Kui president Konstantin Päts kuulutab 1938. aastal kõigile poliitvangidele amnestia, käib Säre korra Moskvas ja Stalin valib ta välja EKP peamehe kohale, sest võimuvõitluse käigus olid hävitatud kõik EKP tegelased, kes tal olid käepärast. Juba on alanud kaadri komplekteerimine peatselt annekteeritava Eesti jaoks. Stalinil on Säret vaja ka sellepärast, et Moskvast vaadatuna on amnesteeritud Eesti kommunistid kõik poliitilise politsei agentideks värvatud. Varsti esitabki Säre Eesti Vabariigi saatkonnas Stockholmis avalduse Eestisse saabumiseks, see rahuldatakse, Eestis peab ta olema siseasumisel Hiiumaal, hiljem määratakse pagenduspaigaks Antsla.
Säre suhted teiste EKP-lastega on väga teravad, sest tema vanglastaaž on põrandaaluste jaoks üllatavalt lühike, pealegi tunduvad tal olevad kõrged sidemed Moskvaga, isegi vist kommunistide poolt planeedi päikeseks peetava Staliniga, millest teised Eesti kommunistid võisid vaid unistada.
Eesti kommunistid lootsid, et Moskvast määratakse neile esimeseks sekretäriks Johannes Lauristin või siis Hendrik Allik, suur oli nende pettumus, kui Andrei Ždanov nimetas Karl Säre nime.
Nüüd oli Säre ENSV juht ning vastutas kõigi koleduste eest, mis siin punasel aastal juhtusid – massilised arreteerimised, suurküüditamine, mõrvad, hävituspataljonlaste põletatud maa taktika Saksa armee kiirel ittaliikumisel Saksa-Vene sõja algul 1941. aasta juunis-juulis.
Tallinn langes sakslaste kätte 28. augustil, teised ENSV juhtivad töötajad evakueeritakse, ent Säre jääb Tallinnas juhtima põrandaalust tegevust. Juba 3. septembril Säre arreteeritakse, kommunistliku taustaga juhuslik inimene tunneb ta lihtsalt tänaval ära, jälitab teda ning näeb, kuidas Säre siseneb majja Mäekalda tänaval Lasnamäe veerul.
Varsti on kohal politsei, Säre võetakse, ilma et ta oleks vastupanu osutanud, konspiratiivkorteris kinni ning konvoeeritakse avalikult, kõigi möödaminejate nähes lähimasse politseijaoskonda, hiljem kuulatakse üle PolPolis.
1942. aastal viiakse Säre Saksamaale, 1943 toimub Kopenhaagenis protsess Paul Eltermanni mõrvarite üle, seal esineb Säre 18. märtsil tunnistajana (!), mis on viimane allikakriitiliselt tuvastatav märk Säre elust. Eluaegne vanglakaristus mõistetakse Säre kaasmõrvarile Johannes Meeritsale (Leo/Lev Looring, kes vahetatakse pärast sõda välja ühe taanlasest pantvangi vastu, toimetatakse Moskvasse ja lastakse kiiresti maha), karistatakse ka taanlastest kommuniste, kes seltsimehe tapmisel osalesid.
Järgnevad kuulujutud, üks fantastilisem kui teine.
Tegelikult olid need vallandunud juba 1941. aasta septembris, sest ajakirjandus Säre arreteerimisest ei teatanud, ometi nägid paljud inimesed konvoeeritavat Säret oma silmaga, tundsid ta ära.
ENSV-s salati Karl Säre peaaegu täielikult maha, tema nimi esineb kolmel korral 8-köitelises ENE-s, II, lk 32a: “K. Säre (I sekretär, Suure Isamaasõja ajal sai reeturiks)“; lk 47d: “K. Säre (hiljem osutus reeturiks).” Sellest, milles reeturlus seisnes ja kunas see toimus, ei anta teada. Objektiivsem artikkel temast ilmus 1996. aastal ENE/EE IX köites (lk 73b).
Elus olid veel paljud Säre kaasvõitlejad, mõned neist avaldasid mälestusigi, jällegi mainimata oma juhti.
Ainult kogumikus “Rahvatasujad. Mälestusi ja jutustusi partisanivõitlusest” (1962) on Särest paar rida pikemalt, sealt loeme:“Paljude illegaalsele tööle jäänud seltsimeeste hukkumise üheks põhjuseks oli alatu reetmine, mille pani toime Karl Säre, kellel J. Stalini isikukultuse tingimustes 1940. aastal oli õnnestunud pääseda EK(b)P Keskkomitee esimese sekretäri kohale.” Põnevust köeti üles, ilmselt ei saanud kõik sellest isegi aru. Vaikuse täitis kõmu.
Oletatava Briti luure taustaga kirjanik Einar Sanden on kirjutanud Säre elukäigust enne ja pärast Teist maailmasõda kaksikromaani“Loojangul lahkume Tallinnast”(Cardiff, 1979, Tallinn, 1992) ning“Süda ja kivid”(Cardiff, 1982, Tallinn 1993).
