Oli Kristuse seitsmesaja viiekümnes aasta, kui toimus brittide ja piktide lahing, [täpsemalt] Maesydogi lahing, ja britid tapsid piktide kuninga Talargani. Ja siis suri ka Tewdwr, Beli poeg.123
Selline krüptiline info on tähtis, sest on kooskõlas teiste, iiri ja walesi päritolu teabekildudega. Kaljuriigi valitseja Beli II poeg Teudebur map Beli kaasaegsena nimetatakse Harley genealoogiates Piktimaa Oengus macFergusoni, kelle vend Talorgen tapeti Maesydaócis ehk Mygedawe’s, mis tänapäeval paigutatakse Dumbartoni ja Stirlingi vahele Mugdocki. Tigernachi Iiri annaalid annavad „Taudar mac Bili” surmaajaks 752. aasta.124
Kuningas Teudeburi või Taudari surmaga algas sisetülide ajajärk, mil ajalehes oleks võinud mitu korda näha pealkirja „Katastroof Dumbartoni kalju juures”. Kõigepealt sai troonile surnud kuninga poeg Dynfwal map Teudebur, aga peaaegu otsekohe tungis tema riiki piktide ja anglite ühisvägi, kes pidas end siin ülal otsekui raisakull. 1. augustil 756 alistus kuningas Dynfwal ühtaegu nii piktide kuningale Onuistile kui ka Northumbria kuningale Eadberhtile; alistumistingimused on teadmata. Aga kümme päeva hiljem, kui Eadberht asus koduteele, löödi tema vägi „Ouania ja Niwanbrigi vahel” ootamatult puruks. Ainsana võis seda teha Onuist, keda üks Beda töö jätkajatest iseloomustab kui „türannist lihunikku”, teda selles kuritöös siiski otseselt süüdistamata. Ouania ehk Avoni jõgi peaks olema Lääne-Lothianis, aga Niwanbrig ehk Newbridge, mis on anglikeelne nimi, võiks olla kusagil teisel pool Northumbria piiri. Piktide ja Northumbria liit oligi sellega kokku varisenud ja Kaljukuningriik sai ajapikendust.
Veelgi suuremat ohtu kujutas aga piktide ja gaeli šotlaste jätkuv ühtesulandumine, millele kahtlemata aitas kaasa Piktimaa ristiusustamise lõppjärk. Kõrvuti oli käimas kolm protsessi. Kultuuri vallas võrsus juba ammu ristiusu vastu võtnud gaelikeelsete šotlaste seast palju kirjaoskajaid vaimulikke, kes aitasid inimesi usku pöörata. Neil võis olla mõnevõrra raske sundida pikte kasutusele võtma nende keelt ja ühtlasi ka usku. (Nende edu selles võib võrrelda anglosaksi vaimulike saavutusega, kes pisut hiljem pöörasid ristiusku ja viisid angli keelele üle Danelagi asustanud paganad.) Mis puutub geograafiasse, siis samal ajal rändasid gaelid ida poole, segunesid füüsiliselt piktidega ja moodustasid ulatusliku šoti asustusala Argyllist Fife’ini. Selleks ajaks kui koostati esimene teadaolev Piktimaa provintside nimistu, kandsid kaks neist gaelikeelset nime. Atholl, mis tähendab „Uus Iirimaa”, jääb mägisest veelahkmealast ida poole, Gobharaidh ehk Gowrie on aga Tay jõest põhja pool Perthi ümbruses. Poliitikas tihenesid Dalriada ja piktide dünastiate suhted veelgi, kuni viimaks nende erinevused kadusid. Kuna Edinburgh jäi veel kauaks Northumbria valdusse, oli tekkiva kuningriigi pealinn esialgu Dunkeldis. Püha kroonimiskivi paiknes aga naabruses Scone’i kloostrikirikus.125 Põhjas elavate brittide seisukohalt tähendas kahe vana vaenlase ühinemine uue ja veelgi ohtlikuma vaenlase tulekut.
Protsesse, mille tulemusena Dalriada gaeli dünastiad sulandusid pikti dünastiatega, pole võimalik täpselt taastada. Üks piktide kuningas, Oengus I macFerguson, pärineb teadaolevalt Argyllist. Oengus II (valitses 820–834) lõi sada aastat hiljem lühikeseks ajaks merest mereni ulatuva ühendkuningriigi. Vaidlused pärilusasjades põhjustasid aga kodusõja ja möödus kümme aastat, enne kui „piktide kuninga” troonile tõusis gaeli soost troonitaotleja Cinaed macAlpin, keda rohkem teatakse kui Kenneth macAlpinit (810–858). Hilisematel aegadel on macAlpinit tihti hinnatud kui esimese ühendatud Šotimaa kuningriigi rajajat, aga see auavaldus võib olla siiski rutakas. Tema poja Konstantinos I ajal (valitses 863–877, Dunkeldi asutaja) valitseti Argylli ja Piktimaad ikka veel kui eraldi üksusi ja tõenäoliselt ühendas need täielikult alles Konstantinos II (valitses 900–943). Kuningriigi gaelikeelset nime Alba pole macAlpiniaegsed allikad maininud, nime Šotimaa kasutasid ainult kõrvalseisjad.
