Carolile – mu naisele, armsamale, sõbrale ja manöövri-idee õpingukaaslasele
SISSEJUHATUS
Läbi ajaloo on sõjakunst oma sisu ja vormi leidnud strateegilise mõtte arengu ning seda suunavate tegurite pinnalt. Nii nagu teisedki eluvaldkonnad, ei ole sõjapidamine arenenud vaakumis, vaid peegeldab ühiskondlikke protsesse. Sõjandust ei saa vaadelda lahus demograafilistest muutustest, olgu selleks siis rahvastiku plahvatuslik kasv viimase saja aasta vältel ning sellest tingitud linnastumine, tehnoloogia areng või üha enam ka muutunud ligipääs looduslikele ressurssidele.
Tegurid, mis on sõjanduse kulgu mõjutanud ehk kõige enam – tulejõud, kiirus, paindlikkus ja üllatusmoment –, on olemuselt paljuski tehnoloogilist laadi ning seotud uute rakenduste kasutuselevõtuga. Sellele kõigele on aga eelnenud vajadus muuta strateegiat: kohandada arusaamu, kujundada käitumist, viimistleda taktikat. Seejuures on sõja enda raison d’être suures plaanis läbi aegade samaks jäänud ning kätkeb endas kujuteldavat vektorit poliitilise protsessi kuhtumispunkti ja paika pandud strateegilise eesmärgi vahel. Muutunud on aga sõja iseloom ja seda just tulenevalt eelloetletud tegurite koosmõjust.
Taktikaline manööver on olnud sõjakunsti osa selle ajaloo esimestest kirjeldustest. Sõna maneuver üks algsetest tähendustest viitab manipulatsioonile, mõjutamisele. Just soovitud eesmärgi saavutamise nimel vastase tegevuse mõjutamist võibki pidada manööversõja peamiseks leitmotiiviks. Manööversõja arenguga hakati rohkem tähelepanu pöörama vastase jõu raskuskeskmele ning puudustele. Manööversõda on oma iseloomult väga tihedalt seotud klassikalise sõjandusteooria ning selle tippautorite järeldustega.
Manööversõda võib tinglikult pidada intelligentseks sõjapidamisviisiks, mille vastandiks on massiivsem, ulatuslikum ning hävitavama mõjuga kurnamissõda. Vaatamata sellele on kurnamissõda ka tänapäeval aktuaalne sõjapidamisviis. See on eelkõige seotud suures ülekaalus oleva sõjalise jõu võimete ja võimalustega. Manööversõda on aga peetud sobivaks väiksema sõjalise jõuga osapoolele konfliktis suurema vastu.
Näiteid selle kohta pole tarvis kaugelt otsida: üks tähelepanuväärsematest manööversõja kontseptsiooni rakendustest on Soome võitlus Punaarmee vastu Talvesõjas. Soomlased suutsid tänu oma eeliste tundmisele ning kiirete manöövrite oskuslikule ärakasutamisele alistada mitmeid kordi suuremat jõudu.
Raamat, mida lugeja käes hoiab, ei ole kindlasti kerge ajaviitekirjandus, kuid annab suurepärase ülevaate manööversõja arenguist alates Sun Zi’st ja Tšingis-khaanist ning lõpetades Saksa ja Nõukogude manööverkoolkondadega ning sellega ka sõjalise manöövri sidumisest ajalooga. Nii on ka autor Robert Leonhard seda meelt, et tänase ohvitserkonna koolitamisel on sõjaajaloo tundmine äärmiselt oluline. Tema esitatud manööversõja põhimõtteid illustreerivad ajaloolised näited alates antiigist kuni esimese Lahesõjani, pakuvad kindlasti huvi ka Eesti lugejale ning aitavad tõmmata nii mitmeidki paralleele meie endi sõjaajalooga.
Robert Leonhardi rõhutatud psühholoogilise komponendi (kasutada ära lahinguks mitte valmis oleva vastase kriitilist haavatavust) ning lahinguvälja füüsika (liikumishoog ja kiirendus) seostub paljude meile edu toonud episoodidega Eesti vabadussõjast. Vabadussõja-aegne põhimõte „Kunagi ei roni meie rindelt, vaid teotseme haaravalt, kasutades ootamatust ja vastase moraalset nõrkust,“ sobib manööversõja loomust kirjeldama hästi.
On meeldiv, et kirjastaja on võtnud avaldada sõjandusalase mõtte kujunemist peegeldavat ning suunavat kirjandust meie oma eesti keeles. Sõjakunst, strateegia ja sõjaline juhtimine, need on valdkonnad, millel on tihedad kokkupuutepunktid ka ettevõtluse ja äriga. Aastakümneid on ettevõtjad õppinud sõjandusteooriast ja ka vastupidi: tänapäeva sõjandust ei kujutaks ette ilma ettevõtlusest tuleneva säästliku ressursijuhtimise ning inimvara juhtimise meetoditeta. Robert Leonhardi „Manööversõja kunst“ peaks seega pakkuma huvi nii sõjandusala professionaalile, ettevõtjale kui ka entusiastlikule asjahuvilisele.
EESSÕNA
Mind on sõjaajalugu huvitanud juba poisipõlvest. Kuid enne ohvitseriks saamist lugesin sõjaraamatuid ainult lõbu pärast. Valisin rahulikult, milliste kuulsate väejuhtide lahinguid soovisin läbi elada, ja ega mind seejuures sõjandusteooria otseselt ei huvitanudki, sõjapidamislood olid köitvamad.
