Sõltuvussõltumatus. Inga Raitar

lasi end kutsuda, kuid mida aeg edasi, seda enam mõistis Gea, et mehele esialgseks diagnoosiks pandud “sotsiaalse abituse” taga on tegelikult lihtsalt terviklik ja eneseteadlik maailmapilt. Märkamatult lummas ta oma maailmareiside juttudega kõik Gea sõbrannad, nii et Gea isegi lõpuks mehele teise pilguga vaatama hakkas. Ja tundis, et mees ajab ta mõtted hulkuma aladele, kus neil pole ammu lubatud hulkuda. Argo äratas temas maailma, mis oli kunagi olnud Geas olemas, kuid mille ta pidi alla suruma, et kehastada naist, kelleks pidasid teda inimesed tema ümber. Ometi üllatas Gead ennastki, et tüdruk, kes ülikooliaegadel seljakott seljas mööda Siberit kolistas ja igal kevadel rongiga Bakuu või Buhhaara kaudu kõrbesse põrutas, oli ontliku ärinaise kostüümi all ikka veel sedavõrd elujõulisel kujul olemas.

¤¤¤

      Lilian kihutas lillelise seeliku lehvides metsatuka vahelt välja hetkel, mil Gea oma Lexuse Maria ja Frederiku maja ette parkis. “Emme, emme!” kilkas ta ja tormas Gea käte vahele. Gea kallistas tütart ja teadis jälle, et nii temal kui ka hetkeks tugitalad kaotanud elul on jälle keskpunkt.

      “Tule, lähme jõe äärde!” kutsus Lilian, kui esimene jällenägemisrõõm teineteise ümber põimunud kätega jagatud sai.

      “Kus Maria on? Ja taat?” küsis Gea. Mitte et ta eksämma väga näha oleks soovinud. Pigem selleks, et seda kohtumist võimalusel vältida.

      “Kuskil aias vist. Maria. Taat loeb toas raamatut nagu alati,” ütles Lilian, olles kahe aastaga perfektselt omandanud võime tajuda inimeste vastastikuseid meeldimusi ja nende järgi enda tunnetehierarhiaid seadistada. Lilian hoidis vanaema, kuid see oli lapsest saati olnud pigem kasutav kui siiras hoidmine. Peale lahutust oli Gea sageli sunnitud Liliani Maria juurde tooma. Tegelikult olid need olemuselt võrdsed valikud – kas Maria juurde või õe juurde Viljandimaale, kuhu viimine oli samaväärne hoidja palkamisega – Gea õe pere elas üsna lähedal vaesuspiirile ja nende majas tähendas üks lisasuu olulisi lisakulutusi. Sageli sai otsustavaks tõsiasi, et Maria elas lihtsalt lähemal ja nii tema kui ka ta mees olid pensionärid, kel palju vaba aega ning suhteliselt suur maja. Hoolimata Gea ja Maria ülimalt pingelistest suhetest pärast Gea ja Jürgeni lahutust, hoidis Maria Liliani ometi paremini kui mis tahes palgaline hoidja.

      “Kuidas laps ikka ema ootab, olgu see milline tahes!” tuligi Maria juba ümber nurga, võltsilt mesine naeratus näol. “Rikas ja ilus minia” oli miski, mida Maria ühtaegu põlastas ja austas. Austas nii, et isegi Gea ja Jürgeni abielu ajal kõnetas ämm miniat ainult kolmandas isikus, suutmata valida “sina” ja “teie” vormi vahel. Loomulikult oli uhke teiste külanaiste kadedaid pilke tunda, kui Gea läikiv auto nende hoovi pööras. Varem olid külanaised imetlenud tema poega – ikkagi õppejõud ülikoolis, mitte küll professor ega doktor, kuid siiski. Kuid kui ajad muutusid ja Jürgen, kes oli õpetanud poliitökonoomiat, pidi minema tavalisse riigiametisse, tuli Marial oma tunnustusvajaduse rahuldamiseks soojendada end minia edukuse paistel.

      Siin polnud kellelgi midagi nii peent vastu panna: ikkagi pangainimene ja nii tark, et vahepeal küsitakse temalt telekas mingeid (tõsi küll, Maria jaoks hiina keelena arusaamatuid) börsikommentaare. Naabrinaiste imetlust see hiina keel aga mitte ei vähendanud, vaid suurendas.

      Gea suhted ämmaga Liliani pinnal meenutasid sõdivate riikide diplomaatide suhtlust neutraalriigi presidendi vastuvõtul. Naine püüdis lähikontakte, mille hulka kuulus ka vestlus, minimeerida, ega suutnud ämmaga kauem kui tund samas ruumis viibida.

      Lilian sädistas terve järve äärde viiva tee õhinal oma naabrilastega ette võetud seiklustest ja mängudest, mis linnas samaealiste sõprade puudumisel polnud lihtsalt mõeldavad. Gea naeratas ja pigistas tütre kätt. Järsku jäi nääpsuke tirts ema ette seisma ja vaatas tõsiselt Geale otsa: “Ega ma tean, et mu vadistamine on sulle tegelikult igav.” Geal oli häbi. Ta surus lapse tugevasti enda vastu. Tõepoolest polnud ta ju sõnagi Liliani jutust mõttega kuulanud. Ta ei saanud parata, et mõtted tiirlesid ikka veel arsti juures kuuldu ümber. Nad istusid nende lemmikkohta, mahalangenud vanale pajule jõe ääres.

      “Sa oled väsinud?” päris Lilian hellalt Gea põske silitades.

      “Ei, kullake!” Gea naeratas.

      “Pea valutab?”

      Naine raputas pead. Lapse siiras, tingimusteta armastus tegi hetkel lausa haiget.

      “Siis sa mõtlesid.” Lilian suutis oma üheteistkümnest eluaastast hoolimata ema erinevate ilmete tagant üsna eksimatult seisundinimetaja leida. Gea noogutas. Nad istusid vaikides ja tunnetasid teineteise lähedust. Ritsikad siristasid rohus, laide mürkroheliste vesikupulehtede vahel saalisid neljal peenel jalal veepinnal liuglevad mardikad. Olla koos ja mitte rääkida, vaid tunda sidet kahe inimese vahel – see oli Gea jaoks ülima läheduse võrdpilt. Miski, mis lisaks Lilianile oli õnnestunud vaid ühe inimesega…