Puude salapärane elu. Peter Wohlleben

siis ju uuesti vaheaja ja metsaalune jääb tühjaks.

      Sellisel mitmeaastaste vaheaegadega õitsemisel on niisama tõsised tagajärjed putukatele, eriti mesilastele. See mõjub neile samamoodi kui metssigadelegi: säärane vaheaeg võib nende kooslusi kahandada. Või teisiti öeldes – suured mesilaspopulatsioonid ei suuda end taastada. Põhjus: päris metsapuud kutsuvad kohale väikesed abilised. Mis kasu on paarist tolmeldajast, kui sadadel ruutkilomeetritel mustmiljon õit avaneb? Seal peavad puud kuidagi teistmoodi toime tulema, midagi usaldusväärset leidma, mis vaeva ei nõua. Mis oleks veel ligemalt abiks võtta kui tuul? See kisub imepeened tolmuterad õitelt ja kannab naaberpuudele. Õhuvooludel on peale selle veel muugi eelis: nad esinevad ka jahedamal temperatuuril, isegi alla kaheteistkümne kraadi juures, mis mesilastele liiga kõle on ja neid koju jääma sunnib. See on ilmselt põhjus, miks ka kuused ja teised okaspuud seda strateegiat kasutavad. Neile pole see tegelikult oluline, kuna nad õitsevad peaaegu igal aastal. Metssead ei tarvitse seda oodata, kuna pisikesed kuuseseemned ei paku neile toiduna huvi. On mõned linnud, näiteks kuuse-käbilind, kes – nagu ta nimigi ütleb – käbide kattesoomused oma tugeva ristamisi nokaotsaga lahti lüdib ja seemneid sööb, aga saagikust arvestades ei paista sel suurt mõju olevat. Ja kuna vaevalt ükski loom okaspuuseemneid talvevaruks koguda sooviks, saadavad puud oma eeldatava järelpõlve – lendtiivaga seemned teele. Nii langevad need aeglaselt puult ja võivad seejuures tuulepuhangutega kaugemale kanduda. Vaheaegu, nagu on pöögil ja tammel, ei tarvitse okaspuu pidada.

      Justkui lehtpuid sigimisel veelgi üle trumbata soovides, toodavad okaspuud hiigelhulgal õietolmu. Niivõrd rohkesti, et juba õrnemagi tuule puhul mähkuvad okasmetsad tohututesse tolmupilvedesse, mis näeb välja nii, nagu tossaksid puuvõrade all lõkked. Sealjuures tekib tahtmatult küsimus, kuidas sellise korralageduse puhul saab sugulussigimist vältida. Puud on tänini ellu jäänud vaid seetõttu, et nad ilmutavad oma liigi raames suurt geneetilist mitmekesisust. Kui kõik oma õietolmu samal ajal valla päästavad, siis segunevad kõigi isendite tolmuterad ja lauglevad läbi puuvõrade. Ja kui omaenda tolmuteri on iga isendi ümber ülitihedasti koondunud, on suur oht, et nad lõppeks sama emasõit sugutavad, kust nad pärit on. Kuid eelkirjeldatud viisil ei toimi puud hoopiski mitte. Lahenduseks on neil mitmesuguseid strateegiaid. Mõned liigid, näiteks kuused, on ajamomendid sobivalt paika pannud. Isas- ja emasõied lähevad lahti mõnepäevase vahega, nii et viimaseid sugutavad enamjaolt võõrad tolmuterad. Toomingatel, kes putukaid usaldavad, seda võimalust pole. Nendel paiknevad isas- ja emassuguorganid samas õies. Pealegi lasevad nad end kui üks vähestest tõelistest metsaliikidest tolmeldada mesilastel, kes vaatavad kogu võra süsteemselt läbi ja viivad sealjuures tolmuteri enda küljes paratamatult kaugemale. Ent toomingad on tundlikud ja taipavad, kui lähisuguluse oht ähvardab. Tolmutera, mille õrnad torukesed emakasuudmega kohtudes sinna tungivad ja munaraku poole kasvada tahavad, proovitakse järele. Kui see on oma õiest, siis edasitungija peatatakse ja närbutatakse. Ainult võõrad, edu tõotavad tolmutorukesed lastakse läbi ning need osalevad hiljem seemnete ja viljade kujundamisel. Mille järgi puu tolmuteri eristada saab? Seda ei teata täpselt tänini. On teada ainult see, et tegelikult aktiveeritakse geenid, mis peaksid sobima. Võiks niisama hästi öelda: puu peab seda tunnetama. Kas pole meilgi kehaline armastus pakutava materjali kehaeritiste poolt aktiveeritud väljapuistamine? Kuidas puud end paarumise juures tunnevad, jääb veel kauaks spekulatsioonide meelevalda.

      Mõned liigid väldivad sugulussigimist eriti visalt, kuna iga isend vaid ühesooline on. Nõnda leidubki nii isaseid kui ka emaseid remmelgaid, kes kindlasti mitte iseendaga, vaid ainult võõra puuga sugu teha saavad. Pajud pole kuigivõrd päris metsapuud. Nad asustavad esmaseid kasvukohti, üldiselt seal, kus metsa veel pole. Kuna sellistes kohtades kasvab tuhandeid õitsvaid ja mesilasi ligi meelitavaid ürte ja puhmaid, satuvad putukad ka pajusid tolmeldama. Nüüd aga tõusetub probleem: mesilased peavad hakatuseks isaspajudele laskuma, sealt tolmuteri kaasa võtma ja need siis emaspuudele viima. Ümberpöördult ei toimuks ju viljastamist. Kuidas peaks puu toimima, kui mõlemad sugupooled samal ajal õitseda suvatsevad? Teadlased avastasid, et sealjuures väljutavad kõik pajud ahvatluslõhna, mis mesilased kohale kutsub. Kui loomad on sihtkohta saabunud, siis peab optiliselt suunama. Selle sihiga püüdlevad isaspajud oma urbi eriti esile tuua ja lasevad neil helekollaselt helkida. See tõmbab mesilaste tähelepanu esmalt neile. Kui putukad on esimese suhkrueine saanud, siis kalduvad nad kõrvale ja otsivad üles emaspuude silmapaistmatud rohelised õied.7