„Maia, kas ma tohin veel midagi küsida?”
„Loomulikult.”
„Kas sa oled kunagi mõelnud sellele, kust sa pärit oled? Ühesõnaga, kes on sinu pärisema ja pärisisa?”
„Muidugi on see mõte mul peast läbi lipsanud, Tiggy, aga Pa on olnud kogu mu maailm. Tema on olnud minu isa. Sellepärast pole mul vist kordagi tekkinud vajadust – ega tahtmist – oma mõtetega kaugemale minna.”
„Mis sa arvad, kas sa tunneksid end süüdlasena, kui prooviksid välja uurida?”
„Väga võimalik,” vastasin. „Aga Pa’st on mulle alati olnud küllalt ja ma ei oska ettegi kujutada, et mul võiksid olla vanemad, kes mind armastaksid või minust hooliksid veelgi rohkem, kui seda tegi tema.”
„Sellest saan ma aru. Teid kahte ühendas kogu aeg eriline side. Võibolla on see esimeste laste puhul alati nõnda.”
„Aga tal oli meie kõigiga eriline side. Ta armastas meid kõiki.”
„Jah, ma tean, et ta mind armastas,” sõnas Tiggy rahulikult. „Aga see ei takistanud mind mõtisklemast selle üle, kust ma võiksin pärit olla. Olin juba valmis seda temalt endalt küsima, kuid ei tahtnud teda kurvastada. See küsimus jäigi esitamata. Mis parata, nüüd on juba liiga hilja.” Ta surus maha haigutuse ja jätkas: „Ega sul midagi selle vastu pole, kui ma oma tuppa lähen ja veidi puhkan? Võib-olla on asi hilinenud šokis või tuleneb sellest, et mul pole mitu nädalat olnud ainsatki puhkepäeva, aga mul on tunne, et olen omadega täitsa läbi.”
„Muidugi mitte. Mine heida pikali, Tiggy.”
Saatsin teda pilguga, kui ta üle toa ukse juurde hõljus. „Hiljem näeme.”
„Maga hästi!” hõikasin talle järele ja olin jälle üksi. Ja miskipärast tige. Ehk oli asi minus, aga Tiggy ebamaisus, tema komme käituda, justkui oleks ta ümbritsevast maailmast mingil moel eraldatud, torkas järsku teravamalt silma. Õigupoolest ei teadnud ma ka ise päris täpselt, mida ma olin temalt oodanud; lõppude lõpuks olin ma õdede reageeringut uudisele lausa kartnud. Nüüd oleksin pidanud hoopis rõõmustama, et Tiggy juhtunuga nii hästi toime tuleb.
Või tingis minu ärrituse hoopis asjaolu, et kõigil mu õdedel on oma elu, mida nad elavad Pa Salti ja lapsepõlvekoduta, samal ajal kui minu maailm koosneb aga ikka veel Pa Saltist ja Atlantisest?
Star ja CeCe astusid kaatrilt maale veidi pärast kella seitset ja ma seisin sadamas, et neid tervitada. CeCe, kes ei andnud oma kiindumusest kunagi esimesena märku, lubas sel korral end põgusalt emmata, aga tõmbus kohe eemale.
„Šokeerivad uudised, Maia,” kõlas tema kommentaar. „Star on omadega täitsa läbi.”
„Seda ma usun,” ütlesin, pilk Staril, kes peitis end õe selja taha, nägu veelgi kahvatum kui tavaliselt.
„Kuidas sa end tunned, kullake?” pärisin käsi tema poole sirutades.
„Ma olen vapustatud,” sosistas Star ja toetas kuupaiste värvi juuksepahmakaga pea korraks mu õlale.
„Õnneks oleme nüüd koos,” laususin, kui Star end mu embusest vabastas ja astus lähemale CeCele, kes sedamaid oma tugeva kaitsva käsivarre uuesti tema ümber põimis.
„Mida me peame tegema?” küsis CeCe, kui me kolmekesi maja poole kõndisime.
Viisin ka nemad võõrastetuppa ja panin istuma. Kordasin taas Pa surma asjaolusid ja rääkisin tema soovist korraldada eramatus, kus keegi meist ei tohtinud viibida.
„Huvitav, kes siis ikkagi Pa üle paadi serva tõstis?” esitas CeCe küsimuse, mis oli nii emotsioonitu ja loogiline, et selle peale võis tulla ainult minu neljas õde. Mõistsin, et CeCe ei soovi olla taktitu, vaid tahab kuulda fakte.
„Ausalt öeldes polegi ma seda küsinud, aga kindlasti saame selle välja selgitada. Tõenäoliselt mõni Titaani meeskonnaliige.”
