Üks on igatahes kindel: survet, mida gaelid avaldasid Strathclyde’i brittidele ja kumbri keelele, suurendas veelgi samasugune Inglismaa surve. Järjekindlale gaelistamisele sellest saadik, kui viikingid purustasid aastail 870/871 Kaljukuningriigi, lisandus nüüd anglite mõju. Keelemuutused pole kuigi hästi dokumenteeritud, aga tõenäoliselt kulgesid need eri piirkondades ja keskkondades erineva kiirusega. Alates Rhun map Arthgalist (kellel oli gaeli naine) olid Strathclyde’i vasallkuningad arvatavasti kakskeelsed, kusjuures gaeli keel tõrjus brittide keelt järjekindlalt rohkem tahaplaanile. Inglaste sissetungi tõttu 1054. aastal hakkasid nad sajandi teisel poolel nähtavasti kasutama üha rohkem šotiinglise keelt, nagu seda tegi ka Macbethi õukond. Brittide vasallkuningad ei leppinud nende keelemuutustega arvatavasti nii kiiresti. Esimesed nendest, kes alla andsid, elasid tõenäoliselt Argylliga piirnevatel põhjapoolsetel aladel, kus gaeli mõjutused võisid olla tugevamad, või oli siis tegu üksikute väikeste linna- ja usukeskustega nagu Glasgow. Kuna valitsevatel ringkondadel oli võimalik mõjutada kirikutegelaste ametissenimetamist ja haridus oli kiriku kontrolli all, siis järgis väike haritud inimeste klass ilmselt õukonna moodi. Talupidajad ja maakohtade hingekarjased võisid kauem vastu panna. Igatahes pidi mööduma sajandeid, enne kui vanad keelekujud viimaks kadusid.
Briti keele tooniandva seisundi kadumine 12. sajandil ei tähendanud veel Strathclyde’i rahva identiteedi kadumist. Strathclyde mäletas oma juuri veel kaua ja sealse rahva tavad säilisid pikka aega. Sellele aitasid kaasa teistest erinevad seadused ja eksimatult äratuntav aktsent. Ei saa olla erilist kahtlust, et vanabriti identiteet püsis ajani, mil hakkasid tekkima Šoti mägismaa klannid. Nii mõnigi klanni nimi on ilmselgelt briti algupära ja suur hulk klanne võib uhkeldada oma briti päritolu esivanematega. Kõige selgem näide on siin Galbraithi klann, mille gaelikeelne nimi tähendab „välisbritti”. Nende esivanemate kindlus oli rajatud Loch Lomondi järve Inchgalbraithi saarele. Galbraithid teavad oma esivanemaid kuni Gilchrist Breatnachi ehk Britt Gilchristini, kes abiellus 12. sajandi lõpul Lennoxi krahvi tütrega. Nende embleem, metssea pea, on sama, mis viimastel Strathclyde’i kuningatel. Samasugused sidemed alaga, kus gaelid ja britid omal ajal kokku puutusid, on ka Lussi Colquhounidel, Kincaididel, MacArthuritel ja Lennoxi klannil.139
1113. aastal omistati Malcolm Canmore’i ja püha Margareti (1045– 1093) pojale Davidile, kes oli tihedalt seotud inglastega, Cumbria vürsti tiitel. See au võis tähendada mõnevõrra rohkem kui lihtsalt kuninga suuremeelsust (nagu keskaegse Inglismaa õukonnas Walesi printsi tiitli puhul), vaid seda võib võtta kui tõendit, et Strathclyde oli ikka veel eraldi haldusüksus ja Šoti kuningad tunnistasid selle erinevust. Cumbria vürstina rajas David Cadzow’sse (tänapäeval Hamilton) jahilossi ja juba alates Glasgow esimese piiskopi ametisse määramisest nimetasid kõik Glasgow piiskopid oma piiskopkonda Cumbriaks.140 Kakskümmend aastat hiljem, kui David oli tõusnud Šoti troonile, tõi ta niinimetatud Davidi revolutsiooni ajal Strathclyde’i normanni parunid, lisades sellega poliitika- ja keelekultuurile veel ühe kihi (tema kadunud ema oleks selle heaks kiitnud). Alates Kaljukuningriigi purustamisest 870/871. aastal toimis Govan ja selle vana kivikirik Strathclyde’i kultuuri- ja võimukeskusena. Seal oli kuninga residents ja seal valmistati hulgaliselt keldi riste. Nüüd on see aga loovutanud koha Glasgow’le, kus David I soosis püha Mungo kultust.
