Oli põhjust rõõmustamiseks, sest esimene jõuproov näitas, et õpingute jätkamine pole päris lootusetu ettevõte. Ei tulnud selle pealegi, et kõige suuremad komistuskivid ootavad ees teise õppeaasta kevadel. Tee examen philosophicum´ini oli vaba ja kolme põhilise õppeaine – anatoomia, histoloogia ning füsioloogia õppimiseks oli aega tervelt kaks semestrit. Mis sellest, et oli teada – nendel eksamitel nalja ei mõisteta.
Ka sellel õppeaastal toimusid anatoomia loengud ja praktikumid viis korda nädalas. Loengud kell 8–9 ja praktikumid kell 15–18. Tuli õppida selgeks närvid ja vereringe. Laipade prepareerimist jätkasime samas koosseisus nagu eelmisel õppeaastal ja ka samal laual. Kui sügissemestril olid kursusel enam-vähem samad inimesed nagu eelmisel aastal, siis kevadsemestril ületas üliõpilaste arv 200 piiri, sest kursuse kordajad immatrikuleerusid tavaliselt alles pärast uut aastat. Sellega pääseti ühe semestri õppemaksust.
Sügissemestril oli põhiline raskuspunkt veel anatoomial. Semestri keskel tuli teha terve rida kollokviume ja semestri lõpus ka tentaamen.
Närvide ja veresoonte prepareerimine edenes kiiresti, sest kogu laudkond töötas hoolikalt, kõiki ühendas asjalik ja kohusetundlik suhtumine oma ülesannetesse. Kordagi ei lükatud mõnd kollokviumi edasi sellepärast, et keegi polnud vajalikku ära õppinud. Kehtis kindel kord: kui üks laudkonna liikmetest ei osanud küsimusele vastata, pidi kollokviumi kordama kogu laudkond. Liigset juttu oli vähe, kuid heast naljast kellegi teise või iseenda kulul ei ütelnud keegi ära ega pahandanud ka siis, kui tema kulul nalja tehti.
Histoloogia ja embrüoloogia loenguid pidas professor Harry Kull, kes oli väga heatahtlik, sõbralik ja abivalmis, kuid ka äärmiselt nõudlik ja printsipiaalne. Praktikumides abistas teda assistent Liidia Poska-Teiss, vähese jutuga, alati abivalmis ja sõbralik. Professor Kull, kes tol ajal oli raske südamehaige, praktikumides sageli ei viibinud, kuid loenguid ta vahele ei jätnud. Sügissemestril tegelesime peamiselt histoloogiliste preparaatide mikroskopeerimisega, kevadsemestril aga tegime tutvust ka embrüoloogiaga. Vajalikud preparaadid valmistas ette laborant, preparaator, kuna alusklaasile viimine ja katteklaasiga katmine tuli endal teha. Praktikume oli kaks korda nädalas, peale selle oli lubatud käia preparaate mikroskopeerimas ka vabal ajal, õhtupoolikuti, sügissemestril kasutati seda võimalust üldiselt vähe. Praktikumi ajal kontrolliti ka üliõpilaste teadmisi: ära pidi tundma kõik preparaadis leiduvad elemendid. See kontroll oli võrdlemisi pealiskaudne ja kandis puhtalt abistavat iseloomu. Praktikumidest puudumist esines harva ja neil, kes alati kohal olid, arvestuse saamisega raskusi polnud.
Füsioloogia loenguid oli sel semestril samuti kaks korda nädalas, neile järgnes kohe praktikum. Praktikumi kestvus ei olnud piiratud. Igal laual oli vajalik aparatuur ja tööde juhendid, nõuti ettenähtud katse tegemist ja selle demonstreerimist assistendile või professorile. Praktikume juhendasidki assistendid. Ka prof Alfred Fleisch ise oli peaaegu alati kohal ja jälgis üliõpilaste tööd. Enne praktikumi mingit sissejuhatavat loengut ei peetud.
Prof Alfred Fleisch
Prof Fleischi füsioloogialoengud olid saksakeelsed, see raskendas mõneti sisu mõistmist, ent ettekande stiil ja professori selge diktsioon, lisaks veel suur hulk demonstratsioone katseloomadel tegid ettekande arusaadavaks ka neil, kes valdasid saksa keelt viletsalt. Hästi oskasid saksa keelt muidugi sakslased, aga ka juudid, kuid neid oli suhteliselt vähe.
Iga semestri lõpul kanti õpinguraamatusse märge anatoomia, histoloogia ja füsioloogia praktikumide sooritamise kohta, ilma selleta järgmisel semestril praktikumidele ei lubatud. Need, kellel praktikumid olid sooritamata, tavaliselt eksmatrikuleerusid. Õigus uuesti immatrikuleeruda oli siis, kui avanes võimalus vastavad praktikumid läbi teha. Kursuse kordajatelt ei nõutud kunagi sooritatud praktikumide uuesti tegemist. Eks- ja immatrikuleerimiste arv ei olnud piiratud. Kui üliõpilane mingil põhjusel ei tahtnud eksamile minna, laskis ta end lihtsalt eksmatrikuleerida või eksmatrikuleeriti ta õppemaksu tasumata jätmise pärast.
