Keskaja inimene. Jacques Le Goff

liiga sageli kõigi ajalooliste rekonstruktsioonide pühaks lähtepunktiks, mis taanduvad kas võidukaks prosopopöaks või ammutuntud versiooni staatiliseks kontemplatsiooniks. Ajaloolaste ja erudiitide väsimatule kaevetööle vaatamata on pikk munkluseperiood saanud alles viimastel aastakümnetel adekvaatsema ja reaalsema ajaloolise tõlgenduse. Siit leiame ka võtme munkluse taandarengu ja allakäigu mõistmiseks, kuid samuti põhjused, mis tagasid nähtuse – olgugi marginaalse ja varjatud – püsimise juba muutunud usuliste ja ühiskondlike olude kontekstis.

      Hilisantiik ja varakeskaeg

      „Koinobiitide elustiil pärineb apostlite aegadest. Toonases Jeruusalemmas käitusid kõik usklikud nõnda, nagu kirjeldatakse Apostlite tegudes: „Usklike hulkadel oli üks süda ja hing; keegi ei nimetanud midagi enda omaks, vaid kõik oli ühisvalduses. Inimesed müüsid ära oma maad ja varad ning jagasid raha kõigi vahel vastavalt igamehe vajadustele.” Või nii: „Vaeseid ei olnud. Maade ja majade omanikud müüsid oma varad ning asetasid teenitu apostlite jalge ette ja see jagati ära vastavalt igaühe vajadustele.” Säärane oli tollal kogu kristlaskond, kusjuures praegu annab sellist usku isegi kloostrikogukondades tikutulega otsida.

      Pärast apostlite surma hakkas vaimustus raugema, eriti nende juures, kes pärinesid võõraste rahvaste hulgast ja olid alles hiljuti hakanud Kristusesse uskuma. Võõraste usulist tahumatust ja paganlikke kombeid arvestades palusid apostlid neil ainult hoiduda „ebajumalatele ohverdamisest, liiderdamisest ning vere ja lämbunud liha söömisest”. Kuid need järeleandmised, mis arvestasid paganate alles tärganud usu nõtrusega, nakatasid pisitasa ka Jeruusalemma kogudust; kuigi iga päevaga kasvas uustulnukate arv, [ – ] käis endisaegne rangus mitte ainult proselüütide, vaid ka kirikupeade seas allamäge. Nii otsustasid mõned, kohandades endale paganatele tehtud mööndusi, et pole midagi hullu, kui hoida alles oma vara ja rikkused ning tunnistada samas usku Kristusesse.

      Seevastu need vähesed, kelles veel leegitses apostoolne lõõm ja endisaegne usutäius, hülgasid linnad ja kaaslased, kes olid valinud endale ja Kristuse kogukonnale mugavama tee, ning asusid elama linnade ümbrusesse ja mujale üksildasematesse paikadesse, kus nad said vaikselt omaette rakendada reegleid, mis apostlid nende arvates olid kehtestanud kogu kirikule. Kuna nad hoidusid abielust, sugulastest ning üldse ilmalikust elust, hakati neid kõrvaletõmbunuid ajapikku kutsuma „munkadeks” (monachi) ehk μοναζοντες, just selle perekonnata ja rangelt erakliku elu pärast.27 Nende kogukondade järgi hakati neid hiljem kutsuma koinobiitideks, nende konge-elamuid aga koinoobideks. Nemad olidki esimesed mungad, mitte ainult ajalises järjestuses, vaid ka Issanda armu poolest.”

      Sel moel võttis Johannes Cassianus 5. sajandi hakul kokku mälestused esimestest kloostrikogukondadest munkade tarbeks, keda ta plaanis Lõuna-Gallias õpetama hakata; need oli ta noppinud vanade kirikuisade teostest oma pika idamaades viibimise ajal. Sel moel lõi ta laialt levinud ideedest ja veendumustest ajalookäsitluse – ja ühtlasi suurepärase didaktilise müüdi –, mis nägi munkluses katset kanda edasi algkristlaste elustiili ja loobumiskirge. Ainsa võimaliku olemisviisina tagab munklus juba oma struktuuri poolest – muust ühiskonnast eraldatuna – selle täiusemudeli edasikestvuse, mis oli kristluse ajaloolises võidukäigus lootusetult mandunud ja kaotsi läinud. Tsölibaat, askees, täielik loobumine eraomandist, mille asendab varade ühisomand – need olid Cassianuse meelest järjepidevust tagavad põhiprintsiibid.