Kõik, mis puudutab neis Säre elu enne 1943. aastat, paistab olevat dokumentaalne, ülejäänu pooldokumentaalne või belletristika.
Meiegi vestlesime Motilonias Männiliga palju Särest.
Kõigepealt pahandas Männil veidi Einar Sandeniga, kes oma romaanis “An Estonian Saga” (Boreas Publications, 1996, ingliskeelne, luureteemaline, üheks peategelaseks Evald Mikson, teemati ja dokumentaalsusprotsendi poolest kattub osaliselt eespool mainitud eestikeelsete romaanidega) kirjutab, et idee tuua väärtkulinaariaga harjunud Särele restoranist Du Nord peeneid roogasid kuulus Miksonile, kes siis käsutas Männili seda tegama.
“See oli minu idee, Mikson oli paras mats, kes ei teadnud restoranidest ja parematest roogadest mitte midagi!” ütles Männil.
Kuulsin, et Säre ülekuulamise protokollid oli tõlkinud eesti keelest saksa keelde Männili sõbratar Elvi Paju.
Mikson kuulanud Säret üle nelja silma all, Säre rääkinud vabatahtlikult, spontaanselt. Kaks sekretäri protokollis ülekuulamist, Männil redigeeris hiljem Säre ülestunnistusi, pani segase jutu kronoloogilisse järjekorda, parandas õigekirjavigu.
Miksoni kui Eesti patrioodi jaoks oli Säre ammendamatu Eesti ajaloo allikas, seda tähtsam, et äärmiselt halva perioodi allikas.
Kui aga Berliinist saabus käsk anda Säre 24 tunni jooksul üle Saksa võimudele, kutsunud Mikson ka Männili ülekuulamiste juurde.
Männil mäletas Säret kui intelligentset meest, kes oskas suurepäraselt vestelda ning teiste inimeste sümpaatiat võita.
Säre rääkinud, et ta otsustas vabatahtlikult rinde taha jääda, tahtis isiklikult juhtida põrandaalust tööd, NKVD sabotööride ja agentide võrku, tal oli algusest saadik plaanis end Saksa võimudele üles anda. Põhjus – Säre olevat olnud pettunud Stalinis ja kommunismis.
Kas pole imelik, et Säre konvoeeriti Mäekalda tänavalt avalikult politseisse? Kõik ju tundsid teda, ta oli perioodil 1940/1941 olnud äge kihutuskõneleja, esinenud mai- ja oktoobriparaadidel, tema fotod ilmusid ajakirjanduses, tema hiigelportreed seisid riigipühadel seintel Stalini, Lenini, Marxi ja Engelsi kõrval. Lapski teab, et kui üks põrandaalune kinni võetakse, siis tuleb see ranges saladuses hoida, et teised põrandaalused ei põgeneks, imestasin mina.
Järelikult olid need abipolitseinikud, kes ta vahistasid, lapsest rumalamad. Nad tahtsid eputada, millise suure kala on nad kinni püüdnud, vastas Männil.
Imelik, et enamik punaseid ei põgenenud oma konspiratiivkorteritest, isegi mitte Neeme Ruus, kes oli EK(b)P propagandasekretär. Tema salakorter Hirvli külas Kuusalu lähedal oli teada Karl Särele. Kui oletada, et Säre täitis Stalini plaani anda üles kahtlased Eesti punased ja hävitada nad sakslaste kätega, siis läks see Särel korda, ütlesin mina.
“Sellele oletusele räägib vastu asjaolu, et Säret konvoeeriti avalikult,” sõnas Männil.
“Aga seda ei otsustanud tema!” vaidlesin mina vastu.
Aastaid hiljem lisandub siia veel üks salapärane tõik. Marju Lauristin on levitanud kuulujuttu, et tema isa, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees ja EK(b)P Keskkomitee sekretär Johannes Lauristin ei jõudnudki 28. augustil 1941 koos teiste ENSV juhtidega evakueerimislaevale Jakov Sverdlov (nagu on kirjas Nõukogudemeelses ajaloos; laev hukkus koos enamiku reisijatega põgenemisteel Leningradi), vaid lasti NKVD poolt maha. Inimesed, kes ujusid kaldale ja pääsesid Jakov Sverdlovilt on hiljem tunnistanud, et nad teadsid, et Lauristin on selles laevas, kuid keegi teda oma silmaga ei näinud. Selle kummutab Riigiarhiivis säilitatav Olga Lauristini tunnistus 1946. aastast, mis toetub Johannes Lauristini marist ihukaitsja ütlustele, kelle peremees saatis viimasel hetkel laevalt maale midagi tooma, kes jäi laevast maha, oli Saksa sõjavangis ja sattus 1944 Punaarmee kätte. Kuulujutu motiiviks on massimõrvar Johannes Lauristini samastamine tema ohvritega.
Stalini