Nii on antud too lõhestatus, mis näib meile olevat inimese olemusest lahutamatu, kuid mis tegelikult ju ainult väljendab seda, et tema virgeolekut valitseb sõnakeel. Nimetatud ühendusvahend “mina” ja “sina” vahel on tänu oma täiuslikkusele teisendanud tajumuste animaalse käsitamise nende eest kostvaks sõnaliseks mõtlemiseks. Millegi üle juurdlemine tähendab iseendaga suhtlemist sõnatähenduste kaudu. See tegevus on teistes keeleliikides täiesti võimatu ja iseloomustab pärast sõnakeele valmissaamist tervete inimklasside eluharjumusi. Kindlakskujunenud hingetu keele eraldumisel kõnest, mis muudab võimatuks rääkides kogu tõe edasiandmise, on hukatuslikud tagajärjed sõnade märgisüsteemide suhtes. Abstraktne mõtlemine tähendab valmis sõnalise koetise kasutamist, mille skeemi surutakse elu lõputu sisu. Mõisted surmavad oleluse ja võltsivad virgeolekut. Kunagi, keele arengu koiduajal, mil arusaamine end veel tajumise suhtes säilitada proovis, polnud niisugusel mehhaniseerimisel elu jaoks tähtsust. Olendist, kes mõnikord mõtles, on inimene nüüd saanud mõtlevaks olendiks, ja kõigi mõttesüsteemide ideaal näeb ette elu lõplikku ja täielikku allutamist vaimu valitsusele. Teoorias toimub see nii, et ainult tunnetatut peetakse reaalseks, reaalsus aga liigitatakse näivuseks ja meelepetteks. Praktikas toimub see nii, et üldised eetilised põhimõtted sunnivad verehääle vaikima.139
Nii loogika kui eetika on absoluutsete ja igaveste tõdede süsteemid vaimu jaoks ja just seeläbi on nad valed ajaloo jaoks. Mõtete toimevallas võib vaimusilm välise silma üle igati triumfeerida, tõsiasjade toimevallas on usk igavestesse tõdedesse väike ja absurdne näitemäng üksikuis inimpeades. Tõest mõttesüsteemi ei saagi olemas olla, sest ükski märk ei asenda tegelikkust. Sügavad ja ausad mõtlejad jõudsid alati järeldusele, et igasugune tunnetus on juba ette tingitud tema enese vormist, ja ta ei saa kunagi jõuda selleni, mida sõnadega silmas peetakse, välja arvatud ehk tehnikas, kus mõisted on vahendid ja mitte iseväärtus. Ning see ignorabimus on vastavuses kõigi ehtsate tarkade tõdemusega, et abstraktsete põhimõtete koht on vaid kõnekäändudes, mille igapäevasest kasutamisest hoolimata kulgeb elu edasi nagu ikka. Lõppeks on tõug keelest tugevam, ning seepärast avaldasid kõigi suurte nimede hulgas elule mõju ainult need mõtlejad, kes olid isiksused ja mitte kahejalgsed süsteemid.
Niisiis on sõnakeelte sisemisel ajalool olnud siiani kolm astet. Esimesel astmel ilmuvad kõrgestiarenenud, kuid sõnatutes teadaandmise keeltes esimesed nimetused kui uutlaadi arusaamise tunnistähed. Ärkab maailm kui saladus, ning saab alguse religioosne mõtlemine. Teisel astmel muundatakse täielik teadaandmiskeel järk-järgult grammatilisteks väärtusteks. Žestist saab lause ja lause muudab nimetused sõnadeks. Ühtlasi muutub lause tajumustega võrreldes suureks arusaamise kooliks, ning lausemehhanismis sisalduvaid abstraktseid suhteid ikka täpsemini eristav tähendustunne kutsub esile rikkaliku fleksiooni140 ennekõike nimi- ja tegusõnade (ehk ruumi- ja ajasõnade) puhul. Algab grammatika õitseaeg, mida – suure ettevaatusega – tohib võib-olla seostada kahe aastatuhandega enne egiptuse ja babüloonia kultuuri algust. Kolmandat astet iseloomustab fleksiooni kiire kadumine ning seega grammatika asendumine süntaksiga. Virgeoleku intellektuaalsemaks muutumine on nüüd edenenud niikaugele, et inimene ei vaja enam näitlikustamist, mida fleksioon võimaldas, ning ta võib öeldavat kindlalt ja vabalt edasi anda mitte enam sõnavormide kireva padriku abil, vaid kõige napima keele (partiklid, sõnajärjekord, rütm) väheste vihjete kaudu. Arusaamine on hakanud virgeoleku üle valitsema sõnalise kõne varal, ja on tänapäeval vabanemas meelelis-keelelise mehhanismi sunnist puhta vaimumehaanika kasuks. Kontakti ei astu meeled, vaid vaimud.
