Sel pikal ajal. Hogart Shakespeare´i sari. Jeanette Winterson

jälgimise süsteemi?”

      Leo näis kannatamatu. „Sina vastutad Sitsiilias turvalisuse ja transpordi eest. See on delikaatne teema. Ma ei taha selle töö peale kedagi väljast. Ma tahan kaameralinki siia, oma isiklikule ekraanile.”

      Cameron tundis ebamugavust. „Ma olen näinud selliseid asju täiskasvanute saitidel – aga …”

      „Ma ei löö oma naise tisside madala resoga pildi peale pihku, kui see sulle muret teeb. Ja me ei kupelda teda kahekümne naelaga seitsme minuti eest mingile ehitajale, kel on ühes käes iPhone ja teine käsi püksis. See on abieluasi. See on lahutus.”

      „Sa tahad oma abikaasast ära lahutada?”

      „Miks sa niimoodi räägid? Kas sellepärast, et oled šotlane? Ta on mu naine, mitte abikaasa. Abikaasa oleks nagu mees naine.”

      Ja siis mõtles Leo Xeno peale. Ja ta mõtles seda sügavama nägemise mullis, mille ta purustas.

      „Asi on nii, Cameron, ma arvan, et MiMil on suhe. Ja ma tahan ta sellelt tabada. Tead, miks selle asja nimi on veebikaamera?”

      „See on võrku ühendatud kaamera,” ütles Cameron aeglaselt.

      „See on ämblikuvõrk, Cameron, putukate püüdmiseks. Ma ei saa öösiti magada, sest mu voodi kubiseb putukatest.”

      „Su naine on rase,” ütles Cameron.

      „Arvad, et emis ei saa mõnust vinguda, sest ta kõht on põrsaid täis?”

      Cameron tundis nägu kuumaks minemas. Ta mummuline lips tegi kõrile haiget.

      „Sa räägid oma naisest ja lapsest.”

      „Minu lapsest? Minu äbarikust.” Leo murdis pliiatsi pooleks.

      „Kas sul on tõendatud põhjust uskuda, et MiMil on kõrvalsuhe?”

      „Sa mõtled, kas ma olen teda kellegagi näinud? Ei. Kas see eranuuskur, kes on teda kaks kuud jälitanud, on leidnud midagi, mida ma juba ei tea – kus ta käib, millise mehega kohtub, tema meile ja sõnumeid? Ei.”

      „Sa ütlesid, et ei ole teda kellegagi näinud.”

      „Kellegagi? Ei.”

      „Siis on see kindlasti hullus?”

      „Kas sina nimetad mind hulluks, Cameron? Nimetad mind hulluks?

      Leo lajatas pliiatsipooled lauale ja läks ümber selle Cameroni juurde. Cameron toetas jalad tugevamini maha, lasi põlved lõdvaks, pingutas kõhulihased ja seisis liikumatult, kui Leo tema ette astus. Cameron teadis, kuidas end hoida. Ja ta teadis Leo äkilisust. Leo nägu oli nii lähedal, et Cameron võis näha ta poore. Ta hoidus hoolikalt silma vaatamast.

      Leo astus tagasi ja pöördus järsult aknast välja vaatama.

      „Amsterdam,” ütles ta, kui lennuk õhku tõusis. Siis ütles ta ümber pööramata: „Ta võib kohtuda mehega, kellega kohtub, igal nädalapäeval, ja keegi ei mõtlegi sellele. Peale minu. Mina mõtlen sellele umbes kuuskümmend korda minutis.”