Muide, kui keegi tahab südamemassaaži ise õppida, siis peaks panema mängima Bee Geesi „Stayin’ alive’i“. Selle loo rütm sobib pressingute tegemiseks ideaalselt. Tõelise elustamisprotsessi juures võib kõrvaltvaatajale muidugi kergelt kummaline tunduda, kui abistaja vahetpidamata seda refrääni ümiseb, aga eesmärk pühendab abinõu.
Siit siis moraal: kabiinipersonali koolitustelt läbi käinud inimeste seltskonnas võib julgelt kokku kukkuda, sest esmaabivõtteid tunneb lendav rahvas päris põhjalikult. Teisiti polekski mõeldav, sest üle maailma lendab üha rohkem ja rohkem väga küpses eas inimesi, kel hapnikuvaeguse ja salongirõhu tõttu tihti silme eest mustaks läheb. Sageli pole ka aega mõelda, vaid pead tegutsema kätteõpitud instinkti põhjal. Kindla võttega pikali, kael riietest vabaks, jalad üles ja hapnik jooksma. Muide, neil, kel on kalduvus tihti minestada, ei soovitaks ennast lennureisi ajaks eriti meikida. Just hapnikumask on indikaator, mis näitab nagu lakmuspaber, millisest keemiast tarbekosmeetika kokku keedetakse. Kokkupuutel puhta hapnikuga võivad huulepulgad ja jumestuskreemid nahka oksüdeeruda nagu väävelhape (ja kes ütleb, et laiatarbekosmeetika sedagi ei sisalda?) ning kui teadvus jälle koju tuleb, võib osa näost välja näha nagu kümme aastat vihmas seisnud raudtünn. Õnneks võtab personal vajaduse korral krohvikorra maha, kui ise enam ei jaksa, aga alati tuleb arvestada, et võib olla ka erandeid. Kolleeg turisminduse päevilt lendas näiteks rühmajuhina sihtkohta, kui kliendist sai ühtäkki patsient ning palve peale hapnikku anda vastas salongivanem, et „seal kuskil peaks olema, vaata esimesest pagasiluugist“. Rääkimata meigi eemaldamisest. Ju tal oli siis kohv parasjagu joomata.
Kuiv trenn kurikuulsa Anne’iga. Lennurahva seltskonnas võib end alati julgelt tunda, sest elustada oskavad nad kõik.
Ilmselt on just hapnik või õigemini selle puudus see, mis paneb reisijad ja vahel ka personali äraspidiselt käituma. Kolleegi käest küsis reisija kord hambatikku ja jäi tummaks, kui lennusaatja kiiresti hapnikuballooniga lähenes. Hambatikku… Hapniku… Kõlab ju sarnaselt! Eriti kui oma hääletugevuse reguleerimine ning kõrvakuulmine on salongirõhu tõttu nagunii paigast ära. Muide, vastupidi on ka juhtunud, kui hapniku asemel on hambatikku toodud. See variant on muidugi oluliselt hullem.
Tavaliselt lõpevad intsidendid tervisega siiski hästi. Paljudel firmadel on tänapäeval salongis ka defibrillaatorid (hea sõna hääleharjutusteks, kas pole?), millega süda taas tööle saada. Eesti keeles öeldes siis elektrišoki- või elustamisaparaadid.
Personali koolitatakse ka pardaapteekidega kursis olema ning kaugemaid liine lendavad lennukid on varustatud komplektiga, mille abil saab sooritada isegi vaese mehe operatsiooni. Kuid rahu! Pardapersonal avab selle vaid viimases hädas ning alati meditsiinipersonali kontrolli all, paiknegu tohter siis raadioside ulatuses või kohapeal, sest võimalus, et lennukis ei istu ühtegi meditsiinitöötajat, on suhteliselt väike. Samuti on raudne reegel, et pardasaatja on koolitatud esmaabi andjaks, mitte arstiks, ning hingatamistoru pardapersonal ise ikkagi paigaldama ei hakka.
Niisiis on alati kasulik omada tutvusringkonnas mõnd lennuinimest, sest ükskõik millise tervisehäda puhul suudavad nad alati aidata. Lisaks tunnevad nad läbi ja lõhki tuletõrjevahendeid, ja mis kõige tähtsam – oskavad neid ahvikiirusel kasutada. Igati kasulik tegelane ju.
Esmaabi pole pardapersonali koolitusel muidugi ainus teema. Kuidas lendu ette valmistada, mida jälgida, mida kontrollida ja kuidas kontrollida kuni selleni, kuidas fikseerida trolle (serveerimiskärusid, mis on ühtlasi teisaldatavad pardavarude laod). Ka viimane tegevus on väga oluline, sest siingi kehtib Murphy seadus. Kui inimene trolli lükkab, siis kipub see alailma kellegi või millegi vastu põrkama, kinni jääma, käsitugede vahele takerduma jne. Ent nagu juhused on tõestanud, liigub kinnitamata troll inertsi jõul ja iseseisvalt hulga libedamalt. Näiteks on läinud personalil meelest enne maandumist troll fikseerida ning see risu pääses pidurdamise ajal tagaköögist lahti, sööstis süstikuna läbi salongi, ühtegi käetuge kas või riivamata, purustas purustamatu lendurikabiini ukse ja jäi täpselt enne aparatuurikonsooli pidama. Õnneks polnud salongis reisijaid ja intsident päädis valju noomitusega.
