Ühel sellisel päeval, kui tahaks tegelikult kuskil ookeanilainetel loksuda ja pead mõtteist puhastada, selle asemel et agentuuriga jageleda, marsin läbi Manhattani Union Square’i Rohelisele turule, et selles mõnusas värvilises keskkonnas maha rahuneda. Neli korda nädalas avatud turg on väga populaarne kohalike tootjate võimalus oma kaupu müüa ja uusi tellimusi vastu võtta. Siin saab ökokrevette ja puhast mett, ümbertöödeldud materjalist riideesemeid ja muidugi mahedat piima, moosi, marju, puuvilju. Selleks, et siia ülipopulaarsele turule müüma saada, on pikad mitmeaastased järjekorrad. Siin on mõnus niisama jalutada, osta mõni küpsetis ja pudel siidrit ja vaadata turgu külastavaid inimesi, kes on siinse pakutava kõrval tähtsuselt teine vaatamisväärsus.
Jõlgun turul ringi, kui äkki lennutab juhuslik kevadine tuuleiil minuni mingi reklaamlehe. Jään seda silmitsema ja näen, et New York Film Academy kutsub tulevasi tudengeid sügisesele vastuvõtule. Kool ise on siinsamas turu lähedal, kohe üle Union Square’i, vana väärikas ehitis, millest olen mitu korda mööda kõndinud ja mis on alati tundunud mulle nii kauge ja kättesaamatu.
Nüüd lähen, leht näpus, risti üle väljaku ja astun kooli sisse. Kevadine semester hakkab lõppema, aga jah, juba võetakse vastu uute õpilaste dokumente uueks õppeperioodiks. Ma ei ole küll veel nii vana, kui nõutakse – kaheksateistaastane –, aga sügiseks on see ju käes. Mind istutatakse vastuvõtukabinetti maha ja selgitatakse dokumendietappi ning tutvustatakse tasusid. Need on päris karmid! Täisõppe maks on aastas mitukümmend tuhat dollarit. Aga on võimalik kombineerida osalise ajaga õpet ja õhtuseid kursuseid. Ma ei saa endale täisõpet lubada, sest elama peab ju ka millestki, ega (modelli)tööst ei pääse. Sügise plaan hakkab settima…
Mida aga ka seitsmeteistkümneaastane saab teha – nagu mulle selgitatakse –, on osaleda kooli Pariisi suvekursusel. Agent on minult just mõned päevad tagasi küsinud, kas ma tahaksin minna suvel Pariisi agentuuriga tööd tegema, ja nii saab kõik kenasti ühendada, enne töö ja siis lõbu. Sest mida muud saab üks filmikooli näitlemise suvekursus olla kui puhas lõbu!
Lendan kooli uksest välja ja maailm oleks nagu ümber pöördunud. Vaid tunnikesetagusest raevust agentuuri vastu ja nõutusest tuleviku suhtes on saanud rõõmus ootusärev elevus. Nüüd on põhjust kooli jaoks raha teenida ja on, mida oodata.
Ma tean, et see ongi just see, mida ma teha tahan!
Tulen Pariisist augusti lõpus tagasi nagu äratehtuna. Suvine näitlemiskursus oli kõige ägedam asi, mis mu elus juhtunud on. Ma lähen ilma igasuguste kõhklusteta kohe septembris New Yorgi filmiakadeemiasse. Jagan päevi kooli, casting’ute ehk kandideerimiste ja tööotsade vahel, aga kõigel on nüüd mõte ja mu elul on hoopis teised värvid.
Koolis antakse koduseks tööks lugeda läbi hulk kirjandust, mida ma huviga sisse ahmin. Need on hoopis teised õpikud kui näiteks „Keemia 12. klassile“, mis mul kohvri põhjas vedeleb. Tunniks peame ette valmistama monolooge või koos mõne rühmakaaslasega esitama stseene tuntud või tundmatutest näidenditest, mis kaameraga üles võetakse, et pärast koos ja individuaalselt analüüsida.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.