Kuid mu viimased ametikohad Ühendriikide maaväes nõudsid mult teistsugust suhtumist. Maaväe lahingupõhimõtete loojana arendasime koos kolleegide ja teenistuskaaslastega välja tuleviku relvajõudude teooriaid (eelkõige jalaväeüksustele). Suur osa arendustegevusest oli seotud võitlusdoktriiniga ja nii hakkasingi sõjandusteooriat õppima. Raamatud, mida lugesin, jagunesid peamiselt kaheks: maaväe doktriinid (nii olemasolevad kui ka tulevikukontseptsioonid) ja kirjandus, mida endale ise valisin. Ise valisin endale lugemisvaraks teoseid, mis aitasid mul jälgida sõjapidamise juhtmõtete arengut läbi ajaloo.
Järk-järgult hakkasin mõistma nende kahe kategooria omavahelist erinevust. Doktriinipõhised eeskirjad väitsid järjekindlalt, et meie relvajõud põhinevad manööversõja ideedel. Olin sõjaväekarjääri jooksul seda terminit kuulnud ning noore jalaväeleitnandina tekitas see minu mõttemaailmas kujutluspildi jalaväe lahingumasinatest, mis suurtükiväe mürsuplahvatuste taustal lahingusse sööstavad. Kujutluspildi sidumiseks tulevikuvisioonidega vajas see aga pisut keerulisemat määratlemist. Nõnda pöördusin abi saamiseks sõjandusklassikute poole.
Kuid meie doktriinides märkasin viiteid klassikutele kasinalt. Tegelikkuses olid allikmaterjalid omavahel – meie relvajõudude doktriinid ja traditsiooniline sõjandusteooria – täiesti erinevatel seisukohtadel selles, kuidas vaenlast sõjas võita. Seetõttu hakkasingi defineerima, vähemalt iseenda rahuloluks, mida manööversõja all tegelikult mõeldi. Kui üldse midagi mõeldi. Ma töötasin veel kord läbi arvukalt raamatuid, mida olin eelnevalt lugenud, ja otsisin uusi, et aga leida neid sõjapidamise põhimõtteid, mis toovad kaasa võidu vaenlase üle manöövrite abil. Ma ei otsinud minevikust mitte niivõrd nutikaid või edukaid sõjalisi juhte, vaid pigem nende põhimõtteid. Selle uurimistöö tulemused on esitatud käesoleva raamatu esimese osana.
Kui olin endale selgeks teinud, mis on manööversõda – ja veelgi täpsemalt, mida manööversõda ei ole –, alustasin relvajõudude maa-õhk võitlusdoktriini (AirLand Battle) ülevaatamisega. See uurimus oli eriti ajakohane, sest olen oma teenistuses toiminud valdavalt juhina, kes püüab aru saada ja rakendada uute kontseptsioonide põhimõtteid ja tõekspidamisi. Kuid ma märkasin, et nii kehtivates doktriinides kui ka nende uutes, veel arendatavates kavandites, ignoreeriti väga sageli mineviku õppetunde ja koorunud põhimõtteid. Asudes analüüsima relvajõudude võitlemise teoreetilist lähtekohta, olin oma avastustest jahmunud, ent jahmumisest enamgi veel intrigeeritud. Mulle hakkas üha enam paistma, et isegi kui meie doktriinile oli olemas mõni tõsiseltvõetav teoreetiline aluspõhi, ei tuginenud see minevikust saadud manöövri-põhimõtetele. Ma otsustasin leida üles põhimõtted ja ideed selle kohta, miks me sõdime nii, nagu me seda teeme. Minu sellekohase uurimistöö tulemused on esitatud raamatu teises osas.
Teatan kohe, et ma ei taotle kehtivate tõekspidamiste kummutamist. Aga vaatamata mu püüdlustele olla eelarvamustevaba, tunduvad minu järeldused lugejatele kaheldamatult ründavad ja destruktiivsed. Samas loodan siiralt, et nii mu sõbrad kui ka raamatus esitatud mõttekäikude oponendid tunnustavad raamatut professionaalse, ausa mõttevahetuse vaimus, nagu olen minagi valmis arvestama lugejate kommentaaridega.
Uurides maa-õhk võitlusdoktriini arengut, ei saa kuidagi jätta imetlemata selle doktriini loojate julgust ja uuenduslikkust. Vaatamata minu kirjatöö kriitilisele lähenemisnurgale, pean tänuga tunnustama neid kontseptsioone, mis on arendanud Ühendriikide relvajõude Vietnami-järgsest keskpärasusest tänapäevase täiuslikkuseni. Käesolevas raamatus esitatud kriitika on seega suunatud rohkem sellele, mis on doktriinist saanud selle loomise järgselt. Enamgi veel, ma ei anna hinnangut mitte niivõrd doktriinile, kuivõrd väitele, et see rajaneb manööversõja põhimõtetel. Mu üldine arusaam oli ja on, et Ühendriikide relvajõud teavad manööversõja kohta väga vähe. Meid piiravad meie endi ajaloo-arusaamad ja terve müriaad väga keerulisi kultuurilisi, sotsiaalseid, psühholoogilisi ja materiaalseid tegureid, mis kujundavad sõjandusteooria tõlgendusi. Pean tunnistama, et raamatu kirjutamise üheks ajendiks uudishimu rahuldamise kõrval ei olnud mitte välja juurida, vaid kaitsta minu eelkäijate pingutusi. Kui nendel sõjalistel juhtidel