„Värav teeb teie linnast eriti maagilise paiga,” ütleb tüdruk. „Ja just praegu on maagiline periood. Maagia tase tõuseb üha, ja kui see on kõige võimsam, siis on meie maailmasid eraldav kiht kõige õhem. Ainult siis saab värava kinni pitseerida. Ja see noor naine, kelle kaudu me räägime, on ainus, kes seda suudab. Tema on Väljavalitu.”
Esimene värav. Esimene Väljavalitu.
„See on küll unenägu,” ütleb Ida ja pigistab silmad kinni. „Kuramuse pikk unenägu. Varsti ärkan ma üles ja kõik on nagu tavaliselt. Käin esimest aastat gümnaasiumis, punast kuud pole kunagi olnud. Kõik on uni, see oleks täiega usutavam.”
Ta üritab end unest äratada. Ta isegi näpistab end käsivarrest.
Kui ta silmad avab, näeb ta helendavat ja hõljuvat tüdrukut.
Pisarad hakkavad mööda Ida põski voolama.
Kui ma saan nutta, siis ei ole ma vähemalt täiesti surnud, mõtleb ta.
Aga ta ei tea, mis on hullem. Kas olla surnud või mõnes muus ajastus vangis.
„Mis selle tüdruku juures erilist on?” küsib noor mees.
„Temal on selle kohaga eriline side,” ütlevad kaitsjad. „Tema valdab võlukunsti paremini, kui teie üleüldse kunagi valdama hakkate.”
„Te solvate meid!” kostab ragisev vanamehehääl.
„Me räägime teile tõtt. Teid kutsuti siia seetõttu, et teil on võluvõimed. Aga te ei mõista neid ja see piirab teie jõudu. Teil on palju õppida.”
Keegi turtsatab. Tüdruk keerab pisut pead. Vaatab sinnapoole. Taas võtab maad vaikus.
„Te ei tunne isegi maagia põhilist ülesehitust,” sõnab ta.
„Aga palun valgustage meid!” ütleb vanamees.
„Siin maailmas on kuus elementi,” ütlevad kaitsjad. „Need on igasuguse võlukunsti alus. Igaüks teist valitseb üht elementi.”
Tüdruk tõstab käed. Ei, meenutab Ida endale, kaitsjad tõstavad tüdruku käed. Tema peopesadest lahvatab kaks kollast tuleleeki.
„Tuli,” ütleb esimene Väljavalitu ja järgmisel hetkel kustutab tule sätendav uduvihm. „Vesi.”
Läbi kokkutulnute käib kahin.
Tüdruk viipab ja tuulepuhang paneb viiruki tema ees õhus keerlema, moodustades väikese keerise, mis seejärel hajub.
„Õhk.”
Ta lööb käed plaksuga kokku, mis paneb saali vastu kajama. Kui ta peopesad ülespoole keerab, on nendes must muld.
„Maa,” ütleb ta ja järgmisel hetkel võrsub mustast pinnasest kaks rohelist õrna taime. „Puu.”
Taimed ja muld vahetavad värvi, muutudes sädelevaks hõbedaks.
„Metall.”
Ta pigistab käed kokku ja avab taas. Hõbedaselt särav liiv langeb õrnalt krabisedes vihmana põrandale.
„Väljavalitu valdab kõiki kuut elementi. Temal on selle kohaga seos. Ja tema jõud on Võti, mis suudab värava kinni pitseerida.”
„Võti võib ka avada,” ütleb üks vanem naine.
„Tõsi,” vastab tüdruk. „Ja vaenlane proovib seda ära varastada.”
„Kuidas?” küsib vana naine.
„Deemonid ei saa meie maailmas omal käel tegutseda. Aga nad võivad veenda mõnda nõida nende eest tegutsema. Nad õnnistavad nõida oma maagiaga. Õnnistatu eesmärk on tappa Väljavalitu, võtta tema hing ja tema jõud, et avada värav ja lasta deemonid sisse.”
Seepärast siis Max tappiski Eliase ja Rebecka, taipab Ida. Ta vajas nende jõudu värava avamiseks. Tal oli vaja kõikide Väljavalitute jõudu.
„Väljavalitu on mõnda aega vaenlase pilkude eest kaitstud,” ütleb tüdruk. „Aga mida lähemale lahing jõuab, seda nõrgemaks jääb kaitse ja tal läheb vaja teie abi. Seetõttu õpetame teid paremini maagiat tundma.”
Tüdruku kätte ilmub mingi paberirull.
Kuus märki kerkivad aeglaselt tühjalt pinnalt esile, kui ta selle lahti rullib. Kuus märki, mida Ida tunneb liigagi hästi.
„Need märgid tähistavad kuut elementi. Nendes on jõud,” räägivad kaitsjad tüdruku kaudu. „Teie ülesanne on vaevanõudev, aga püha. Teie päästate maailma hukatusest. Alates nüüdsest ei ole te enam indiviidid. Te olete üks tervik. Te olete Nõukogu.”
Esimene Väljavalitu, mõtleb Ida. Esimene Nõukogu.
Viirukisuits tema ümber tiheneb, nii et sellest saab paks udu. Hääled sumbuvad. Ja äkitselt on ta tagasi halluses. Kohas, mida Matilda nimetas piirialaks.
Ta vaatab ringi. Ta ei taju midagi, aga see ei pruugi tähendada, et ta on üksi. Nähtamatu, mis teda ja Matildat jälitas, võib teda just selsamal hetkel silmitseda.
„Otsi valgust,” sosistab ta endamisi ja pistab jooksu.
Ta proovib mõista, mida ta äsja kuulis, mis on selle tähendus.
Väljavalitute jõud on värava Võti. Võti, mis võib selle igaveseks sulgeda, või hoopis avada.
Vaja läheb kõiki kuut elementi, nii et Võti ei ole terviklik. Pole olnud juba Eliase surmast saadik.
Kuidas saaksid nad siis värava lukustada? Ja kuidas peaks deemonite õnnistatu selle avama? Kas kõik ei ole juba lõplikult otsustatud?
Ei saa olla, mõtleb Ida. Sest siis oleksid pidanud deemonid ju alla andma? Nad oleksid pidanud alla andma juba siis, kui Minoo Eliase ja Rebecka hinge Maxi võimusest vabastas. Mis mõte oli Oliviale õnnistust anda?
Ja kaitsjad oleksid ju ometi öelnud, kui Väljavalitutel poleks võimalustki väravat sulgeda? Miks peaksid nad sellise asja maha vaikima?
Ja miks ei võiks Minoo siin olla ja kõike ära seletada?
Taamal märkab Ida halluse sees järgmist tulukest.
Ta võtab suuna sellele ja viskub tundmatusse.
ESIMENE OSA
Minoo teeb oma kapi lahti ja talle langeb kosena peale raamatuid, pastakaid ja kaustikuid. Tal õnnestub kinni püüda bioloogiaõpik ja „Kuritöö ja karistus”, aga kõik muu lendab põrandale.
Tema kõrvad tulitavad, kui ta kummardub ja asjad sülle korjab. Ta ootab naeruturtsatusi, aga keegi ei näi olevat seda märganud. Kõik, kes tema ümber seisavad, räägivad samast asjast.
… jube lahe oleks, lõpuks ometi toimub midagi… mu suure venna sõber toob joogid… äkki ma saaks su seda kleiti laenata… vahet pole, niikuinii kõik tulevad…
Minoo ajab end sirgu ja pressib asjad kappi tagasi. Siis võtab ta koti seljast ja hakkab seda täis pakkima.
„Piiiduuu!” möirgab üks lõpuklassi poiss, kes mööda koridori lähemale jookseb.
Minoo meenutab endale oma rolli koolis. Kõik teavad, et ta ei käi kunagi pidudel. See, et teda ei kutsuta, ei tähenda veel, et nad teda ei salliks. Neile ei tule see lihtsalt pähe. Ja sellest pole midagi. Tõesti ei ole.
Ta lööb kapiukse pauguga kinni ja talle vaatavad vastu rukkilillesinised silmad.
Viktor Ehrenskiöldil on seljas korralikult triigitud helesinine särk ja beež jakk. Tema tuhkblondid juuksed on sama täiuslikus soengus nagu alati. Ja nagu tavaliselt, ei lõhna ta millegi järele. Lõhnaõli pole. Kehalõhna pole. See häirib Minood ikka veel.
„Aga palun,” ütleb poiss ja ulatab ühe ta pastakatest.
„Aitäh,” vastab Minoo ja võtab selle vastu.
See on nende kõige pikem vestlus kuu aja jooksul. Pärast seda kui nad Viktori autos istusid ja poiss seletas, et ta