Tulnud tagasi Saksast võttis Jossif ette pingelise töögraafiku. Ta kadus varahommikul ning naasis öösel. Kato istus kodus ning murdis pead: Kas mees on arreteeritud või mitte? Ta palvetas Jossifit, et too loobuks ning tuleks tagasi normaalse koduelu juurde. See aga oli lootusetu soov.
Leitsak, stress, unepuudus ja vähene söögiisu röövisid noore naise tervise. Svanidze perekond sai asjast teada. Nad nõudsid tungivalt tooma Kato Tiflisisse. Mees viivitas, aga oktoobrikuus nad läksid. Saatnud Kato isakoju ta reisis kohe tagasi Bakuusse revolutsiooni tegema.
Kehvas seisundis naine sai tüüfuse ja lisaks veritseva maohaavandi. Asjast kuuldes Jossif reisis Tiflisisse, kus tal jäi vaid näha, kuidas Kato sureb 22aastaselt.
Jossif oli mures, aga ta ei leinanud noort naist ega emata jäänud kaheksakuist pisipoissi, vaid ennast. Ta tagus oma südame piirkonda ja halises:
”Olen nüüd nii üksinda, kirjeldamatult üksinda!”
Jossif ei osanud armastada kedagi peale iseennast, sest lapsepõlves polnud ta armastust kogenud. Kui pole midagi saanud, pole midagi anda. Isa kolkis teda viha tõttu, ema peksis ajendil, et ilma selleta poisist ei arene tähtsat meest. Vene impeeriumi pärapõrgus Gruusias tähendas see tähtsus enamasti vaimuliku ametit, sest ülikooli seal ei olnud.
Svanidzed andsid Jossifi kibedalt mõista, et ta on süüdi Kato surmas. Jossif tahtis neid veenda, et ta mure on ehtne ja sügav ning hakkas tegema teatrit kalmistul. Ta hüppas lahtisesse hauda asetudes magama Kato kirstu peale. Matuselised abistasid Jossifi üles, aga oli neidki, kes oleksid hea meelega hakanud kohe kühveldama liiva peale.
Taibates Svanidze perekonna pahuruse reisis Jossif Gorisse ema juurde. Seal trehvas ta endise koolivenna Ioseb Iremašvili ning pidas talle väikse kõne:
”Mu elu on purunenud! Mind hoiab elus veel kinni ainult sotsialism! Selle jaoks kavatsengi pühendada kogu mu olemasolu!”
Laused olid hoolega vormitud juhuks, et temast ükskord saab nii tähtis nina, et keegi kirjutab ta eluloo.
Gorist reisis ta jälle Bakuusse. Jakovi jättis ta Svanidze perekonna mureks. Revolutsiooni tegemine on raske, kui peab hoolitsema pisipõnni eest. Läks kümme aastat, kuni ta poissi järgmise korra nägi.
Ema jampsib
29aastane Jossif Vissarionovitš Džugašvili oli suur autoriteet Bakuu Bailova vanglas kohe, kui ta sinna 1908 paigutati. Poliitvangid võtsid arvesse, et ta oli töötanud Kaukaasia revolutsionääride liikumises juhtivatel kohtadel ning oli ka hetkel bolševikkude Bakuu komitee liige. Kriminaalid jälle panid tähele, et Džugašvili vennastus kiiresti vanglas istuvate grusiinidest kurjategijatega ning moodustas nendest tulipeadest endale ihukaitseväe millest oli parem minna laia kaarega mööda.
Nii poliitilised kui kriminaalid imetlesid Jossifi organiseerimisvõimet pangaröövide alal. Eriti aasta varem toimunud Vene riigipanga Tiflisi kontorisse teel olnud 300 000 rubla röövimine oli väärt ettevõtmine. Jossif ei sattunud Bailovkasse selle roima pärast ega üldse mingi konkreetse kuriteo tõttu. Piisas sellest, et ta oli tuntud revolutsionäär.
Kaukaasias nautis ta vasakpoolse rahva lugupidamist, aga ülevenemaalises pahempoolses liikumises polnud ta mingisugune tegija. Tähtis oli vaid ta kartmatu külmaverelisus, kui oli vaja kuskilt röövida raha parteikassasse. Röövimisest rääkisid küll vaid matsid, tsiviliseeritud rahvas teadis, et see on ekspropriatsioon ehk sundvõõrandamine.
Poliitika strateegiks Jossifit ei peetud, marksismi ideoloogiks veel vähem. Ta oli loomulikult lugenud Marxi ja Engelsi teoseid, aga pikad analüüsid kapitalismi arengust tüütasid ning nende lugemine tekitas peavalu. Kõik oli juba varem Jossifile niigi selge: Rikastelt tuleb ära võtta nii omand kui ka elu ja ongi kogu lugu.
Kõrgete seltsimeeste jahedust sai ta tunda näiteks aasta varem Londonis, kus peeti Venemaa sotsiaaldemokraatliku töölispartei 5. kongress. Teda ei lastud ligilähedalegi tähtsatele ninadele, nagu Vladimir Lenin-Uljanov, Lev Trotski, Grigori Zinovjev ja Lev Kamenev, kes võitlesid Londonis menševikkudega. Kongressi osales ta tagapingil, ilma hääleõiguseta.
