Tallinna tuleb teha tehnikakõrgkool
Möödunud sajandi alguses hakkas edumeelne eestlaskond mõtlema üha rohkem sellele, et ka Tallinnas võiks olla kõrgem tehnikakool või polütehnikum. Koolide moodustamine ei olnud lihtne, sest tsaarivalitsuse rahvahariduse ministeerium oli üks pikatoimelisemaid. Ühel hetkel saadi aru, et lihtsam on moodustada kommertskool tööstus- ja kaubandusministeeriumi alluvusse.
1912. aastal võttis Tallinna (Revali) linna koolikomisjon vastu otsuse rajada kaubandus- ja tööstusministeeriumi alluvusse keskpolütehnikum. Kava elluviimist ei peatanud ka suvel 1914 puhkenud esimene maailmasõda. 9. novembril 1914. aastal (vana kalendri järgi 27. oktoobril) võttis Tallinna linnavalitsus vastu veidi lahjendatud sisuga otsuse Revali Linna Poeglaste Kommertskooli avamise kohta, eesmärgiga arendada see hiljem polütehnikumiks.
Tallinna linnavolikogu liige Konstantin Päts sõnastas suvel 1915 selle mõtte ajalehes Tallinna Teataja niimoodi:
„Käesolev sõda tõestab ikka rohkem seda, et rahvaste võimu üheks tähtsamaks nurgakiviks on tehnika. Pärast sõja lõppu tuleb just sel alal elav võistlus riikide ja rahvaste vahel, ja Venemaal avanevad oma loodusliste rikkuste tarvitamiseks kõige avaramad vaatepiirid, kui aga suuremat rõhku hakatakse tehnilise hariduse peale panema./…/ Tallinna linnal on oma kavatsus kesktehnikum avada, mis linna kommertskoolist tahetakse välja arendada; kommertskool avatakse juba sügisel, nii võib loota, et aasta 5–6 pärast tema kavatsetud eri osakonnad juurde liidetakse./…/
Kas aga Tallinnal sugugi lootust ei peaks olema juba lähemal ajal ka mõnele kõrgemale õpeasutusele asupaika pakkuda? Kui mõni aasta keegi seda küsimust Tartu ülikooli ümberpaigutamisega ühendusse seadis, siis naerdi muidugi nupumehe „tarkuse” üle. Iseenesest aga ei oleks see sugugi võimata, et ka Tallinn oma eriülesannete kohaselt uuele kõrgemale õpeasutusele peaks asukohaks jääma. Tallinn jääb üheks suuremaks laevade ehitamise paigaks Venemaal. /…/Venemaal ei ole veel täiel arvul kõrgemaid õpeasutusi majanduseteaduste harimiseks, ainult viimasel ajal on paar kõrgemat kaubanduse instituuti asutatud ja uutes polütehnikumides laiema õpekavaga majanduseteaduse osakonnad avatud./…/”
Edasi mainib Konstantin Päts selliseid uusi alasid nagu kultuurtehnika, maamõedu insenerid, kommunaalmajanduse (linna) insenerid, keemiatööstus, maa- ja metsamajandus, mis kõik haritud kaadrit vajaksid.
„Tallinna linn peaks oma 700-aastase kestvuse mälestuspäeval ka oma kõrgema õpeasutuse asupaigana ennast esitada võima. Ajakohane oleks selleks sammusid astuda, et Tallinnas oleks polütehnikum avatud, milleks näituseks täieline mereasjanduse tehnika, majandusteaduste, kultuurtehnika ja maamõedu, omavalitsuse ülesannete tehnika ja metsamajanduse osakonnad võiksid leiduda. Nii oleks Tallinna polütehnikumil palju hädaste tarvilisi osakondasid, ja võiks kindel olla, et see kõrgem asutus aitaks seda tungi vähendada, mis nüüd üksikutesse polütehnikumidesse sisseastumise puhul harilikuks nähtuseks on.
Nikolai Kann (1873–1948). Saaremaal sündinud mees lõpetas 1901 Peterburi ülikooli keelte alal, töötas õpetajana Riias, Tallinnas, Peterburis. Aastal 1915 oli Tallinna Linna Poeglaste Kommertskooli direktor, samuti töötas Tallinna Peetri Reaalkooli direktorina. 1933–1936 töötas Konstantin Pätsi valitsuse haridusministrina.
Jüri Annusson(1884–1965). Pärnumaal sündinud mees lõpetas Tartu Ülikooli keemiakandidaadina ning töötas õpetajana Tallinnas ja Tallinna Linna Poeglaste Kommertskooli direktorina 1916–1918. Oli Ants Piibu valitsuses 1920–1921 haridusminister, Eesti Vabariigi konsul New Yorgis, töötas Ameerika Ühendriikides keemikuna, 1938–1944 oli Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud. Suri USAs.
