See romaan põhineb tõestisündinud lool, mis on meieni jõudnud läbi mälestuste, päevaraamatute, kirjavahetuste ja ülekuulamisprotokollide.
1941
1. Küünlapäev
Jälle pakane, jälle hingemattev külm. Täpselt nagu aasta tagasi, kui lõhkes, pragunes ja oigas miinuskraadide pealetungi ees iga elus ja elutu asi. Elavhõbe loobus reaalsuse kajastamisest ning taas võis ainult piirituse peale loota – nii selle, mis oli vangistatud termomeetritesse, kui ka selle, mida endale kõrist alla valati, et külm liigestest taganeks ning tajud taas elavneksid. Kõige rohkem tundis proua Kukk puudust värvidest – jaanuari päevad ja õhtud olid nagu hallisegused nõukogude filmid, ilma ühegi viiteta toonidele, mis sündisid kas loodusest või inimese tunnetest.
Ent kui aasta tagasi oli külma üle naljatatud ja pakast trotsitud, võeti seda nüüd vastu orjaliku alandlikkuse ja leppimisega. Iga eestlane oli selle aasta jooksul endale vähemalt korra kinnitanud, et katsumused, mõnitused ja alandused tuleb üle elada; täpselt nii, kui elatakse üle talved, mis aeg-ajalt tulevad inimesi murdma nagu jäätanud hammastega hundid. Aga talve vastu ju rusikatega ei lähe: talv tuleb lõpuni kössitada, isegi siis, kui tema külm kese on su enda südames. Selleks üleelamiseks valmistuti süngelt; koos rõõmu ja muretusega maeti endasse, sügavale sõnatu kalestumise ja külmuse alla, aina rohkem seda, mille üle varem oli uhkust tuntud ja mida inimese väärtuslikemateks omadusteks hinnatud. Maeti nii, nagu teeb koer, kes on veendunud, et kunagi tuleb ta oma peidiku manu, kaevab kondi taas välja ning leiab selle niisama värske ja mahlakana, kui see oli aastate eest.
Küünlapäevaks oli kogu majapidamine taastunud; kõik tüdrukud, kellel oli olnud kuhugi minna, olid nüüd kodus tagasi. Jah, enam ei osanud keegi mõelda Falkenbergi majast teistmoodi kui kodust. Uusaasta oma tavapäraselt petlike lubadustega oli salvinud mõrad, mis sirbi taga punetav vasar oli tüdrukute omavahelistesse suhetesse löönud. Usk, et uue aastanumbriga algab ka uus ja lootusrikkam elu, pakkus kosutava mahvi oopiumisegust õnnetunnet.
„Võtame seda aastat kui sammu lähemale sõja lõpule,” tõstis klaasi nõunik Metsla, kes iga kord tüdrukuid parandas, kui nad teda „seltsimehe” asemel „härraks” kutsusid. „Kunagi õpivad meie lapsed ja lapselapsed õpikutest: aastal 1939 algas teine suur sõda ja aastal 1941 lõppes see õnnelikult, vähemate kannatustega kui eelmine. Ja see peeti maha meist kaugel, ilma et oleksime pidanud sekkuma.”
„Kuidas saab sõda lõppeda õnnelikult ühtmoodi kõigi jaoks?” küsis Vivian.
„Kas sa ei tea, et ajalugu kirjutavad võitjad ja neile lõpebki sõda õnnelikult?” andis Monika pisut mürgise selgituse.
„Eelmine sõda võttis neli aastat meie elust,” lasi proua Kukk oma pilgul uppuda punase veini sügavalt kutsuvasse vaikusse. „Ja siis veel kaks aastat meie oma sõda, mis maailma vähe huvitas.”
„See ongi sõdade huvitav omadus, et need kestavad aina vähem,” ütles nõunik Metsla targalt kulme kergitades. „Olid Saja-aastane sõda ja Kolmekümneaastane sõda. Sõjad muudkui kestsid; vahel ei saanud inimesed arugi, et terve elu on elatud ainult sõjaajal. Aga iga uus sõda – see lõpeb rutem. Euroopa riigid langesid eelmisel aastal nädalatega. Kui Saksa sõjamasin pöörduks Venemaa suunas, siis oleks takistuseks ainult tankide liikumise kiirus: Nõukogude Liit on nagu hiiglaslik õhupall, mis esimese nõelatorke peale rebeneks. Poola jagamine oligi ju vaid selleks, et ulatada Stalinile Borgiate käepigistus – kus mürgiampulliga sõrmus tungib su vaenlase peopessa.”
„Ja nüüd, kui meie oleme ka ametlikult Venemaa – siis sakslane ju pöörab meie vastu samuti?” küsis Linda virilalt.
