„Ema, ema, ma olen siin!”
Mia lihtsalt karjub. Ta karjub ja karjub ja Minoo ei suuda end liigutada.
„Ema!” hüüab Anna-Karin. „Mis juhtus? Kas sa kukkusid? Ütle, mis juhtus?”
Mia jääb äkitselt vait.
Akna tagant kostavad joobnud inimeste hääled, kostavad maailmast, mis asub väljaspool seda klaustrofoobset korterit, kus õhk oleks nagu otsa lõppenud.
„Ma ei tea, mida teha!” ütleb Anna-Karin. „Ma ei tea, mida teha!”
Minoo langeb tema kõrvale põlvili.
Mia hingeldab raskelt. Ta on näost hall. Huuled liiguvad kiiresti, otsekui sõnu vormides. Silmad lähevad pahupidi.
„Ta vist kukkus,” ütleb Anna-Karin. „Ta vist…”
Mia ei hinga enam.
„Helista kiirabi,” ütleb Minoo ja üllatub oma asjaliku tooni peale.
Anna-Karin jookseb oma tuppa. Minoo lülitab kõik tunded välja. Nagu siis, kui ta Rebecka surmast teada sai. Hirmust ei ole kasu. Ta peab tegutsema.
Ta on kartnud, et isa võib ühel päeval niimoodi lihtsalt kokku kukkuda. Ja ta on välja uurinud, mida teha, kui ta siis temaga kahekesi kodus juhtub olema.
Ta järgib juhiseid, mida on internetist näinud, raputab Miat, hüüab teda, veendumaks, et ta tõesti ei ole teadvusel. Ei mingit reaktsiooni. Minoo teeb Mia suu lahti ja vaatab kurku, ega sinna ei ole midagi kinni jäänud. Ta kummardub ette, kuulatab hingetõmbeid, püüdes samal ajal näha, kas rinnakorv liigub.
Ei liigu.
„Nad sõitsid välja,” kuuleb ta Anna-Karini häält. „Nad tulevad.”
Minoo asetab käed Mia rinnale, sirgelt ja tugevalt.
Ta vajutab ja tunneb rinnakorvi liikumas. 1…
Ta vajutab uuesti. 2 …
Veel kord. 3…
Kogu raske keha õõtsub tema käte all, kui ta vajutab ja loendab, vajutab ja loendab.
…15 … 16… 17…
See on keha, mõtleb Minoo. Suur kogum liha ja luid ja verd. See ei ole Anna-Karini ema. Ma ei mõtle sellest kui Anna-Karini emast.
… 28… 29… 30…
Ta surub Mia nina kinni, avab tema suu ja paneb oma huuled tema omadele. Ta tunneb suitsust ja mingit läppunud maitset, aga ei lase end sellest häirida.
Ta puhub õhku Mia kopsudesse ja kontrollib, kas rinnakorv kerkib. Siis hingab ta sügavalt sisse ja annab uuesti Miale enda välja hingatud õhku.
Minoo on suust suhu hingamist alati kujutlenud intiimsena nagu suudlust. Aga tegelikult pole see midagi sinnapoolegi.
Ta ajab end sirgu, paneb käed uuesti Mia rinnakorvile. Vajutab kolmkümmend korda. Puhub kaks korda. Kolmkümmend vajutust. Kaks. Kolmkümmend. Kaks.
Minoo väsib varsti ära. Tema käsivarred värisevad pingutusest. Aga ta laseb edasi nagu masin, mis proovib teist masinat ära parandada. Ta ei tea, kus Anna-Karin on. Ta ei tea, kui pikk aeg möödub. Ta ei märka, kuidas kiirabitöötajad korterisse tulevad, enne kui nad ta eemale tõstavad ja tema töö üle võtavad.
Anna-Karin surub end juhikabiinis istme kaugemasse serva ja väldib kiirabisanitari pilku.
Mees ütles oma nimeks Stian. Ta on tugev. Tema ja meditsiiniõde tõstsid ema kanderaamile, nagu ema ei kaalukski üldse midagi.
Ema.
Ta lebab kusagil Anna-Karini selja taga. Tal on tilguti küljes ja voolik suust sisse aetud. Ta lamab siin ja võib iga hetk surra. See mõte ei tekita Anna-Karinis mingeid tundeid. See on lihtsalt mõte.
„Väga hea, et oskasite esmaabi anda,” ütleb Stian.
Oskasite? Mida ta silmas peab? Minoo oskas, mees teab seda sama hästi kui Anna-Karin, ta ju ise nägi.
