VANAD JA NOORED
Päike on juba loojas; ainult punetav taevas näitab veel kohta, kuhu ta kadus. Kullatud pilved ümbritsevad pärjana taevaserva ja kuulutavad vanarahva arvamuse järgi tuuliseid ilmu.
Kadaka eit käib kiirelt toa, aida ja lauda vahet. Toaungastest tõuseb suits otse taeva poole ja hajub vaikses õhus pikkamisi. Karjamaa poolt kostab lähenev kellade kõlin, kaugemalt soost kahe inimese koguhääl: mees ja naine laulavad, heinalised tulevad töölt koju. Nende hääled keerduvad nagu ussidena teineteise ümber, tõusevad sinnasamasse vaiksesse õhuriiki kuhu suitski toaungastest, ja kaovad viimaks üheskoos lagedal sool.
Kari liigub tänavat mööda üles, asub karjaaeda, kust lehmad ammumisega teretavad talitajat eite. Lehmade udarad on täis ja nad ootavad lüpsmist, aga veel enam ämbritäit soolast jahuvett, mida eit nagu meelituseks neile toob, et nad piima ilusasti kätte annaksid.
Natukese aja pärast on ka heinalised kolmekesi kodus: Kadaka peremees Juhan Tare, tema tütar Tiina ja selle teinepool Kaarel Kakar, Kadaka koduväi. Noorpaar tuleb natuke maad ees kõrvuti, vanamees ise tasahilju taga järele.
“Ega sul lehmad veel lüpstud ole?” küsib Tiina emalt õue astudes.
“Millal ma nad siis ää lüpsin, alles tulid teised; näe, vahivad üle aia kirges. Tööd ja toimetust ju nii palju, käi ja jookse, aga ei jõua ega jõua,” vastab ema kärsitult.
“Küll me jõuame ka, ma panen asjad ära ja tulen appi; pea’s me neid ära ei silguta. Sa, Kaarel, tule, aita joogiämbrid ette viia,” ütles Tiina.
Varsti on lehmade jook valmis ning Kaarel ja Tiina lähevad kõrvu karjaaia poole. Tiina on keskmise kasvuga, mitte ilus, ennem inetu, mispärast ta peaaegu vanapiigaks pidi jääma. Ta on juba 30 aastat vana, ja alles tänavu nelipühis olid pulmad. Loomult on ta vaikne ja tõsine, millest ka kaunis suured, aeglased silmad näivad jutustavat. Naljasõnu ei ole tema suust vist ükski noormees kuulnud, seepärast peeti teda igavaks. Ainus asi, mis noormeeste silmi Tiina poole meelitas, olid tema pikad paksud juuksed, mida ta armastas kahes patsis kanda ja millest käis läbi valge helendav lauk otse üle pealae. Seda ehet imestas igamees, kuid peagi kadus ka juuste võlu ja Tiina valmistus juba vanapiiga-põlve vastu.
Aga Kaarel oli kord laadal vana Juhaniga juhuslikult tuttavaks saanud. Temale meeldinud väga Juhani vaikne, tasane iseloom, ja nagu kogemata tulnud tal mõte, et hea oleks säärase vanamehe koduväiks saada. Maitsenud teised üheskoos natuke seda va kibedat, mis päästab imevõimul keelepaelad, ning selle tagajärg oli, et Kaarel kõik teada sai, mis süda soovis.
Elu oli Kaarlit tänini üsna võõrasemalikult kohelnud: vaeslapsena üles kasvades oli tema ainukeseks toeks tädilt päritud kakssada rubla. Loomu poolest oli ta üks nendest, kes naljalt kellegagi ei sobi, ja mitte seepärast, et ta teistega läbi ei saa, vaid et kõigiga ühetasa läbi saab ja seejuures ühtegi sõpra ega seltsimeest ei leia. Naised jäid talle võõraks, nende seas polnud tal õiget tuttavatki. Kolmkümmend kaks aastat oli ta vana, kui ta Tiinale kosja tuli, leides koduväina lahke vastuvõtu ja tuues vananevale peretütrele soovitud õnne. Vana Juhan oli aasta tagasi oma koha ära ostnud, aga ainult 700 rubla sisse maksnud, kuna suurem osa ostusummast tasumata jäi; siiski oli tal ometi nime järgi ostetud koht, ja Kaarel lootis ülejäänud summa aja jooksul tasuda võivat. Et Kaarel ja Tiina olid nooruses üksiklase elu elanud, siis hoidsid nad nüüd seda enam teineteise poole: nad tahtsid igal pool kahekesi olla. Vanematel oli hea meel, et nad niisuguse kuldaväärt väimehe olid saanud; ainult vahel harva sõnas vana Mari:
“Ta on just kui mõni poisikene, kuhugi ei saa üksipäinis, ikka olgu Tiina ka.”
Juhan ei vastanud eidele midagi, nohises ainult oma musta nürri habemesse ja vahtis maha, nagu oleks ta sügavais mõtteis.
Karjaaias Kaarel andis lehmadele veeämbrid ette ja Tiina hakkas lüpsma. Polnud muud kuulda kui aga piimasorinat, mis lehmanisast lüpsikusse jooksis, lehmade joomist ja teiste mäletsemist.
