Ta proovib oma mõtteid peatada. Proovib end veenda, et see on ebareaalne, ent hirm on nii käegakatsutav, tundub nii tõeline, et saab loogikast võitu.
Tommy juhib ta oma kabinetti.
„Siin saate rahus rääkida,” ütleb ta sõbralikult ja suleb Minoo selja taga ukse.
Mees, kes kirjutuslaua ees seisab, on umbes viiekümneaastane. Ta on pikk ja sagris halliseguste juustega, pinev pilk on suunatud Minoole. Seljas on tal tumesinine ülikond ja helesinise särgi ülemised nööbid on lahti.
Minoo ei ole teda elu sees näinud.
„Vabandust selle väikese näitemängu pärast,” ütleb mees. „Aga ma mõtlesin, et eelistaksid minuga siin kohtuda. Nii-öelda neutraalsel pinnal.”
Mehe näkku ilmub poisilik naeratus.
„Walter Hjorth on minu nimi,” ütleb ta. „Nõukogu esimees.”
Walter Hjorth sirutab käe välja ja Minoo sunnib end seda vastu võtma, piisavalt tugevasti suruma ja mitte hirmust ära minestama.
Gustaf ja Rickard. Nõukogu on teada saanud, mis ta neile rääkis.
„Istu, siis saame rahulikult rääkida,” ütleb Walter.
Ta ise istub diivanile ja Minoo vajub tugitooli. Pulss on nii kiire, et vaateväli vibreerib.
„Ma ütlesin Tommyle, et perekonnas on kriisiolukord, lihtsalt et sa teaks,” ütleb Walter. „Loodetavasti ei tekita see probleeme.”
Minoo tunneb, kuidas ta tahab hüsteeriliselt lobisema hakata, öelda, et see ei olnud Gustafi ja Rickardi süü, et ta ajab kõik korda, ja et loomulikult kannab ta karistust selle eest, et paljastas oma nõiavõimed mittemaagilisele üldsusele, kui nad ainult Gustafi ja Rickardi rahule jätaksid. Aga tal õnnestub end ohjeldada. Parem lasta Walteril rääkida.
„Võta rahulikult,” ütleb Walter ja naeratab taas poisilikult. „Ma olen siin selleks, et see supp ära lahendada.”
Mis supp? mõtleb Minoo. See Gustafi ja Rickardi asi? Või mingi muu supp? Ja kas saab üldse „suppi ära lahendada”? Kas see pole kontaminatsioon?
„Ma olen Rootsis Nõukogu juhtinud varsti juba kakskümmend aastat,” ütleb Walter. „Ja ma ei ole kunagi midagi säärast näinud. Kõik on täiesti metsas. Ja minu isa ütles alati, et kui miski läheb metsa, peab proovima aru saada, mispärast see juhtub. Nii et seda ma proovingi teha. Mõista, mis siin tegelikult nässu läks. Ega see lihtne ei ole, ütlen ma sulle.”
Tema naeratus muutub pisut murelikuks. Milles õieti asi on?
„Konfliktid ei ole minu pärusmaa,” ütleb ta. „See ei ole tõesti minu tööstiil. Ja nüüd oleks meie vahel äkki nagu sõda puhkenud. Kui sa minu käest küsid, siis minu arvates on see nii pagana kurb. Nii pagana tarbetu. Kõikidele asjaosalistele. Ja see kõik on minu süü.”
Ta paneb käe rinnale ja vaatab Minoole siiral pilgul otsa. Minoo ei saa ööd ega mütsi aru.
„Ma oleksin pidanud juba ammu siia sõitma,” jätkab Walter. „Aga Alexander kinnitas, et tal on olukord kontrolli all.”
Minoo taipab, et vihmasadu on lakanud. Seinakell tiksub valjusti.
„See paganama kohus,” ütleb Walter. „Selle korraldamine oli Alexanderi poolt tohutu viga. Aga ta järgib nii hoolega kõiki reegleid, et ei mõtle alati tagajärgedele. Sa oled vast kuulnud seda kurba lugu, mis Adrianaga noorest peast juhtus?”
Minoo mõtleb, kas tegu on lõksuga, kas see mees proovib panna teda üles tunnistama, et Adriana on neile liiga palju rääkinud. Aga Walter seletab muudkui edasi.
„See oli just siis, kui mina esimeheks sain. Adrianal tekkis suhe ühe jube andeka sünnipärase nõiaga. Simon Takahashiga. Nad proovisid koos Nõukogust lahkuda. Alexander andis nad üles.”
Minoo teadis ainult seda, et Alexander viis täide piinamislaadse karistuse, mis sidus Adriana igaveseks Nõukoguga. Minoo poleks uskunudki, et ta saab Alexandrist veel halvemini arvata, aga ilmselt on see võimalik.
„Ta arvas, et talitas toona õigesti,” ütleb Walter. „Ja ega mina parem ei olnud. Nagu öeldud, olin ma äsja ametisse astunud ja tugeva surve all. Ma proovisin enda arust vastata kõikidele ootustele. Mul on ju ka ülemused, Nõukogu Euroopa juhatus Pariisis. Aga ma ei veereta süüd enda kaelast ära. Me karistasime Adrianat ja Simonit liiga karmilt. Kui ma saaks selle tagasi võtta…”
Ta vakatab ja näib iseendasse süüvivat. Minoo on Adriana silme läbi Simoni surma näinud, kogenud Adriana kannatusi. Ometi on tal raske toimunut siin istuva Walteriga seostada. See tundub nii ebatõepärane.
Tema pulss hakkab aeglustuma. Walteri käitumises ei ole midagi ähvardavat. Ja hirmu tunda on nii kurnav.
„Minu meelest on see traagiline lugu meid sellest alates jälitanud,” ütleb mees. „See mõjutas kahtlemata seda, mis siin juhtus. Üks valesamm viib teiseni. Aga ma tõesti loodan, et me saame selle kõik nüüd selja taha jätta. Alustada otsast peale. Kõik me võitleme ju ühe asja nimel.”
„Ja mis see on?” küsib Minoo närviliselt.
Walter vaatab talle otsa, lukustab ta oma pinevasse pilku. Minoo näeb, et tema silmad on hallid.
„Maailmalõpu ärahoidmine.”
Minoo proovib aru saada.
Adriana on rääkinud, et enamik Nõukogust ei usu ei Väljavalitutesse ega maailmalõppu. Et nad võtavad seda kui müüti, muinasjuttu. Ja Nõukogu kohus tegi kindlaks, et Engelsforsi Väljavalitud on bluff, mille mõtles välja Adriana.
„Aga kohus…” alustab Minoo.
„Kohus,” katkestab Walter teda turtsatusega. „Need dinosaurused seal on täpselt need liikmed, kes minu tööle kaikaid kodarasse pilluvad. Ära pane mind nendega samale pulgale. Vana põlvkond suleb silmad selle ees, mis maailmas toimub. Aga praegusel juhul polegi suurt vahet. Kui kuuldus maailma hukust levima hakkab… Võid ise ette kujutada, mis siis juhtub.”
Minoo ei ole tegelikult selle peale mõelnud. Rohkem on ta keskendunud hukule kui sellisele.
„Muidugi paljud ei usukski seda,” jätkab Walter mõtlikult. „Mõned hakkaksid misjonärideks. Teised tapaksid endid ja oma pered. Aga ennekõike arvaksid paljud, et miski ei oma enam tähtsust. Ja nemad ongi tõeliselt ohtlikud, Minoo. Nende jaoks piirid kaovad. Kõik on lubatud. Vandaalitsemine. Vargused. Vägistamine. Mõrvad.”
Ta silmitseb Minood murelikult.
„Nii et ehk on isegi targem, et kohus teatas, et maailmalõppu ei tule, või mis sina arvad?”
Minoo tabab end noogutamiselt.
„See on üks põhjus, miks ma püüan seda operatsiooni salajas hoida,” ütleb Walter. „Ma ei ole teavitanud oma ülemusi Euroopas ja mujal maailmas. See tooks kaasa ainult hulganisti sebimist. Võib-olla prooviksid nad meid isegi peatada. Ja sellest ei oleks maailmal kuigi palju kasu. Meie peame ju oma tööd tegema. Sina ja mina.”
„Mis mõttes?” küsib Minoo.
Tundub, nagu peaks see olema päevselge, aga ta ei taba seost.
„Ah nii,” ütleb Walter. „Mina mõtlesin, et kaitsjad hoiatavad sind ette.”
Kõrvetav valu, mida Minoo päev otsa endaga kaasas on kandnud, kaob hetkega.
Ta tõmbub jääkülmaks.
Üks võõras teeb sulle pakkumise.
Ei. Mitte seda. Mitte Nõukogu. Minoo surub selja tugitooli sisse, tunneb, kuidas ta peaaegu kaob sellesse.
„Siis ma saan aru, et see tuleb ootamatult,” ütleb Walter. „See olukord on meile kõigile väga ootamatu. Eriti mulle.”
Ta vaatab Minoole rahulikult otsa ja kallutab end ettepoole.
„Mõne aja