Armas kauaaegne hea sõber!
Tallinnas 13. 1. 2006
Pärast gümnaasiumi lõpetamist olime ühel ajal Tartus Eesti sõduritena, sina ratsa-, mina suurtükiväelasena. Ülikooli astusime ühel ajal, sina majandus-, mina arstiteaduskonda. Sina läksid viroonuseks, mina sakalaanuseks. Mina õppida ei jõudnudki. Isa Villem arreteeriti 1940 aasta suvel. Mul tuli tööle minna. Sõprus sinuga ei katkenud.
Majavalitsejatena olime jälle koos. Laulupeo tänava paarisnumbritega majad olid sinu, paaritud minu valitsuses. Ka Laulupeo 15, kus ise elasin. Aeg oli kurjakuulutav, inimesi veeti vanglatesse.
Suvi 1941 oli Saksa-Nõukogude sõja alguseks. Tallinna majade seintele ja plankudele kleebiti garnisoni ülema kindral Ljussini käskkirjad. Need kohustasid mehi minema kogumiskohtadesse, et kallist kodumaad kaitsma hakata. Sina ja mina leidsime, et Venemaad meie kaitsma ei lähe. Teadsime hästi, et meid lastakse maha, kui varjupaigast tabatakse. Viskasime nalja, et Ljussini käskkirjadele oleks tarvis peale pissida. Ja siit algab sinu kui toreda sõbra kangelastegu. Oli 1941. aasta augusti keskpaik. Vene sõdurid tegid korterites läbiotsimisi, et püüda väejooksikuid. Meie ei maganud oma kodudes. Sina ütlesid mulle, et lähme neljakesi peidukohta. Toit ja vesi tuleb kaasa võtta, et jätkuks kuni Saksa sõjaväe saabumiseni. Kaardid olgu kaasas bridži jaoks. Kolmas mees, kes peitu tuli, oli Eesti sõjaväe kapten, neljas mees on mul ununenud. Peidik oli Narva maantee alguses “Frankoonia” pööningul. “Frankoonia” valmistas taskupeegleid ja… Kambal oli üks rullikpüstol. Kui sina ei oleks mind peitu kutsunud, siis oleks minu elu teistmoodi jätkunud. Aitäh tagantjärele jälitajate käest päästmise eest. 28. augustil 1941 tulime neljakesi pööningult välja. Saksa vägi oli Tallinna jõudnud. Kaks meest meie kambast läks oma teed, meie sinuga jäime kokku. Frankonia lähedal Rottermanni hoonete vahel nägime kaht madrust, kes polnud jõudnud põgeneda. Läksime nende juurde, nad vastupanu ei osutanud, kuigi neil olid püssid, meil mitte midagi. Meie vene keelt ei osanud, võtsime nende käest püssid ära ja näitasime, et tulgu meiega kaasa. Mul hakkas nendest kahju.
>Mu ema ootas meid Laulupeo tänavale, me läksimegi. Madrused olid tänulikud, Liisi rääkis nendega vene keeles.Mul on meeles, et ühe kodu oli Dnepropetrovskis. Madrused elasid meie juures kolm-neli päeva. Liisi tegi ka nendele süüa. Oli selge, et sõjavangid tuleb riigivõimule üle anda. Liisi palus sind madrused omakaitse käsutusse viia, mida sa ka tegid. Püssid jäid Laulupeo 15-5 mitmeks nädalaks. Liisi palus jälle sind, et sa püssid ära viiksid. Sina olid see, kelle poole minu ema pöördus. Ma ei tea, miks mina sinu varju jäin. Edasi läks elu kuni 1943. aastani. Sina lahkusid Eestimaalt. 1944. aasta septembri 22. päeval läksin Pärnus untersturmführerina laevale, mis viis mu Königsbergi.
Sõber Feliks
Algupära ehtsuse säilitamise nimel ei hakanud ma kirja lühendama, olen esitanud ta sel moel, nagu see minuni jõudis, olgugi et kiri praegu meie vaadeldavast ajast veidi ette ruttas.
Londonis ilmuv inglise-vene kakskeelne Journal of Baltic Studies (nr 39, detsember 2008) laseb artiklis“Почему Холокост ничего не значит для эстонцев” asjale paista teist valgust. Autoriks on Ameerikas resideeriv ja Narvast pärit Anton Weiss-Wendt, kellel on tänase Eesti ajaloolaste hulgas pooldajaid ja hulgaliselt veel ägedamaid vaenlasi. Selle loo järgi olevat Punaarmee mobilisatsioonist deserteerinud Männilit peitnud juuditar Mirjam Lepp (Eesti kõrgema politseiametniku Konstantin Lepa abikaasa), kes hukati 13. juulil 1942. Kirjutaja küsib – kas sel ajal politseistruktuurides töötanud Männil teadis oma elupäästja surmast? Kas oleks ta võinud selle ära hoida? Ja jätab objektiivse ajaloolasena sellele enda püstitatud retoorikale vastamata.