“Kas tead, Tiina, mis mul täna meelde tuli: hea oleks, kui vanad koha meie kätte annaksid. Taat on ise juba nõrk ja hädine, eide tervis ei ole ka ju nii väga kiiduväärt,” ütles Kaarel natukese aja pärast.
“Mis meil siis parem oleks?” vastas Tiina ja vaatas üles Kaarli poole, kes aia najale oli toetunud.
“Ime küll: me oleksime siis ju peremees ja perenaine, otsus oleks meie käes; vanad elaksid kõrval, teeksid ka niipalju kui jaksavad ja tahavad. Ma võtaksin oma nelisada rubla, mis mul linnas intressi peal, välja ja maksaksin mõisa; siis oleks ligi pool raha juba tasutud. Põllud seaksin teisiti, loomi peaksin rohkem; koht teeks enam sisse, ja me oleksime varsti mõisaga tasa. Kui me siis ükskord siit kaome või kui meil ehk enestel sedasi koduväi on, siis anname temale kinnimakstud koha.”
“Sa teed suuga ikka kõik väga kärmesti. Nelipühiks olid alles meie pulmad ja sa juba räägid, kuidas kohta väimehele anda. Sul ei ole ju veel tütartki, kust võtad sa siis väimehe? Tütre asemel võiks sul poeg olla, kes koha pärijaks saaks,” rääkis Tiina, kuna ta ise silmad pool-aralt ja häbelikult Kaarli poole tõstis.
“Aeg on ees, me hakkame alles elama; me jõuame kõik teha, oleks ainult koht meie endi käes. Aga ma arvan, taat ja eit ei taha kohta käest ära anda, tahavad ju ise ometi ka mõne aastagi ostetud koha peremees ja perenaine olla. Ma räägin neile siiski sellest, kui paras aeg on; küsija suu peale ei lööda.”
“Eks sa jõua, ega sellega siis na kiiret ole; ela vähemalt ükski aasta niisama ära, saad selle asjaga enam tuttavaks, siis on parem,” ütles Tiina.
Kaarel jäi sellega rahule. Aga kui nad pärast õhtusööki üheskoos õue astusid ja murul seisatama jäid, nagu ootaksid nad midagi, hakkas Kaarel oma endisi mõtteid karjaaia poolt kuulduvate kellatilksumiste saatel edasi korrutama:
“Kui koht meie käes ja me mõisaga tasa oleme, siis ehitame uued eluhooned; omast metsast saame ehk juba seks ajaks niipalju palke. Teeme kolm kambrit, laudpõrandad alla, korstnaga ahju, pliidi; siis pole enam tarvis suitsuvingus silmi vesistada. Kui meie lapsed juba suureks saavad ja küla nooremad nende juurde kokku tulevad, siis laseme neid tantsida, mängida ja laulda; ise vaatame pealt. Kambritele teen suured aknad ette, et oleks valgem. Põllud puhastan kividest, kivid teen aiaks, see on põline. Põllutee sillutan siledaks, teised teevad niisamuti; kui hea on meil siis kirikusse sõita! … Ah, vaat mis veel: tee poole teen rohuaia, istutan õuna- ja marjapuid ning sireleid. Õueväravasse mõlemale poole istutan tammed, las kasvavad suureks ja laiaks …”
Tiina kuulas vaikselt oma mehe unistusi tulevikust ja vaatas aeg-ajalt õnnelikult tema poole.
“Lähme õige magama,” ütles ta viimaks, “teised lõõskavad juba ammugi.”
“Eks me lähe ka,” vastas Kaarel nagu unest ärgates. Nad seisid veel natuke aega, nagu imestaksid nad ümbritsevat vaikust.
“Eit ja taat juba norskavad,” ütles Tiina asemel.
“Küllap meie jõuame neile varsti järele,” vastas Kaarel.
Rahulikult, täis tulevikulootust, uinusid nad magama, rõõmsalt ärkasid nad ja asusid tööle: nad uskusid armastust ja õnne. Suvi möödus peaaegu tähelepanematult, olgugi et nii mitu õhtut kahekesi kõrvu õuel seisid, kus neile tasane karjakellade helin ja rukkiräägu karjumine kõrvu kostis ja kus nad peaaegu ühte ja sedasama juttu mitmesugustes teisendites poolsalaja kordasid.
Tiina oli õnnelik: ta oli mehel. Kaarel unistas sellest, millal ta saab iseseisvaks peremeheks, ostetud koha omanikuks, kel on talus omad järeltulijad. Seepärast ei unustanud ta iialgi, et vana Juhan on alles koha peal otsaline, ja haudus alati mõtet, kuidas küll temale kõige sündsamalt oma tahtmist avaldada. Lõppes sellega, et ta kord Juhaniga rehe all vilja kotti mõõtes ütles:
“Taat, mis sa õige arvad sest asjast, kui te eidega koha otsuse annaksite meie kätte Tiinaga?”
Vanamees vaatas nende sõnade juures kord Kaarli, kord koti peale, mille suud ta lahti hoidis.
“Ah, mina nüüd tean,” kohmas ta lõpuks. “Kust sa korraga selle peale tulid? … Kes teab, mis eit arvab,” sõnas ta, kui natuke aega oli järele mõtelnud.
“Eks või eide käest ka küsida,” ütles Kaarel.
“Miks ei või,” vastas Juhan, “aga või sellega