„Sakslane on kaval – ta ei anna käest ühtegi maatükki, mida ta peab õigusega või ka õiguseta enda pärisosaks,” raputas Metsla pead. „Baltikum on Hitleri silmis põline Saksa pind.”
„Nii leiab ka Stalin – et põline. Ainult et Vene pind,” mühatas Anastassia. „Kogu aeg käib jutt Eesti ja Vene „iidsest ühtsusest” ja „ajaloolisest lahutamatusest”, mida nüüd taastatakse.”
„Kas siis arvate, et varsti oleme jälle ametlikult Saksamaa?” uuris proua Kukk.
„Vähimagi kahtluseta. Aga me peame seda olema vastutahtsi, juhul kui läheb nii, nagu läks viimases sõjas.”
Monika vaatas nõunik Metslat külmalt läbipuurival pilgul.
„Millele te siis nüüd täpselt oma panused teete, seltsimees?”
„Monika!” sosistas proua Kukk.
„Las tüdruk küsib, tal on õigus,” muheles Metsla. „Me olemegi praegu nagu lõpututel traavivõistlustel, kus hobuste asemel kappavad tiigrid ja hundid. Väga tähtis on teha oma panused õigesti – eriti meil, kellel on väga vähe kulda järele jäänud!”
„See lõputu vatramine poliitikast ei vii kuhugi,” tõstis proua Kukk veiniklaasi taas silmade kõrgusele, sest läbi veini helklev küünlaleek muutis ta pilgu alati niiskelt võrgutavaks.
„Viib küll,” ütles Metsla. „See paneb meid nägema, millised on meie võimalused elada ka tulevikus inimväärset elu. Soovitavalt oma riigis, aga kui mitte, siis vähemalt õige isanda all, pigem liitlaste kui teenritena.”
„Ja te arvate siis, et jälle võidavad Inglise ja Ameerika väed?” jätkas Monika.
„See on võimalus, mida me ei tohi välistada – vastupidi, millele mõnes mõttes peab lootma,” möönis Metsla. „Aga lootma vaikselt, mitte valjusti halleluujatades – sest inglise keelt ei armasta ei meie praegused peremehed ega ka need, kes järgmisena siia tulevad.”
Proua Kukk pöördus omaette sõrmega laudlinale mustreid vedava Alice’i poole:
„Mis sa asjast arvad?”
Kõik vaikisid.
„Mina arvan,” vastas tüdruk pilku tõstmata, justnagu oleks ta küsimust oodanud, „et mis iganes juhtub, kes iganes siia tuleb – meid on vaja igal võimul. Sõja ajal ei ole valuutaks kuld, vaid armastus.”
Tüdrukud mõmisesid, kes heakskiitvalt, kes umbusklikult.
Nõunik Metsla lahkus sedapuhku üsna varakult.
Proua Kukk tajus, et Renate tiirleb tema ümber nagu vaablane, hoides ettevaatlikku kaugusse, kuid varitsedes õiget hetke.
„Mis on, Renate?” küsis ta.
„See oli väga ootamatu,” sõnas Renate. „See, kuidas te korraga Alice’i arvamust küsisite.”
„Miks ootamatu?”
„Aga te ei tee seda ju kunagi!”
„Mida ei tee?” naeris proua Kukk. „Ei küsi tüdrukute arvamust?”
„Ei!”
„Lollus!” lõi proua Kukk käega. „Ma küsin alati tüdrukute arvamust.”
„Mitte kunagi.”
Proua Kukk peatus.
„Mitte kunagi?”
„Mitte kunagi!” kordas Renate. „Te pole mitte kunagi kelleltki küsinud, mis ta millestki arvab – kõige vähem poliitikast!”
Proua Kukk kehitas nõutult õlgu. Ta oli veendunud, et nende majas valitseb demokraatia ja tasakaal; Renate vastuväide häiris teda ja sundis kaitsepositsioonile.
„Kas sa tahad öelda, et ma ei aruta asju tüdrukutega? Et ma ei pea nende arvamust tähtsaks?”
„Seda mitte,” langetas Renate silmad. „Aga isegi selle kümne aasta jooksul, mis meie tunneme – mina ei mäleta, et te oleksite kordagi küsinud, mis mina millestki arvan!”
„See ei ole kindlasti nii…”
„Kas Alice on millegi poolest kuidagi erilise usalduse ära teeninud?” ei mallanud Renate end tagasi hoida.
„No ma ei tea… Alice on uus tüdruk ja muidugi ma tahan teada, millised on tema vaated,” ütles proua Kukk, aimates ka ise, et ta vastuse põiklev iseloom on ilmselge.
„Kui ma olen kuidagi teie usaldust kaotamas, siis