      Vast polegi vaja mainida, et Cassianuse rekonstruktsioon on tugevalt lihtsustatud: nii 4. sajandi idakiriku eremiitlusel kui ka 4.–5. sajandil läänes kaootiliselt levinud munklusel olid hoopis keerulisemad ning mitmekihilisemad põhjused, motiivid ja tunnusjooned. Cassianuse teost võib pidada (tollal väga levinud ja juba ette õnnestuma määratud) katseks suruda kiriklikult aktsepteeritud raamidesse need individualistliku askeesi kõige erinevamad ja haaramatumad vormid, mis puhkesid Egiptuses, Süürias ja Mesopotaamias õitsele esimese anahoreetilise laine aegu. Samas on tegu teoloogilis-eetilise katsetusega, mis kombineerib osavalt stoitsismi ja neoplatonismi teemasid kristliku traditsiooni müstiliste ja askeetlike elementidega, luues intellektuaalse ja sotsiaalses mõttes aristokraatliku sünteesi, uue eluvormi, mis on eemal nii maailma muredest-hädadest kui ka tavasurelike „nõrkusest” ja „armetusest”, võimaldades kontemplatsiooni vaikuses jäägitult pühenduda Jumala otsimisele.

      Läänemaailmale neid teemasid ja kogemusi vahendades ei muutu Cassianus liiga üksikasjalikuks ega spetsiifiliseks erinevalt 4. sajandi kreeka kirikuisadest, kes pakuvad keskaja kloostrikultuurile tänu arvukatele ladinakeelsetele tõlgetele hulga konseptuaalseid ja väljenduslikke instrumente. Järgneva perioodi munkluse eneseteadlikkusse annab aga suure panuse Cassianuse loodud historiograafiline skeem: nägemus munkadest kui autentse kristluse ainsatest edasikandjatest ning ümbritseva kirikumaailma potentsiaalne protest selle vastu ongi kaks põhikomponenti, muidugi kombinatsioonis teiste elementidega, mis viivad kloostrid 11.–12. sajandil erakordsele õitsengule.

      Aga ka Cassianuse jutustuse ülejäänud kahel aspektil tasub peatuda, sest need kajastavad olulisi valikuid ja hoiakuid munkluse arengus ning kloostrielanike suhtumist oma ajastu tegelikkusesse. Ühest küljest, munkluse ühemõtteline samastamine ühiseluga, kloostriga kui munkluse algse ja eelistatud vormiga: see tähendas organiseeritud struktuuride teket, mis olid korraldatud reegli (regula) järgi, nagu see toimus juba Idas. Näiteks Tours’i Gregoriuselt saame teada, et ta oli juba tollal loonud reegleid oma Marseille’s asutatud kloostritele. Augustinus koostas reegli oma Hippo kirikule, kus heideti kõrvale need spontaansed, vabalt sündinud askeesi vormid, mis olid põhjustanud (ja osaliselt põhjustasid ikka veel) „põgenemist kõrbesse”. Kuid kloostrireegli ja organisatsiooni teke tõi ühtlasi kaasa radikaalsed muutused mõtteskeemides ning mungaelus eneses, kuna üheks põhikriteeriumiks sai nüüd kuuletumine ja distsipliin.

      Vaba jumalakogemus, erakuelu siht ja kulminatsioon, allus nüüd meetodi rangetele reeglitele, kõrgema ülemuse juhatusele ja kontrollile, samas kui loobumine tavaelust ja võitlus selle kiusatuste ning enda nõrkuste vastu eeldas üldse oma vabast tahtest lahtiütlemist ja selle ülematele loovutamist. „Õige elu näeb ette,” märgib targalt Gregorius Suur ligi kaks sajandit hiljem oma „Dialoogide” alguses, mööndes küll selle askeesi põhinormi puhul ka erandeid leiduvat, „et juhiks ei pürgiks too, kes pole õppinud alluma, ja et alamatesse sisendaks kuulekust vaid too, kes on seda ise juhtide suhtes üles näidanud”. – „Kutsumusliku askeesi asemele tuleb jäljenduslik askees” (Courtois), ning otsus mungaks saada, mis peaks olema kristliku elu personaalne realiseering, ristimistõotuste kinnitus ja teostus (selles tähenduses räägitakse ka „teisest ristimisest”) saab omamoodi finišiks, tasemeks, millel enamik munki peab peatuma ja peatubki – selle asemel et kogeda joovastavat ja üksildast tõusu jumaliku poole, mis saab osaks vaid vähestele valitutele.