Niisiis, peamiselt turvalisusega seotud protseduure ja teemasid on päris palju ning need moodustavad pardateenindaja tööst tegelikult suurema ja reisijale nähtamatu osa. Eks seepärast paljud reisijad arvavadki, et pardateenindajate kohus on saia jagada, kohvi valada ja uksel kätteõpitult naeratada. Oh ei. Kuni naeratamiseni jõutakse, on pool päevatööst vaata et juba tehtud. Ja koolitustel armu ei anta, sest eksimused muutuvad lennunduses väga kergesti intsidentideks, õnnetusteks või rahaks, mis tänapäeval on kompaniide silmis ülitähtis. Mõne kompanii silmis vaata et kõige tähtsam.
Seega võivad pardapersonali koolitusel osaleja kodused hakata vahel paralleele vedama lapsehooldusajaga, kui väike mitu korda öö jooksul üles ärkab ja karjuma hakkab. Intensiivse koolituse tulemusena võib näiteks värske koolitatu öösel unes karjatada: „Emergency evacuation! Get out! Open seatbelts, get out!“ ning panna seega kas siis kodused või naabrid üsna mõtlikku olukorda või kahtlema, kas ta vaimse tervisega on kõik ikka korras. Pole hullu, ta lihtsalt harjutab iseseisvaks eluks. Samuti ei maksa imeks panna, kui selline toob õhupalli nähes kohe paralleeli, et miinimumrõhk hapnikuballoonis peab olema 1500 baari. Ilmselt õpib eksamiteks, sest tavapraktika on see, et 30 küsimusega testis tohib olla kaks viga ning testi korrata saab ainult ühe korra. Kui siis ka valesti läheb, vaatad eemalduva lennuki tulesid maa pealt.
Kui aga õhust maapealseid tulesid tahad vaadata, tuleb läbida lõpuks ka paljude õudusunenägu ehk simulaatorieksamid, kus tuleb lahendada väga õõvastavaid olukordi reaalajas ja siiani ei tea ma kedagi, kes simulaatorieksamitest just vaimustuses oleks või neid külma rahuga võtaks, sest lisaks kõigele muule tundub instruktorite põhieesmärk olevat su närvide viimase piirini väljakruttimine. Päris ausalt: kaklevate tänavajoodikute kambast läbitrügimine on selle kõrval meeldiv ajaviide.
Need simulaatorinimelised põrgumasinad liiguvad, häälitsevad ning kui vaja, võtavad tuld, jäävad kottpimedaks, ajavad suitsu sisse ja teevad seitse muud tehnikaimet, mis ka kõige kalestunuma närvikavaga inimest külmaks ei jäta. Lisaks suudab see sadistlik masin edukalt simuleerida paanikat, mis võib isegi kõrvaltvaatajale lendamise vastikuks teha. Elav näide oli ühe Stockholmi koolituskeskuse instruktori ema.
Selleks et kedagi evakueerida, peab leidma kedagi, kes oleks nõus simulaatoris lihtsalt istuma, kuni kästakse järsul toonil välja hüpata või siis visatakse välja. Kord olnud aga koolitusel rahvapuudus ning instruktor palunud oma emal „kehaks“ tulla, et oleks, kelle peal harjutada. Vaene inimene saanud juba simulaatoris istumisest sellise šoki, et keeldunud otsustavalt edaspidi lennukitesse istumast.
Tema oli siiski erandlik näide. Nuttes simulaatorist välja jooksvad eksamineeritavad on seevastu tavaline nähtus, sest alati tundub, et kõik läks valesti…
Müüdimurdja asub tegevusse
Kui kõik see roppus on seljataga, ei tähenda, et nüüd algabki „glamuurne“ elu taevalaotuses. Glamuurimüüdi murdmisega tegelen siin ka edaspidi, aga praegu väärib meenutamist ühe „kaasvõitleja“ mälukild. Daam oli oma elu esimese lennunduskoolituse läbinud juba legendaarse Aerofloti ajal:
„Ja saad sa aru! Meid viidi kuhugi Lagedile Vene sõjaväe kuuri, kus istus mingi veteran, kes hakkas õpetama, mida teha, kui lennuk kukub tundrasse! Saad sa aru! Esimese asjana tuleb kaasa võtta pardaraadio ja hakata erinevatel sagedustel hüüdma: „Prejom – peredatša – prejom – peredatša.“