Millalgi piktide ja gaelide sulandumise ajal hakati püha Andreast tunnistama kogu Alba kuningriigi kaitsepühakuna. Legendi järgi olevat pühaku reliikvia kingitud kuningas Oengusele, pühaku kultuse keskuseks kujunenud Cennrigmonoidi klooster (tänapäeva St Andrewsi südames) pärineb 8. sajandi keskpaigast. Alba lipul on sinisel põhjal Andrease valge diagonaalrist.
Liitu tugevdas eriti viikingite sissetung. Skandinaaviast tulnud mereröövlid ilmusid siia jõuliselt 8. sajandi lõpus. Piki rannikut edasi liikudes hävitasid nad 793. aastal Lindisfarne’i ja 795. aastal Iona, vallutasid seejärel Mani saare ning seadsid end sisse Iirimaal, Sutherlandis, Orkney ja Shetlandi saartel. Mainitud esimene rünnak Lindisfarne’ile tõi kaasa samasugused tagajärjed nagu need, mis järgnesid Tulekandja Ida saabumisele 250 aastat varem. „Anglosaksi kroonika” kurdab:
AD 793. Sel aastal said Northumbria asukad hirmsa hoiatuse, mis ajas inimesed kohutavalt hirmule: suured tulepalakad lendasid läbi õhu ja tuulispead ning tuledraakonid kihutasid üle taevalaotuse. Nendele kohutavatele märkidele järgnes peagi näljahäda ja kuuendal päeval enne jaanuari-iide tulid röövretkele paganad, kes vägistasid ja tapsid ja tegid pühal saarel Issanda kirikus palju kahju.
Viikingid, nagu šotlased ja anglid enne neid, kavatsesid jäädagi siia.
Britannia loodeosa oli eriti kergesti rünnatav. Aastaks 830 oli Dalriada valduses olev Argyll viikingitest sissetungijate tõttu juba liiga ohtlik paik, rannikuasulad olid hävitatud ja rüüsteretked ulatusid sügavale sisemaale. 839. aastal marssis viikingite vägi kaugele Fortriu piktide südamaale ja tappis Oengus II kaks poega. Nad ei jäänud siia paigale, aga nüüd avanes toonasele Argylli valitsejale Kenneth macAlpinile tee troonile.
Veelgi rohkem rüüstasid viikingid naabruses asuvat Kaljukunigriiki. Kommentaatorid kirjutavad, et Kaljukuningriik „näib olevat jäänud välise kontrolli alla”, ja „kuningriik näib olevat lakanud olemast”.126 Täpsemaid asjaolusid pole suudetud välja selgitada. Välised kontrollijad võisid olla viikingid, piktid, Dalriadast tulnud šotlased, aga võib-olla ka mitu saabujat koos. Üks konkreetne sündmus olevat juhtunud umbes 849. aastal: „Britid põletasid Dunblane’i maha.” Dunblane oli Piktimaal Stirlingi lähedal. Üks võimalus paljude seas on see, et Kaljukunigriigi britte ärritas juba piktide ja gaelide liidu üha kasvav võimsus, mis järgmistel kümnenditel võis ainult veelgi tugevneda.
860. aastate lõpul ähvardasid viikingid võtta ülevõimu kõikjal praegusel Iirimaal ja Briti saartel. Nad olid rajanud suure tugipunkti Dublinis, kust ujutasid üle kogu Iirimaa ja Britannia lääneranniku. Nende käes olid London, Ida-Anglia ja Humberside, kõik tulevases Danelagis. Wessex oli ainus anglosaksi kuningriik, mis avaldas tõhusat vastupanu. Wessexi kuningal Alfredil (valitses 871–899) oli küllalt õnne, et pääseda nende haardest. Kaugemal põhja pool olid Mersey, Solway ja Humberi lahe kaudu edasi liikunud Skandinaavia sissetungijad rajanud endise Rhegedi aladel praeguses Järvepiirkonnas (Lake District) viikingikogukonna ja Yorki viikingite kuningriigi. Nad olid täielikult hõivanud Britannia põhjaosa, mida nad nimetasid nüüd oma Lõunamaaks (Sutherland). Varasem jõudude tasakaal oli hävitatud ja tulevik avali. Kui viikingid oleks saavutanud täieliku ülekaalu, oleks kogu Britanniast saanud veel üks skandinaavlaste riik nagu Taani või Norra. Kui Wessex lõunas või Alba põhjas oleks suutnud ühte hoida, oleks võib-olla leidunud uus lepliku läbisaamise viis.
Kõik tollest ajast säilinud allikad on ühel meelel, et viikingid purustasid Kaljukuningriigi 870. või 871. aastal. Täpne aeg võib aasta või paari võrra erineda, sest tagantjärele on raske sedavõrd täpselt arvestada. Igatahes kasutavad nii Ulsteri, St Davidsi kui ka Walesi annaalide kolm varianti hävitatud riigi kohta sama nime: Alt Clud (britipärane vorm). Ja kõik nad kasutavad samu täielikku hävingut väljendavaid tegusõnu.
869 … toimus Cryn Oneni [Ash Hill] lahing.
870 Oli Kristuse kaheksasaja seitsmekümnes aasta ja paganad hävitasid
Deg mlyned athrugeint ac wythgant oed Krist, AC Y TORRET KAER
ALCLUT Y GAN PAGNYEIT