Kolmas semester oli suhteliselt kerge ja möödus kiiresti. Raske oli semester vaid neile, kellel oli veel sooritamata mõni eksamitest: botaanika, zooloogia, keemia vm. Veelgi kiiremini möödus semestri vaheaeg, millest jätkus vaid paariks külaskäiguks pühade ajal, mõneks päevaks metsatöödel ja puude linnaveoks. Oli ju tarvis teenida raha õppemaksuks.
Uus semester erines varasematest tunduvalt.
Kevadsemester 1932 oli tõeliseks jõuprooviks. Anatoomia loengud ja praktikumid olid lõppenud ja algas iseseisev ettevalmistus kevadiseks eksamisessiooniks. Histoloogia, embrüoloogia, samuti füsioloogia ja füsioloogilise keemia loengud ning praktikumid aga jätkusid. Esialgu jäi mulje, et aega on küllalt, kuid tegelik töö näitas, et seda kipub vägisi napiks jääma ja iga vähemgi kõrvalekalle päevarežiimist andis end kohe tunda. Kõiki neid, kes olukorda õigesti ei mõistnud hinnata, karistati kevadel kurjalt.
Oli teada, et peamiseks sõelaks examen philosophicum´il on anatoomia. Tuli hakata kõike seniõpitut kordama. Aga oh häda – kõik, mis alguses tundus nii lihtne olevat, oli juba ununenud. Pidi alustama otsast peale, nagu uut ainet kunagi. Asi tundus olevat täiesti lootusetu, ent visa ja süstemaatilise töö tulemusena tuli varsti mõnigi asi tuttav ette ja kujunes välja süsteem anatoomiliste terminite pähetuupimiseks. Pisut vaheldust selles tüütavas töös pakkusid histoloogia ja füsioloogia loengud ning praktikumid. Loengute koduseks läbitöötamiseks kodus aga ei jätkunud enam aega.
Teater, kino ja muud lõbustused tuli unustada. Ainsaks meelelahutuseks oli tund või pool üliõpilasmaja lugemistoas ja laupäeviti saunas käimine. Oma väljakujunenud päevaplaanist pidasime kindlalt kinni. Nii, nagu eelmisel õppeaastal, oli ka nüüd 45 minutit tööd ja 15 minutit puhkust vestluseks või kaardimänguks, mis parasjagu päevakorras oli. Kevadel läksime jälle varakult päikesepaistele, raudtee äärde õppima. Äratus ja magamaminek olid kindlatel kellaaegadel nagu ennegi. Kojusõidule sai mõelda ainult kevadpühade ajal ja see oli ka tõeliseks puhkuseks.
Saabus kevad, märkamatult kadus lumi. Jõgi ujutas üle luhad, kuid linna piirides suuremat üleujutust ei olnud. Oli saabunud aeg hakata täitma kursusevanema ülesandeid ja kaubelda välja sobivad eksamite tähtajad. Kõigepealt tuli koguda andmeid selle kohta, kui palju üliõpilasi üldse kavatseb eksamile minna. Nimekirjas oli soovijaid saja ringis, kuid see arv muutus peaaegu iga päev. Lõpuks leppisime kokku nii, et panime nimekirjad teadete tahvlile iga päeva kohta eraldi. Kui keegi loobus või soovis minna eksamile hiljem, võis ta mõne teisega aja ära vahetada, kuid nimekirjas olijate arvu suurendada ei olnud lubatud. Sellest korrast peeti rangelt kinni, vaatamata sellele et iga paari päeva järel tuli nimekirjad ümber teha. Lõplikult selgus kõik alles eksami eelõhtul.
Anatoomia eksamiks leppisime kokku nii, et rühmas oli kuus inimest ja päevas kaks rühma: esimene rühm algusega kell 8.15, teine kell 15.15. Esimesel eksamipäeval ilmusid kohale kõik registreerunud üliõpilased, mina olin hommikupoolses rühmas. Eksam algas täpselt kokkulepitud ajal. Prof Veinberg istus kabinetis oma toolil ja kõik kuus eksamineeritavat tema vastas ümber laua. Iga eksamineeritav sai pileti kuue küsimusega. Soovi korral anti koos piletiga ka vajalik preparaat. Paberi ja pliiatsi andmist märkmete tegemiseks ei peetud vajalikuks. Üliõpilased vastasid kordamööda kõik esimesele küsimusele, siis teisele jne.
Esimene küsimus oli osteoloogiast. Ühel kaasvõitlejal lõppeski eksam selle küsimusega, tal paluti järgmisel aastal uuesti tulla. Olin vastajate rivis viies, sest mulle oli juhtunud küsimus, mida peeti osteoloogias kõige raskemaks: