„Selge! Miss Edison on leiutanud helikopteri. Seda aimasin ma muide juba peaaegu isegi.” Oskar naeris pilkavalt. „Niinimetatud miss-Edisoni-helikopteri.” Ta tiirutas mõlema käega õhus. „Brumm-brumm-brumm!”
„Ah, minu poolest mõtle, mida tahad,” ütles Emma. See kõlas veidi solvunult. „Kuid see on tõesti nii. Tema uusim leiutis on NTS. See on nähtamatuks tegev skanner, mida me paari päeva eest proovisime. Seejuures läks kahjuks topelt-ventiil katki ja seepärast …”
„… oled sa nähtamatu.”
„No lõpuks ometi said aru!”
Oskar ajas end sirgu. „Nähtamatu? Naera end või haigeks,” ütles ta ja koputas sõrmega vastu laupa. „See on ometi täielik lollus!”
Mõnda aega valitses ootepaviljonis vaikus ja Oskar uskus juba, et on palavikukummitusest lahti saanud. Nähtamatuks tegev skanner! Kust küll võib üldse säärase jaburuse peale tulla? Ainus, mis teda huvitas: miks oli ta ette kujutanud, et räägib just nimelt Emmaga? Tüdruk oli tulnud nende klassi ülemöödunud aastal, kui ta nüüd õigesti mäletas, ja õigupoolest ei tundnud Oskar teda üldse. Ta oli Oskariga umbes ühepikkune (ehk siis pigem lühike), tal olid pikad tumedad juuksed ja hammastereas tilluke vahe. Seda oli Oskar märganud, kui nad ühte töögruppi sattusid. Ühel hommikupoolikul olid nad pidanud ajalooprojekti jaoks Keisri tänaval jalakäijatelt küsima, kas …
Mobiil ta püksitaskus vibreeris. Kärmelt tõmbas Oskar selle välja, et siis pärast pilguheitu ekraanile see sülle langetada. Sest Gunnari kõned olid harva rõõmustavad. Enamasti oli teemaks see, et rumalal kombel oli midagi halba juhtunud või oli Oskar midagi valesti teinud. Kusjuures Gunnari silmis saigi õigupoolest kõike ainult valesti teha.
„Ja mis siis nüüd?” küsis hääl ta kõrval.
Oskar pööritas silmi. Kas läheb jälle lahti? Tundus, et Emma on pingilt tõusnud, kuna ta hääl kostis nüüd eest vasakult. Oskar pistis telefoni tagasi taskusse. Ta säästab end Gunnari kõnest, tal oli selleks päevaks kõrini, kõrini kõikidest gunnaritest ja emmadest ja eelkõige miss edisonidest.
Terav vile pani ta võpatama.
„He-he-hee,” tegi Tobias Gnack, kes äkitselt ta ees seisis, ja see kõlas veidi sedamoodi, nagu püüaks ta heliredelit pidi ülespoole laulda. Irvitades lõi ta hambad õuna sisse (ta sõi pidevalt õunu, kuna ta emale kuulus mahepood kooli vastas) ja sülitas siis ärahammustatud tüki kõrge kaarega välja, täpselt Oskari tossu peale. „Ma teadsin! Meie väike Püksipissija vajab ka veidi värsket õhku. Ooh, ma näen su näost, et sa tunned end nii üksildasena.” Ta võttis jalgu hargitades Oskari kõrval istet, viskas õuna lõdvalt õhku, püüdis kinni, hammustas tüki ja matsutas mõnuga.
Oskar julges vaevu hingata. Ta teadis, et eriti ohtlikuks läheb asi siis, kui Tobias Gnack etendab sellist süütukest nagu praegu. Kus õieti olid Fynn ja Steve? Luurasid kuskil ukseaugus – juhuks, kui ta peaks söandama põgeneda? Märkamatult – vähemalt ise arvas ta nii – nihutas ta end ettepoole ja tundis, kuidas Tobias Gnack talle midagi sülle viskas.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.