„Ja kus see aset leidis? Selles mõttes, et kas Saint-Tropez’ lähedal, kus jaht oli ankrus? Või purjetasid nad avamerele? Ma olen kindel, et just seda nad tegid,” lisas CeCe.
Nii Staris kui ka minus tekitas tema detailne huvi külmavärinaid. „Ma väitel maeti ta tinakirstus, mis seisis juba Titaani pardal. Aga kus see toimus, seda ma ei tea,” sõnasin, lootes, et CeCe uurimistöö on lõppenud.
„Eeldatavasti annab advokaat meile täpselt teada, mis testamendis seisab,” oli CeCe visa.
„Jah, ma arvan küll.”
„Minu teada oleme nüüd vaesed,” lausus ta õlgu kehitades. „Mäletate, kui sageli ta rõhutas, et peaksime suutma endale ise elatist teenida? Mind ei üllataks põrmugi avastus, et ta on jätnud kogu oma varanduse mõnele heategevusorganisatsioonile,” lisas ta.
Ehkki ma mõistsin, et CeCe loomupärane taktitus torkab antud hetkel veelgi tugevamalt silma, sest aitab tal toime tulla sügaval sisimas pesitseva valuga, sai ka minu mõõt täis. Ma ei reageerinud tema märkusele, vaid kõnetasin Stari, kes istus vaikselt õe kõrval diivanil.
„Kuidas sa end tunned?” küsisin tasakesi.
„Ma …”
„Ta on šokis, nagu me kõik,” lõikas CeCe vahele, enne kui Star jõudis vastata. „Aga üheskoos saame sellest üle,” ütles ta tugevat pruuni kätt õe poole sirutades ja Stari saledaid kahvatuid sõrmi pihku haarates. „Mul on jube kahju, et see juhtus, sest mul oli Pa’le häid uudiseid.”
„Milliseid siis?” tahtsin teada.
„Mulle pakuti alates septembrist võimalust minna Londoni kuningliku kunstikolledži ettevalmistuskursustele.”
„Fantastiline uudis, CeCe!” ütlesin. Ehkki ma polnud kunagi päriselt aru saanud tema kummalistest „installatsioonidest”, nagu ta neid ise nimetas, ja eelistasin moodsale kunstile traditsioonilisemat stiili, teadsin, et see on tema suur kirg, ning mul oli tema pärast hea meel.
„Jah, me oleme nii elevil, oleme ju, Star?”
„Oleme,” nõustus Star kuulekalt, ehkki ta nägu rääkis teist keelt. Märkasin, et ta alahuul väriseb.
„Me kolime Londonisse. Seda muidugi juhul, kui pärast Pa advokaadiga kohtumist meil veel raha on.”
„Tead, CeCe,” katkes viimaks mu niigi habras kannatus, „praegu pole õige hetk, et sellele mõelda.”
„Vabanda, Maia, aga sa ju tunned mind. Ma armastasin Pa’d väga. Ta oli erakordne inimene ning just tema julgustas mind kunstiga tegelema.”
CeCe pähkelpruunide täpikestega silmades vilksatas haavatavus ja isegi midagi hirmulaadset.
„Jah, selline ta tõesti oli,” kinnitasin.
„Kuule, Star, ehk läheme nüüd ülakorrusele asju lahti pakkima?” tegi CeCe ettepaneku. „Mis kell me õhtust sööme, Maia? Meie kaks pistaksime meeleldi õige varsti midagi hamba alla.”
„Ma palun Claudial võimalikult kiiresti söök valmis teha. Elektra jõuab alles mitme tunni pärast ja Allyst pole ikka veel midagi kuulda.”
„Varsti siis näeme,” lausus CeCe tõustes ja Star järgnes tema eeskujule. „Sa ju tead, et kui sul läheb minu abi tarvis, anna teada.” Nende sõnade juures ilmus CeCe suule kurb naeratus. Tema taktitundetusest hoolimata teadsin, et ta mõtleb seda tõsiselt.
Kui nad olid läinud, jäin mõttesse, sest polnud kunagi kolmanda ja neljanda õe vahelisest suhtest aru saanud. Olime Marinaga sageli seda teemat arutanud ja meile tegi muret tõsiasi, et suureks kasvanud Star peidab end CeCe kui tugeva isiksuse selja taha.
„Paistab, et Staril oma mõtteid polegi,” kurtsin sageli. „Mul pole õrna aimugi, mida ta tegelikult millestki arvab. Normaalne suhe ei saa ju selline olla?”
Marina oli minuga sajaprotsendiliselt nõus, aga kui ma seda Pa Saltile mainisin, ilmus Pa suule tavapärane saladuslik naeratus