Sellesse keeleajaloo kolmandasse astmesse (iseenesest kulgeb keeleajalugu bioloogilises maailmapildis141 ja kuulub niisiis inimesele kui tüübile) sekkub nüüd kõrgkultuuride ajalugu, mis täiesti uue “kauguse keele”, kirjaga, ja oma sisima jõulisuse tõttu annab sõnakeelte saatusele ootamatu pöörde.
Egiptuse kirjakeelt haaras juba kolmandal aastatuhandel e.Kr. kiire grammatiline lagunemine. Seesama saatus tabas eme-sal’iks (naistekeeleks) nimetatud sumeri kirjanduskeelt. Hiina kirjakeel, mis Hiina maailma kõigi kõnekeelte kõrval varakult omaette keeleks kujunes, on juba kõige vanemates tekstides nii fleksioonivaba, et alles kõige uuemal ajal on kindlaks tehtud, et tal kunagi tõesti fleksioon oli. Indogermaani keelesüsteemi tunneme ainult kõige täielikumas languses olevana. Vanemate veedade keele käänetest (u. 15. saj. e.Kr.) on tuhat aastat hiljem antiikkeeltes alles ainult rusud. Aleksander Suure ajast alates on hellenistlikus kõnekeeles käänamise vormistikust kadunud duaal ja pööramise omast kogu tehtavik. Õhtumaised keeled, ehkki kõige erinevamat päritolu – germaani keeled tulevad primitiivsetest, romaani keeled kõrgtsiviliseeritud oludest –, muutuvad ühes ja samas suunas: romaani käänetest on alles jäänud ainult üks, inglise käänded kadusid reformatsiooni ajal täiesti. Saksa kõnekeel jäi 19. sajandi algul lõplikult ilma genitiivist ja on loobumas daativist. Vaid see, kes teeb katset tõlkida “tahapoole”, väga vanasse fleksioonirikkasse keelde rasket ja tähendusrikast proosat näiteks Tacituse või Mommseni sulest – kogu meie tõlkimistöö toimub vanematest noorematesse keeleolekuisse –, saab aru, et märkide tehnika on vahepeal teisenenud mõtlemistehnikaks, mis lühendatud, kuid tähendussisuga küllastatud märki vajab otsekui ainult vihjeteks, mida mõistab ainult vastava keelekogukonna asjadesse pühendatu. Sel põhjusel jäävad lääneeurooplasele kahtlemata käsitamatuks pühad hiina raamatud, samuti iga teise kultuurkeele algsõnad, nagu on logos ja archē kreeka keeles, ‘aatman’ ja ‘braahman’ sanskritis, mis osutavad maailmavaatele, mille vaimus peab olema üles kasvanud, et selle märkidest aru saada.
Väline keeleajalugu on just oma tähtsamates lõikudes meie jaoks niisama hästi kui kadunud. Tema koiduaeg jääb sügavale primitiivsesse ajajärku, ja olgu veel kord osutatud, et meil tuleks siinkohal kujutada “inimkonda” ette üksikute päris väikeste avaras ruumis hajusalt paiknevate salkade kujul. Hingeline muutus leiab aset siis, kui kokkupuuted kujunevad tavapäraseks ja on viimaks endastmõistetavad, kuid just seetõttu pole kahtlustki, et algul neid otsitakse ja seejärel reeglistatakse või tõrjutakse tagasi – ikka keele abil, ja et alles koos inimestest täidetud maailma muljega muutub igaühe virgeolek pingsamaks, vaimsemaks, targemaks ja sunnib tarvitama sõnakeelt, nii et võib-olla on grammatika kujunemine seotud suurearvulise kõnelejaskonna tõuliste tunnusjoontega.
Sestsaadik pole sündinud enam ühtki täiesti uut grammatilist süsteemi. Need, mis on juba olemas, on vaid ajanud uusi võrseid. Tõelistest algkeeltest, nende kõlast ja ehitusest ei teata midagi. Sinnamaani, kuhuni me suudame tagasi vaadata, kasutatakse valmis keelesüsteeme kui midagi loomulikku – neid õpib iga laps. Meile ei tundu usutav, et see võis kunagi teisiti olla, et vahest saatis sellise haruldase ja salapärase keele kuulmist sügava aukartuse värin, nagu ajaloolisel ajal ja veel praegugi on juhtunud kirjaga.
Ja siiski peaksime arvestama võimalust, et sõnatu teadaandmise maailmas võis sõnakeel olla seisuslik eesõigus, kiivalt valvatud sala-aare. Sellise kalduvuse olemasolust on rohkesti näiteid: mõelgem diplomaatide prantsuse ja õpetlaste ladina keelele või preestrite sanskritile. Tõuliste ühiskonnakihtide uhkuseks on rääkida omavahel nii, et teised seda ei mõistaks. Igamehekeel on labane. See, et “tohitakse kellegagi rääkida”, on kas privileeg või pretensioonikus. Kirjakeele kasutamine haritute hulgas ja murde põlgamine annavad tunnistust ehtsast kodanikuuhkusest. Ainult meie elame tsivilisatsioonis, kus lapsed õpivad kirjutamist sama loomulikult nagu käimistki.