TänuMeeles „EESTI KEELE SÕNAPERED” sõnastiku autorile Silvi Varele ning MeeleTeadlastele Ants Partkalile ja Meelis Süttile!
SuuralgusTähtedega kirjutan ma Teatud sõnad et nende Tähtsust pandaks Tähele.
Yks täht yks tähn yks täpp…
Yks täht yks tähn yks täpp
kõik Tunduvad nii Tähtsad
tähtpäiksed taevavõlvil yleval
tähn laubal kahe kulmu vahel
täpp kiiskavvalgel paberil
kõik võivad vesta oma elu pikkust lugu
nii enda kulgemisest kui ka Tähtsusest
kolm täpest yhes Kõiksuses.
Uus paberleht mu ees võib Näida tyhi…
Uus paberleht mu ees võib Näida tyhi
ehk kyll see yleni on tulvil valevust
teen keset lehte musta täpi…
teen keset lehte musta täpi
ei enam seda ära pyhi
ning kõik on muutunud
uus Olnud paberlehest jääb vaid Mälestus
too täpp sääl valgel lehel tõmbab Tähelpanu…
too täpp sääl valgel lehel tõmbab Tähelpanu
ning lausa sunnib Mõistatama selle Tähendust
võib synnitada syyvimist
või tiivustada hulluMeelseid Mõttelende
nii nagu must täpp keset lubivalget lage
mis laeks on palatil
ka tilluke must täpp kesk helevalget
Näib palju suurem kui see tegelikult On
must heidab varje valgele
ning Meeles võimendudes
võib mustaks muuta terve valge lae
all musta lae saan omakorda…
all musta lae saan omakorda
ma oma Meeles Uskuda ja Loota
et sinna ilmub kasvõi imetillukene
erk valgustäpp mis hajusvalgust heidab
ka yle terve muremusta lae.
Tean yhte synnimärki yhel oimul…
Tean yhte synnimärki yhel oimul
ning kui ma seda jälle näen – siis Tunnen ära temagi
ka siis kui möödunud On aastakymneid
pea Tundmatuks mil palgejooned muutunud
ma Usun et see synnimärk On alles
sel kujul mil ma alles avastasin selle
kuid mine Tea.
Täht torkas silma…
Täht torkas silma
läbi läätse
siis sööbis Meele mustale ekraanile
tähn hele alul vaid
mis Meeles plahvatades
lõi kujutluse ylikaugest ilmast
veel keerulisemast kui meie maailm
kus kehtimas seesama lihtsus
kas On või Pole – 1 või 0.
On Artur Alliksaarel loomulikult õigus…
On Artur Alliksaarel loomulikult õigus
et Olematus võiks ka vabalt Olemata Olla
sest mida Pole seda Pole
mul sellega ei Ole ega tule miskit pistmist
kuis sellest yldse Mõelda saan
ma millest Mõelda yldsegi ei saa!
On – Pole vahemikku lahedasti mahuvad…
On – Pole vahemikku lahedasti mahuvad
kõik Oletused
neid Meeles vilab võrratumalt enam kui neid
ma mille kohta kindlasti võin öelda
Tean nii see On
no mis siis tost
eks iga kord kui korjan kokku ennast
ning Mõtiskledes sõõlan iseenda Meelt
võib vabalt selguda
et miski ypris pelgalt Oletuslik
ilmselgelt ammuilma kuskil On
kui aga Oletuslik haihtub Pole piiri taha
siis sinna järele mu Mõtted mingil moel ei kyyndi
ei kyyndi sinna ykski arvutus ei ykski myytki
sääl algab täielikult Kujuteldamatu ala
kui Kujuteldavatki eal ei suuda ammendada
mis häda pärast peaksin sinna tykkima
kes sinna tykkinud On juba nurjunud või nurjub
ei selles tule ette erandeid mis kinnitaval reeglit
ei yhtki erandit.
Ma Usun peaaegu Teadvat…
Ma Usun peaaegu Teadvat
mis lähiaegu võibki juhtuda
mis kasvada mis kuhtuda
mis täituda mis luhtuda
ykskõik kas läheb nii või naa
mu Meelel tuleb leppida
mis juhtub pea aegu
see aeg On praegu
Meel teisi aegu peast ei Tea.
Kas saan ma Teada või vaid Usun…
Kas saan ma Teada või vaid Usun
et kõik siin ilmas kordub kordumatult
kas sestap pystise ma rõhtsaks rusun
et Mõista suudan ainult lihtsustatult
Tean ennast Uskuvat – ma Usun Teadvat
kuis tõenäo paraku mul tuleb kulgeda
nii palju muutujaid Näib samme seadvat
mis muud saan teha kui vaid julgeda.
Ma omaenda Meelest pidin seda Teadma…
Ma omaenda Meelest pidin seda Teadma
kuid Unustasin ometi
kord oma koduukse õige valvekoodi
ning vale kood lõi lahti suure kometi
alarmi huiletega liitus naabri kriiskeid
ning mitmeid uksi trepikojas prauhti avanes
paar kuradit vaid jõudsin lendu lasta
kui valvemeeskond tormas reipalt lavale
ma täitsa Uskusin end õiget koodi Teadvat
kui Mälu järgi numbrid ritta tippisin
ei