Mis on viha?
Viha psühholoogiline alus on see, et sa tahtsid midagi ja keegi ei lasknud sul seda saada. Keegi tuli tõkkena, takistusena. Kogu su energia tahtis midagi saada ja keegi blokeeris selle energia. Sa ei saanud, mida tahtsid. Nüüd muutub see allasurutud energia vihaks – vihaks inimese vastu, kes hävitas võimaluse su soovil täituda.
Kust tuleb viha?
See ei tule kunagi su keskpaigast, see tuleb egost – ja ego on võlts olemus.
Kui lähed sügavamale, siis leiad, et su viha tuleb perifeeriast, mitte keskpunktist. See ei saa tulla keskpunktist, keskpunktis on tühjus, täielik tühjus. See tuleb vaid egost, ja ego on võlts olemus, mille on loonud ühiskond, see on suhtelisus, identiteet. Äkki oled sa löögi saanud ja egol on valus, ning viha ongi kohal.
Inimesed ON vihased.
Kuna nad on nii palju viha alla surunud, pole neil enam ühtki hetke, mil nad poleks vihased. Ainult et vahel on nad vähem vihased ja vahel rohkem.
Kogu su olemus on allasurumisega mürgitatud. Sa sööd vihaselt. Kui inimene sööb ilma vihata, on sellel teistsugune kvaliteet, teda on ilus vaadata, sest ta sööb vägivallatult. Ta võib liha süüa, aga sööb ikkagi vägivallatult. Sa võid süüa ainult juur- ja puuvilja, aga kui su viha on alla surutud, siis sööd vägivaldselt. Süües su hambad ja suu vabastavad viha. Sa purustad toitu, nagu see oleks su vaenlane.
Järgmine kord armatsedes jälgi end: sa teed neidsamu liigutusi nagu siis, kui oled agressiivne. Vaata seda nägu, pane peegel enda kõrvale, nii et näeksid, mis su näoga juhtub – sellel väljenduvad kõik viha ja agressiooni grimassid.
Süües muutud sa vihaseks: vaata inimest, kes sööb. Vaata inimest, kes armatseb – viha on läinud nii sügavale, et isegi armastus, tegevus, mis on viha täielik vastand – isegi see on mürgitatud. Söömine, mis on täiesti neutraalne tegevus – isegi see on mürgitatud. Teed ukse lahti, ja viha on kohal, paned raamatu lauale, ja viha on kohal, võtad kingad jalast, ja viha on kohal, surud kellegi kätt, ja viha on kohal – sest nüüd oled sa isikustatud viha.
Kui tahad vihaga tuttavaks saada lihtsalt selleks, et sellest lahti saada, on see väga raske, sest hoiak, et saad vihast lahti, loob eristamise. Sa oled loonud hoiaku, et viha on halb ja „mitteviha” on hea; et seksuaalsus on halb ja „mitteseksuaalsus” on hea; et ahnus on halb ja „mitteahnus” on hea. Kui lood sellised erinevused, siis leiad, et tegelikult on sul raske neid jooni ära tunda. Isegi kui neist üle oled, on see ainult allasurumine.
Lihtne, ehe, spontaanne tegu –
ja otsekohe transporditakse sind sellest ilmast teise.
Armastus – või isegi viha … Ma räägin, et isegi positiivsed emotsioonid on inetud, kui need on võltsid; isegi negatiivsed emotsioonid on ilusad, kui need on ehedad. Isegi viha on kaunis, kui tunned seda kogu olemusega, kui sellest võngub su olemuse iga rakk.
Vaata väikest last, kui ta on vihane – ja siis saad aru selle ilust. Kogu ta loomus on vihane. Ta kiirgab endast viha, nägu punane, ja see väike laps näib nii võimas, et tundub, nagu ta võiks hävitada kogu maailma! Ja mis lapsega juhtub, kui ta on vihane? Mõne minuti, mõne sekundi pärast on kõik muutunud ning ta on rõõmus ja tantsib ja jookseb jälle mööda maja ringi.
Miks sinul nii ei ole?
Sa liigud ühest võltsist olekust teise.
Tõepoolest, viha pole püsiv seisund,
oma loomult on see hetkeline.
Kui viha on tõeline, siis kestab see mõne hetke ja seni kui kestab, olles ehe, on see kaunis. See ei tee kellelegi halba.
Midagi tõelist, spontaanset ei saa kellelegi halba teha. Ainult võlts teeb halba. Inimesel, kes on vihane spontaanselt, läheb see vihalaine mõne hetkega üle ja ta lõdvestub täielikult ning on teises äärmuses. Ta muutub lõpmata armastavaks.
Ära lõika end kaheks tükiks.
Ma soovitaksin olla valvas, aga enne kui aeg pole küps, ei saa sa seda olla. Enne kui oled valvsusega täielikult üks, pead sa läbima kogu oma negatiivsete emotsioonide põrgu, muidu need surutakse alla ja need lahvatavad mis tahes ajal, mis tahes nõrkushetkel. Seega on parem neist vabaneda. Aga neist vabanemine ei tähenda, et pead kõigepealt valvas olema.
Esiteks unusta valvsus. Ela läbi iga emotsioon, mida tunned; see oled sina. Raevukas, inetu, vääritu – mis see ka on, ole tervenisti selle sees. Kõigepealt anna sellele võimalus tulla täielikult teadvusesse.
Kui nüüd valvsust pingutades surud need emotsioonid alateadvusesse, siis pead iga päev seda tööd tegema – pidevalt need tagasi suruma. See pole viis neist vabanemiseks. Las need tulevad välja – ela need läbi, kannata välja.
See on raske ja tüütu, aga tohutult kasulik. Kui oled need läbi elanud, välja kannatanud, omaks võtnud, et see oled sina, aga sina pole end niisuguseks teinud, seega ei pea sa end hukka mõistma, et leidsid sellise enda – kui oled need teadlikult läbi elanud, ilma neid alla surumata, siis üllatud, et need kaovad ise. Nende mõjujõud sinule väheneb, nende haare su kõri ümber pole enam nii tugev. Ja kui need ära lähevad, siis tuleb aeg, mil võid hakata vaatlema.
Ära saa valesti aru.
Ma ütlesin: „Väljenda oma negatiivseid emotsioone”, aga ei öelnud „avalikult”. Muidu asjad moonduvad.
Kui tunned, et oled kellegi peale vihane ja hakkad oma viha väljendama, siis see teine inimene pole Gautama Buddha ega istu vaikselt. Ta pole marmorkuju, ta võtab samuti midagi ette. Sina väljendad viha, tema väljendab viha. See tekitab sinus veel rohkem viha – ja viha või vägivald loob ka teises pooles sama, ja kättemaksu. Siis võib sulle tunduda, et peaksid veel sügavamale selle sisse minema, sest sulle öeldi, et väljenda end.
Jah, ma ütlesin, et väljenda end – aga mitte avalikult. Kui oled vihane, mine oma tuppa, pane uks kinni, peksa patja, seisa peegli ette, karju oma peegelpildi peale, ütle asju, mida sa pole kunagi kellelegi öelnud ja oled alati tahtnud öelda. Aga see peab käima privaatselt, muidu ei tule sellele lõppu.
Kõik käib ringi mööda ja me tahame seda lõpetada. Niisiis, hetkel, kui tunned kellegi vastu negatiivset emotsiooni, pole küsimus mitte teises inimeses. Küsimus on selles, et sul on teatud vihaenergia. See energia tuleb universumisse hajutada. Sa ei tohi seda endas alla suruda.
Pole vaja viha kellegi