Anna-Karin ei osanud midagi. Sai hädavaevu oma aadressi öeldud, kui numbrile 112 helistas. Isegi helistamine ei tulnud talle enne pähe, kui Minoo korralduse andis.
Kui Anna-Karin oleks üksi olnud, poleks emal lootustki. Kindlasti saab ka Stian sellest aru ja sellepärast ei tahagi Anna-Karin talle otsa vaadata. Ta ei taha näha mehe pilgust, kui mõttetu tegelane ta on.
„Su sõber tuleb sulle haiglasse järele, oli nii või?” pärib Stian.
Anna-Karin noogutab. Minoo helistas takso, samal ajal kui kiirabitöötajad ema kanderaamile kinnitasid.
Anna-Karin näeb küljeaknalt peegeldumas oma nägu. Ta näeb välja nagu tavaliselt. Kas see ei peaks tema näost näha olema? Et see, mis juhtub, ongi päriselt? Kas Stian mõtleb, miks ta ei nuta?
„Sinu vanaisa on minu isa sõber,” ütleb Stian. „Minu isa on Åke.”
Anna-Karin näeb silmanurgast, kuidas mees talle naeratab.
„Ma saan aru, et see oli kole kogemus.”
ÄRA RÄÄGI MINUGA. TEE LIHTSALT OMA TÖÖD.
Tundub, nagu täidaks tema võlujõud terve väikese kiirabiauto.
Stian pilgutab silmi ja pöörab pilgu ettepoole, sõidab ülejäänud tee sõnagi lausumata.
Tekk laperdab tuules ja Linnéa kisub selle endale tihedamalt ümber. Tema kõrge kodumaja katuselt näib Engelsfors peaaegu kaunis. Ta tõmbab sigaretist mahvi, silmitsedes teada-tuntud kohti. Tänavalaternate jooned tekitavad pimeduses mustri. Lõke Olssoni künkal on kustumas. Sireenid, mis äsja undasid üle kogu linna, on vaikinud.
Linnéa tõmbab viimase mahvi ja kustutab sigareti katuse tõrvapapi vastu. Ta on siin mitu tundi istunud, kirjutanud ja joonistanud päevikusse, kuni päike hakkas looja minema. Tema jäi siia, võimetuna pöörduma tagasi korteri vaikusesse ja tühjusesse.
Siis tuli Vanessa sõnum. Tal oli mingil peol igav. Ja Linnéa tunnistas kohe, et tema on vaba nagu alati.
Ta tunneb Vanessa energiat lähenemas ja liigub katuseserva poole, näeb all tänaval heledat linalakka.
Linnéa läkitab teele mõtte.
Ma olen katusel. Tule siia.
Vanessa pöörab näo ülespoole ja lehvitab.
Hea küll.
Linnéa võtab uuesti istet, tunneb, kuidas Vanessa energia üha tugevneb, kuni trepikoja halli värvi metalluks avaneb ja ta katusele jõuab. Tal on seljas väga napp kleit ja peal teksajakk, kõrge kontsaga kingad on tal käes. Nahavärvi sukkpüksid on nii õhukesed, et ta näib olevat paljasääri.
„Miks sa siin istud?” küsib ta Linnéa poole astudes.
„Miks mitte?” vastab Linnéa naeratades.
Vanessa peaaegu ei vaatagi teda. Tema sätendavad kõrvarõngad klirisevad, kui ta istet võtab.
Nii imelik. Kui Linnéa ei ole koos Vanessaga, siis igatseb ta tema järele, kogu aeg. Aga mõnikord, näiteks praegu, kasvab igatsus Vanessaga koos olles veel suuremaks. Sellest, et ta on siinsamas sinu kõrval ja ikkagi nii kättesaamatu, vähemalt selles mõttes, mida tema ootab.
„Sul on suitsuhais juures,” ütleb Linnéa. „Peaaegu nagu …”
„Grillvorst, ma tean,” lausub Vanessa.
„Mulle tuli meelde see, kui me ärkasime oma esimestest unenägudest, kus Matilda ilmus.”
Vanessa ei vasta. Tema kehakeel on talle üldsegi mitteomaselt puine. Linnéa hakkab muretsema. Tundub, nagu tahaks Vanessa midagi rääkida. Midagi keerukat.
Kindlasti oleks tal keeruline mulle rääkida, et ta on jälle Willega koos, mõtleb Linnéa.
„Kas