

      “Kuidas see sulane siis sellepärast enam väärt on?Tema on ainult noor, võib kergemini sahka käte otsas kanda. Mis häda sul siis ennast oma haige käega igale poole ette toppida?” vastas Kaarel.

      “See on tõsi jah, tema on noor, mina vana. Laiad kartulivaod, uut moodi, mina, vanainimene, ei oska neid kinni ajada,” ütles vanamees pilkavalt.

      “Mis sa nüüd sellepärast nii palju pahandad, et ma laiema rauapuu tegin. Vagusid saab küll vähem, aga nad on paksemad ja kartulid kasvavad selle jao ka suuremad, on kergemad üles võtta, aga mõõdu järgi korjab neid niisama palju kui ennegi.”

      Kaarli seletused olid asjatud: vanamees ajas oma jonni. Viimaks tuli ka veel eit; noh, siis läks nagu aurujõuga.

      Nüüd möödus umbes nädal avaliku sõnasõjata. Siis leidus aga jällegi põhjus, pealegi niisugune, mis andis tervele elule teise värvi. Turbalõikajad asusid rabas tööle. Enamasti olid need saarlased. Asukohaks oli neil turbasara, mille katus pidi neid niihästi vihma kui öökülma eest varjama. Mõne päeva elasid nad nõnda, siis tulid nad Kadakale peavarju paluma: kui mitte muud, siis ometi rehealunegi või aitade-vahe, kus tuul nii läbi ei lõõtsu kui saras. Kaarel oli nõus meestele peavarju andma; ka Tiinal polnud midagi selle vastu, ainult vanad jäid oma arvamise juurde.

      “Armas perenaine, ega mede mehed teile kurja tee,” ütles üks saarlastest eide poole pöördudes. “Päeval oleme rabas, võtame turbaid välja, ainult öösi tuleme siia. Kui tahate, tuleme teile appi heinamaale ja rukist lõikama. Ning mede mehed lamutavad tööd teha, seda ärge kartke.”

      “Ega mina perenaine ole, mis te sest mulle räägite. Ise otsin teise juures varju nagu teiegi,” vastas eit ja vaatas Kaarli poole.

      “Ema!” ütles Tiina paluvalt, sest ta märkas, et öeldud sõnad ärritasid Kaarlit. Mehed aga seisid ikka veel ja palusid, et armas ja lahke pererahvas neile ulualust annaks.

      “Andku, kui tahavad, või terve maja võõraste kätte ja mingu ise metsa kuuse alla; see pole minu asi,” sõnas eit ja läks kambrisse, kuhu ka vanamees talle järele kobis.

      “Noh, ehk ometi lubate?” mangusid mehed Kaarli ja Tiina kallal.

      “Mis sa arvad, Tiina?” pöördus Kaarel naise poole.

      “Võiks küll, aga mis saab vanadega? Need pole sellega sugugi rahul,” vastas Tiina.

      “Oodake natuke: ma lähen kambrisse, räägin seal,” ütles Kaarel.

      “Ära sa aga riidu mine, hoia ennast,” ütles Tiina läveni järele astudes.

      “Noh, isa ja ema, mis me siis teeme nende meestega? Kas anname neile peavarju või ei?” hakkas Kaarel kambrisse astudes pool-meelitades rääkima.

      “Isa ja ema,” osatas eit. “Millal me su isaks ja emaks saime? Nüüd tuled sa meie käest küsima. Olete enne kõik oma tarkuse järgi teind, eks tehke ka nüüd; mis teil meist on! Või kui me peakski midagi ütlema, ega see ikka aita, te ajate ikka oma tahtmist.”

      “Kui asjad niimoodi on, siis annan ma meestele korteli, ja muud midagi,” ütles Kaarel ja pidi kohe välja minema, kuid eit vastas:

      “Seda me teadsime juba ammugi, sellepärast me rääkima ei hakanudki. Võta aga nad siia, las lähvad reie alla laudile või aidalakka, tallavad sul seal hulga heinu ära; neid ei söö siis enam ükski loom, muudkui aja sõnnikusse. Piibunossid on neil ka veel hambus või va plotski-otsad, sussitavad teised pealegi, kuni sa viimaks ilma peavarjuta jääd ja ühes nendega rabas turbasara all vihma ja külma varju otsid. Tehke aga tehke; noorte tarkus käib ju vanadest üle.”

