Tormiõde. Lucinda Riley

oli arvanud, pidin kirja teist korda läbi lugema, sest olin esimesel korral libistanud kiirustades pilgu üle sõnade. Ja ma teadsin, et järgnevate päevade ja aastate jooksul loen selle veel sada korda läbi.

      Heitsin voodisse, konnake käes, olemata põrmugi targem selles, mida see ese peaks mulle tähendama, ning mõtlesin Pa kirja üle järele. Otsustasin, et tahan sellest rääkida Theoga, kes võib aidata asjasse selgust tuua. Loomusunnil sirutasin käe koti poole, et võtta välja mobiil ja kontrollida, kas ta on mulle sõnumi saatnud, ent mulle meenus, et hommikul koju jõudes olin jätnud telefoni kööki laadima.

      Sammusin vaikselt mööda trepipealset edasi, soovimata õdesid häirida. Märkasin, et Elektra toa uks on paokil, ja piilusin ettevaatlikult sisse, et teda mitte äratada juhul, kui ta peaks magama. Elektra istus voodiserval, selg minu poole, ja rüüpas midagi pudelist. Esmalt arvasin, et ta joob vett, aga kui ta teise lonksu võttis, mõistsin, et pudelis on viin. Nägin, et ta keeras korgi uuesti peale ja lükkas pudeli voodi alla.

      Tõmbusin ukse vahelt kaugemale, et ta mind ei näeks, hiilisin kikivarvul edasi ja läksin esimesest trepist alla, nähtu pärast mures. Kõigist mu õdedest oli Elektra kindlasti kõige terviseteadlikum ja mind üllatas, et ta nii hilja õhtul alkoholi tarbis. Aga võib-olla ei kehtinud sel kurval ja raskel hetkel enam kellelegi meist tavapärased reeglid.

      Miskipärast jäin keskmisele trepimademele seisma ja suundusin midagi mõtlemata teisel korrusel paiknevate Pa tubade poole, soovides järsku üle kõige, et ta oleks minu lähedal.

      Lükkasin ettevaatlikult ukse lahti, ja kui mu pilk peatus kõrgel üheinimesevoodil, kus mu isa tõenäoliselt oma viimase hingetõmbe tegi, valgusid mu silmadesse pisarad. Tuba oli hoopis teistsugune kui ülejäänud ruumid – praktiline, vähese mööbliga, paljaste lihvitud põrandalaudade ja puuraamiga voodiga, mille kõrval seisis päevinäinud mahagonist öökapp. Kapi peal oli Pa äratuskell. Mulle meenus, kuidas ma kord päris pisikesena tema tuppa sisenesin ja kella imetlesin. Pa lubas mul nuppu alla vajutada ja üles tõmmata, tirinat peatada ja kell uuesti äratama panna. Iga kord, kui kell helises, lõkerdasin naerda.