Tõenäoliselt olid Glasgow’st mitte kuigi kaugel asuvad Clyde’i lahe saared vanabriti kultuuri kõige tugevamat vastupanu osutanud kindlused. Siiski võib tunduda, et gaeli keel oli juba peale jäänud ja tolle aja iiri luuletajad rääkisid Clyde’i lahest kui oma maailmast. Kuulsas teoses „Acallam na Senórach” ehk „Vanameeste jutuajamised” kirjeldab 12. sajandi gaeli poeet kahe kõige silmapaistvama legendaarse Iiri kangelase, Iirimaa ristiusku pööranud briti soost püha Patricku ja Fingali õpilase Caílte kohtumist. Kohtumine on ajaloolises mõttes võimatu, sest püha Patrick kuulub Rooma-järgse Britannia aega, Fingalit aga paigutatakse väga mitmesse ajajärku kuni viikingiajani välja. Kõige hilisem legend Fingalist kirjeldab teda kaitsmas Glencoe’d Loch Levenile purjetanud viikingist isanda eest, see aga tähendab aega, kui viikingid ründasid Alt Cludi. Poeemis kujutatakse kaht meest vahetamas mõtteid väga laia teemaderingi üle. Ühes stseenis küsib püha Patrick Caílte käest, kas jahimaad on paremad Iirimaa või Šotimaa rannikul. Vastuses nimetatakse saart, mis paistab kätte White Tower Cragi tipust:
Arran, isahirvetest õnnistet, meri kus ümberringi
saar, inimhulki mis toitis, odaotsade must kus sai punaseks.
Selle mägedel muretud hirved, põõsaoksad täis hõrke marju
jäiseveelised mägijõed, tumedad tammed täis tõrusid
siin on nii hurte kui hagijaid, põldmarju, laukapuu vilju
viirpuudki vilju on täis, tammikuis uitavad hirved
kaljud kaetud on ruskava samblaga, on lopsaka rohuga aasu
kants kaunis on kaljupankadest, hüppab õhku siis hirvi, forelle
on lokkaval niidul prisked sead, on suurepärased aiad
pähklid sarapuuokstel ja taamal purjetab pikklaevu merel.
Nii kaunus see ilusa ilmaga, forellid all võrendikus
ja kaljudel kriiskavad kajakad – Arran ilus igavesti.141
Kui need vaimustavad read kirja pandi, olid Alauna, Aloo, Alt Clud ja Cumbria „Strathclyde’i kuningriik” juba kadumas ajaloo hämarusse.
Ka Kaljukuningriik kaob silmapiirilt. Dun Breteann ehk Brittide kindlus kaob ajalooannaalidest täielikult 944. aasta ja hiliskeskaja vahel. Arheoloogilised leiud kinnitavad, et seda ei jäetud kunagi täiesti maha, aga sellest kujunes parimal juhul vaikne kolkaasula. Aktiivne elu oli kolinud Strathclyde’ist mujale. Laevaliiklust teenindasid teised sadamad. Laevad purjetasid siit peatumata mööda. Kaugemal ülesvoolu õilmitses üha rohkem Glasgow, teisele poole jõge jäävas Renfrew’s elas aga kuulus normanni suguvõsa fitzAlan-Stewart, kellel terendas silmapiiril kuninglik tulevik.142
Mõne hinnangu kohaselt nihkub kumbri keele lõpliku hääbumise faas 13. sajandisse, see tähendab William Wallace’i, Robert I ja Šotimaa iseseisvusvõitluse aega. Tänu oma vägitegudele Inglismaa-vastastes sõdades tõusis Wallace Šoti rahvuskangelaseks. Siiski on tema päritolu äärmiselt segane ja ajaloolased on juba pikka aega vaielnud ta sünni üksikasjade ja põlvnemise üle. Meelsasti tunnistatakse, et Wallace’i maine on „kaunistatud legendidega”143 ja et „tema noorpõlv on jäänud saladuseks”.144 Sellegipoolest klammerdub üks kildkond visalt väite külge, et ta on sündinud 1272. aastal ja just Paisley lähedal Elderslie külas, kus nüüd seisab ka imposantne mälestussammas.145 Teine kildkond eelistab Kilmarnock’s Riccartoni lossi Ayrshire’is.146
Üks väheseid fakte kogu loos on asjaolu, et Wallace’i perekonnanime – gaeli Uallase – tähendus on „waleslane” või „britt”. Nii nagu ingliskeelne nimi Wales, on seegi variant germaanipärasest välismaalastele külge riputatud