Tallinna linnavalitsus peaks selle küsimuse nüüd tõsiselt päevakorrale võtma ja teatavad eeltööd selleks ära tegema. Muidugi pakuvad linnad, kes kõrgemate õpeasutuste avamist paluvad, omalt poolt selleks õige suurt tuge, ja kuigi esialgul tuleb õige suured summad anda, siiski tasub kõrgema õpeasutuse avamine kõik kulud pärast täielikult. Tallinnal on veel palju vaba ja kallihinnalist maad linna piirides: kaugele ulatuva väljavaatega, kindla põhjaga ja hea ehitusmaterjaliga Lasnamäel on avar väli, kus linn võiks kas või miljoni rubla eest maad kõrgemale õpeasutusele anda.” („Kõrgem õppeasutus Tallinnasse”. Tallinna Teataja, 6. juuni 1915;Tallinna Tehnikaülikooli aastaraamat 2005, TTÜ Kirjastus.)
Pätsi mõtteavaldused jäid esialgu unistuseks ja tegelikult alustas kool tööd direktor Nikolai Kannu juhtimisel 1915. aasta sügisel Kevade tänavas Westholmi eraprogümnaasiumi ruumides allüürnikuna. Lisaks ruumidele tuli jagada ka direktorit – Nikolai Kann töötas samal ajal ka Tallinna Peetri Reaalkooli direktorina. Peatselt vahetas Nikolai Kannu välja Tartu Ülikooli keemikuna lõpetanud Jüri Annusson (1884–1965), kes juhtis kooli aastatel 1916–1918.
Kuid ka Jüri Annussoni tuli jagada teise kooliga. 1917. aasta oktoobri keskel avati Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasium (hilisem Gustav Adolfi gümnaasium), mille esimeseks eesti rahvusest juhatajaks sai Jüri Annusson, kes neil kuudel üritas ellu äratada ka Tallinna Rahvaülikooli. Ruumikitsikuse tõttu kolis ka kommertskool pärast kahte õppeaastat Kloostri tänavasse Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumi hoonesse.
Kommertskooli järgmiseks juhiks sai Voldemar Raam. 1918. aastal anti koolile oma ruumid Harju tänav 48. Muutus ka õppekeel, kooli esimesed tunnistused anti välja vene, seejärel saksa keeles ja Vabadussõja puhkedes juba eesti keeles.
Rahvusriigi sünni eel
Tallinna Linna Poeglaste Kommertskool oli Konstantin Pätsile ja tema mõttekaaslastele vaid vaheaste, eesmärk oli ikkagi suurem – Tallinna polütehnikum või tehnikakõrgkool. Kuid aeg ei olnud veel küps. Esimene maailmasõda tähendas Tallinnas vaimset vaakumit. Seni olid siinsed eestlased, sakslased, venelased omavahel läbi saanud ja ka omavahel abiellunud ja lapsi sigitanud. Riiki juhiti vene keeles, äri aeti saksa keeles, koolis õpiti vene ja saksa keeles ja kodus räägiti eesti keelt. Tallinna volikogus tülitsesid ja leppisid omavahel sakslaste, eestlaste, venelaste poliitilised grupeeringud. Kuid siis läksid sugulastest Vene tsaar ja Saksa keiser omavahel Balkani pärast tülli ja suur sõda sundis pooli valima või leidma endale täiesti uut eesmärki ja ka identiteeti, mis asendaks eelmist status quo’d.
See küsimus seisis ka paljude tublide eestlaste ees, kes kandsid keisri eesnime nagu Nikolai või Konstantin.Nad võisid olla ustavad saksakeelsele ja vene nimega tsaarile ja teha diili isegi Ajutise Valitsusega. Kuid Petrogradis võimule tulnud enamlastega ega Saksa okupatsiooniarmeega, kes võimutses 1918. aasta Eestis, ei sidunud neid miski.
Vene revolutsioonist Vabadussõjani ja Eesti Tehnikaseltsi sünd
Ajaloosündmused arenesid omasoodu. 1917 toimus miljonilinnas Petrogradis, mis oma üle 60 000 eestlasega oli toona eestlaste arvu poolest teine linn maailmas, veebruarirevolutsioon ja võim läks ajutisele valitsusele. Märtsis jõudis revolutsioon Eestisse ja selle tulemusena sai esimese eestlasena Eesti kuberneriks Jaan Poska.
Asutamisdokument. 24. augustil 1914 kinnitas Venemaa kaubandus ja tööstusminister S. Timašev Tallinna Linna Poeglaste Kommertskooli põhikirja ja sama aasta 27. oktoobril (uue kalendri järgi 9. novembril) võttis Tallinna linnavalitsus vastu otsuse kool järgmisel aastal avada. 1915. aasta sügisel