      “Mina ei saa aru, mis hull viha teil meie vastu on!” ütles Kaarel. “Mine sa mistahes asja rääkima, siis pole muud kui järjest pilkamine ja närimine, ei kuule ühtainust lahket sõna.”

      “Võta aga saarlased sisse, küll siis kuuled,” vastas eit. “Hea rabahais veel pealekauba; tõuse hommikul üles või heida õhtul magama, just kui turbaonnis elad kohe.”

      “Eks sa ise ole sest rabast kaugel küll, oled klaaskapis üles kasvand. Varsti lähed igavesti maamulda, aga ikka põlgus nende mulla- ja mudakaevajate vastu. Meil enestelgi igal pool maa ja muld, kambritelgi pole laudpõrandaid all,” rääkis Kaarel.

      “Äh, milleks meie pidime laudpõrandat tegema! Selleks on ju noored, kes kõik asjad ilmas jutti ajavad,” vastas eit.

      Kaarel nägi, et tühisest vaidlemisest pole tulu, ütles vanadele, et ta meestele peavarju annab, ja läks uksest õue. Meestele ütles ta, et nad saavad korteri ainult selle tingimusega, kui nad lakas, kus nad magavad, kunagi ei suitseta ega tuld tarvita. Mehed lubasid seda kui ühest suust ja tõttasid rappa oma asjade järele, kuna Kaarel lausus Tiinale.

      “Saagu, mis saab, aga ega inimesi või lasta ära külmada.”

      “Eks see asi meil ikka kirjuks lähe, pole muud kui alatine riid ja nääklemine,” ütles Tiina.

      “Mis ta veel läheb, ta ongi juba kirju. Aga mis sinna parata, see on sedasi loodud,” arvas Kaarel.

III

      Kartulivõtmise aeg. Taevas on enamasti hallide pilvedega kaetud, kust tibab aeg-ajalt vihma. Tuul lõõtsub sagedasti nagu südametäiega ja lõhub lagedal väljal põllumeest kiusates viljaaunu või ulub kurvalt kambrinurga ääres, nagu tunneks ta oma tegude üle kahetsust. Kured lendavad karjakaupa lõuna poole: kostab vali kruuksumine ja poegade lapselik kisa, mille kohta seletatakse, et nõnda häälitsevad lõokesed, keda kured kannavad oma pikkadel jalgadel talveks soojale maale. Varesed on suurtesse parvedesse kogunenud ja liiguvad kraaksuva kisaga ühelt viljaväljalt teisele. Kogu maailm näib praegu ainult nende päralt olevat. Vanad panevad noori paari ja peavad pulmi, kus peiupoisid nii toredasti õhus kukerpalli lasevad ja vanad kivide otsas vanduvaid lauakõnesid peavad.

      Kadakal on meeleolu ilmade ja ümbruse kohane. Noorte seisukord on täbaram kui kunagi enne. Vanadega riieldes sattus Kaarel ärrituses ka suvilisega vastamisi, kes enneaegu ära läks, nii et noor peremees peab nüüd üksi läbi ajama. Tiinal on väike laps, kes, nagu öeldud, muud ei märka teha kui ööd ja päevad viriseda. Vanad maitsevad nähtavasti isekeskis rõõmu – noored on ju hädas.

      Kaarel tahtis endale uue abilise palgata, aga tänini pole see õnnestunud. Nõnda peab ta kas turbalõikajate või vana Juhani abi tarvitama. Viimane on oma teguviisi muutnud: nagu ta enne ennast tööle toppis, nii hoidub ta nüüd kõrvale, vabandades, et käsi tegevat haiget, ristluud valutavat, jalad olevat rammetud. Kaarlil ei jää muud üle kui kannatada, mida ka Tiina temale iga päev uuesti soovitab, lootes, et vanad varsti oma jonni jätavad.

      Ühe laupäeva keskhommikul lahkusid ometi viimaks pilved ja päike tuli välja – sügisene ja kurblik. Vähemgi tuuleõhk oli kadunud. Varese karjumine ja karjakellade tilksumine jäi nagu uinuvasse õhku rippuma.