Kongress kestis kolm nädalad. Jossif elas vene juudist kingsepa armetus tagahoones Londoni põhjakihi asutamas Stepney’is, koos kahe teise tagametsast pärit seltsimehega. Tähtsad bolševikud asusid mugavas hotellis Imperial, võimalik, et Jossifi varastatud raha najal.
Kauaks Jossif ei tahtnud Bailovi vanglasse jääda. Ta kavandas hea põgenemisplaani, aga selleks oli vaja abi väljaspool. Seda oli olemas küll, nimelt Jossifi röövlibande, aga kuidas toimetada neile juhtnöörid?
Vange sai külastada ainult lähisugulased ning kutsed nendele liikusid läbi vangla tsensuuri. Nüüd oli Jossifil ema vaja, sest teist võimalikku kirjakandjat ei olnud. Kas ta julgeb reisida Bakuusse? Ning teiseks, kas ta riskib toimetada salakirja Jossifi kampale teades, et selle eest võib tulla karm karistus? Ema oli juba 53aastane ega polnud palju liikunud väljaspool Gorit. Sealt sai küll Tiflisi kaudu rongiga Bakuusse, aga vahemaa oli koguni 560 versta.
Bailovka oli ülerahvastatud. 400 vangi jaoks ehitatud vanglas istus 1500 meest. Igal lavatsil magas kaks kaabakad. Jossif oli valinud narikaaslaseks Ilja Nadiradze, kes oli Gori poiss. Nad leppisid kokku, et Ilja kutsub oma naise vanglat külastama ja tema palub Jossifi ema kaasa. Naised saavad sõita koos, niimoodi on hubasem ja turvalisem.
Kongi nr. 3 vangid istusid koos ühes nurgas, et Jossif saaks vastasnurgas segamata ajada juttu oma emaga. Algul oli Keke olukorrast šokis, aga poiss lohutas, et ajutine ajateenimine türmis on normaalne osa revolutsionääri ametist. Nad rääkisid omavahel paar tundi. Jossifil tuli panna käiku kogu veenmisoskus, et sai meelitatud ema kulleriks. Pärast seda hakati rääkima perekonna asjadest. Ema ei olnud rahul:
”Mille pagana pärast sa seminari maha jätsid? Ma tahtsin sinust alati pappi. Sa oleksid olnud hea papp. Sul on ilus hääl ja oskad laulda hästi. Sa oleksid võinud saada metropoliidiks või isegi patriarhiks. Ma olin tõesti vihane, kui sa ei käitunud korralikult ja lasid seminarist jalga. Ma oleks tollal vist löönud su mättasse, kui oleksin kätte saanud.”
„Seda usun ma küll. Isa peksis mind purjus peaga, aga te peksite niisama. Miks?“
Keke seletas, et kõige taga oli suur armastus:
„Ma tahtsin, et sinust saaks elus midagi paremat, kui need Gori pätid. See ei teinud sulle midagi halba. Aga see oli Beso, kes sind joobnuna kolkis, mitte su isa. Beso pole su isa. Sa oled suursugust verd, su tõeline isa on Saksa prints. Sellepärast ma sind poolvägisi suunasin kooliteele. Su päritolu on kordades parem, kui poistel, kellega sa tänavatel kaklesid. “
Jossif ei uskunud sõnagi. Ta teadis küll, mida Goris arvati. Hull-Beso, nagu Vissarion Džugašvilit kutsuti, polnud võimeline viljastama poissi, kes läbib kooli ja astub koguni seminarisse.
Goris käisid kuulujutud, et Jossif on tegelikult kõrtsmiku, politseiülema või papi poeg. Variante oli vist veel rohkemgi. Ei ole sünnis oma ema hooraks nimetada, aga selline on ta kahjuks olnud. Kedagi Saksa printsi pole Gori lorijuttudes kunagi mainitud ega Jossif olnud kuulnud, et selline härra oleks üldse linnas käinud.
Võimalik, et keegi vandersell, näiteks proovireisija, oli Gorist läbi matkades ema keppinud. Saanud printsi tiitlit kasutades pilu peale kergemini, kui rändkaupmehena.
Keke oskas lugeda Jossifi näoilmeid. Poiss arvab, et ta valetab.
„See oli suur seltskond, kes peatus Goris. Mind oli palutud teenijannaks. Prints tahtis pärast pesemist mind voodisse, no mis sa teed? Hommikul nad ratsutasid minema Tiflisi poole. Sa sündisid umbes üheksa kuud pärast seda ööd ning mis veel tähtsam: Pestes seda noormeest panin tähele, et ta vasak käsi oli närbunud. Sinu vasak käsi on täpselt samasugune, mitu tolli lühem, kui parem käsi ning jõuetu. Sa oled pärinud oma isa käe! Pealegi: Sul on küll mu silmad ja juuksed, aga näojooned on selle külalise omad. Too sünnimärk su vasakus kõrvas on just samas kohas, kui sellel printsil!
Ta andis mulle hommikul veel kümme