Nii või teisiti, pidu katku ajal jätkus.
14. juuni küüditamise puhul tõdes Männil, et tema eest hoolitses kaitseingel.
Teatavasti oli see reede öö vastu laupäeva, Männil veetis nagu ikka õhtuti restoranis Gloria aega lõbusalt preilnadega, varavalges, kella nelja paiku, purjed peal, Võidu väljaku (Nõukogude võim oli jõudnud Vabaduse väljaku ümber ristida enne Saksa-Nõukogude sõda, enne võitu) kaudu kodu poole minnes nägi ülemeelik seltskond presendiga kaetud veoautosid, igaühel kasti tagaotsas kakskolm püssiga punasõdurit valvamas.
Enesekaitseinstinkt töötas, jutte liikus ju igasuguseid, ka võimalikust sundevakueerimisest (küüditamise ametlik nimetus).
Männil rääkis, et ta elas tol ajal ühes üüritoas Estonia teatri läheduses. Teatri nurgale jõudes märkas ta eemalt oma korteris elavat daami, kes kätega vehkides püüdis meeleheitlikult teda millegi eest hoiatada.
Temalt Männil kuuliski, et tund või kaks varem oli NKVD patrull teda otsimas käinud, toa segamini ajanud ja ukse kahe pitseriga sulgenud.
Männil teinud külmaverelise otsuse – kui NKVD kahe tunni eest seal oli, vaevalt on neil aega samal hommikul uuesti tulla.
Ta võttis köögist noa, kangutas NKVD pitserid lahti, pakkis kiiruga hädavajalikud riided, ei unustanud jahisaapaid, kleepis pitseri süljega taas kinni ning kadus eeslinnade kaudu lähimatesse metsadesse.
Ka Männili vanemad pääsesid küüditamisest, sest nad varjasid end kuni Saksa sõjaväe tulekuni Nehatu kandis.
Ütlesin, et Eestis on õige mitu paika, mis kannavad Nehatu nime, kõige kuulsam neist on Nehatu looduskaitseala Läänemaal, kus on olnud ka Nehatu mõis, teine on päris Tallinna külje all Jõelähtmes.
Jõelähtme lähedal, täpsustas Männil.
Männili jaoks oli olukord kahekordselt hull. NKVD otsis teda kui kapitalistivõsu (Männili isa oli relvakaupmees), Punaarmee jaoks oli ta aga kutsealusest väejooksik, sest oli hakatud mobiliseerima just Männili aastakäiku.
Männil luges metsas Hitleri“Mein Kampfi”, valmistus uute peremeeste tulekuks.
Kõigele lisaks küttisid hävituspataljonlased kõiki metsas redutavaid inimesi.
Mis oleks olnud, kui nad oleksid kinni püüdnud stahhanovlase ja eeskujuliku majavalitseja, natsionaalsotsialismi tähtteos peos?
Kohapeal mahalaskmine, Stalin oli andnud korralduse põletatud maa taktikaks, hävitada tuli kõik, midagi ei tohtinud jätta kiirelt edasi liikuvale vaenlasele.
Kiisa ümbruse hõredad metsad pakkusid vähe varju. Männil redutas viie-kuuemehelises seltskonnas, kõrval ka vana koolikamba liikmed Feliks Tamm ja Otto Meos.
Pikapeale hakkas igav ja tekkis õllejanu. Märjukest toodi Sakust, esimestel kordadel läksid käigud õnneks, sest liiguti ainult läbi metsa.
Kuraasi täis, otsustati, selmet kümmekond kilomeetrit jalgsi vantsida, istuda mugavalt rongi ning sõita kohale härrasmeestena.
Kõik läks hästi, õllevaat saigi Sakust rongi toodud.
Ent niipea, kui rong Sakust liikuma nõksatas, hakkasid NKVD-mehed kontrollima sõitjate dokumente.
See töö käis aeglaselt, tundus, et enne esimest peatust patrull nendeni ei jõua. Sõbrad nihkusid mööda vaguneid vaikselt rongi saba suunas.
“Need mehed polnud ka viimased vennikesed, nägid meid ja kiirustasid meie poole. Hüppasime maha rongilt, mis kihutas 80 kilti tunnis,” rääkis Männil.
Eks tagantjärele paistab kõik ilusam ja mehisem, muidugi, nõnda kiirelt ei sõida see rong laiarööpmelisena tänagi, ammu siis toonaste kitsaste rööbaste peal. Aga mul ei tule pähegi midagi ette heita, ka mina olen minevikku meenutades liialdanud.
Õnneks pääsesid kamraadid ilma suuremate vigastusteta, Otto Meos nikastas vaid jala. Kahju oli ainult rongi peale jäänud õllevaadist.
Mõned mehed pidasid metsas võitlust, tähendasin mina.
“Kiisa ümbruses metsavendi polnud, ma ütlesin, et metsad olid liiga hõredad. Ka polnud meil kuskilt relvi võtta,”