Salambo. Gustave Flaubert

ta ilmus, kahvatusid kõik tunglad. Kaelakee teemantide vahel sädeles tema paljas rind; tema taga tundus nagu templi lõhna ja tema olemusest hoovas midagi, mis oli viinast joovastavam ja surmast kohutavam. Ta kõndis sellal, ja siis ta seisatas.»

      Ta peatus, suu ammuli, pea norus, silmad tardunud.

      «Kuid ma tahan teda! mul on teda tarvis! ma suren tema tõttu! Mõeldes teda käte vahel kallistavat, olen meeletust rõõmust haaratud, ja ometi vihkan ma teda, Spendius! tahaksin teda peksta! Mis teha? Tahaksin end müüa, et tema orjaks saada. Sina oled seda olnud, sina! Sa võisid teda näha; kõnele mulle temast! Iga öö, eks ole ju nõnda, tõuseb ta lossi rõdule? Aa! Kivid peaksid tema sandaalide all värisema ja tähed kummarduma, et teda näha!»

      Ta langes hullunult maha, korisedes nagu haavatud sõnn.

      Siis laulis Matho: «Mees jälgis metsas emast koletist, kelle saba närtsinud lehtedel nagu hõbedane oja lainetas.» Ja oma häält venitades jäljendas ta Salambo häält, kuna ta õieli käed jäljendasid nagu kaht kerget kätt kandlekeeltel.

      Kõigi Spendiuse lohutuste peale kordas ta neidsamu sõnu; ööd möödusid neil niiviisi ägades ja manitsedes.

      Matho tahtis ennast viinaga uimastada. Pärast joobumust oli ta veelgi kurvem. Ta püüdis ennast täringutega lahutada, ja ta kaotas ükshaaval oma kaelakee kullast naastud. Ta laskis ennast jumalanna ümmardajate juurde juhatada; kuid ta laskus künkalt nuuksudes alla nagu need, kes matustelt tagasi tulevad.

      Spendius seevastu muutus julgemaks ja rõõmsamaks. Teda nähti lehtlakõrtsides sõdurite seas jutlevat. Ta paikas vanu soomusrüüsid. Ta žongleeris pistolitega. Ta käis haigetele nurmedelt rohtusid korjamas. Ta veiderdas, oli nutikas, ülileidlik ja ülisõnakas; barbarid harjusid tema teenustega; ta sundis end armastama.

      Vahepeal ootasid nad Kartaagost saadikut, kes hobueeslitel neile kullaga täidetud korve tooks. Ja uuesti samu arvutusi alustades joonistasid nad sõrmedega liivale numbreid. Igaüks korraldas juba ette oma elu; neil oleks sohinaisi, orje, maid; teised tahtsid oma varandust maha matta või seda laevadesse paigutamisega kaalule panna. Kuid selles tegevusetuses ärritus nende loomus; ratsanikkude ja jalameeste, barbarite ja kreeklaste vahel oli alalisi riidusid, ja naiste kriiskavad hääled tegid alatasa nende kõrvad kurdiks.

      Iga päev tuli karjade kaupa mehi juurde, peaaegu alasti, pea kaetud rohuga kaitseks päikese eest; need olid rikaste kartaagolaste võlgnikud, kes olid sunnitud võlausaldajate maid harima ja olid pakku pääsenud. Vooris kokku liibüalasi, maksudega laostatud talupoegi, paostatuid, kurjategijaid. Ja kaubitsejate trobikond, kõik viina ja õli müüjad, vihased, et neile pole makstud, veeretasid vastutuse Vabariigi õlgadele; Spendius jutlustas puunlaste vastu. Varsti kahanesid toiduained. Kõneldi koos Kartaago peale minemisest ja roomlaste kutsumisest.

      Ühel õhtul kuuldi õhtusööma ajal raskeid ja kärisevaid helisid lähenevat ja kaugelt ilmus lainjale vaatepiirile midagi punast.

      See oli suur purpurist kandesäng, mille nurgad jaanalinnusulgedest topsudega olid ehitud. Kristallketid ühes pärlvanikutega pekslesid vastu selle kinnist telki. Sängile järgnesid kaamelid, nende rinna külge riputatud suured kellad helisesid, ja nende ümber oli näha ratsanikke, õlgadest kandadeni kuldsete soomusriietega kaetud.

      Nad peatusid kolmesaja sammu kaugusel laagrist, et ratsude laudjail kantavast tupest välja võtta ümmargust kilpi, laia mõõka ja Boiootia* moodi kiivrit. Mõned neist jäid kaamelite juurde; teised liikusid edasi. Viimaks ilmusid Vabariigi tähiskujud, see on sinisest puust nuiad, mille otsas oli hobusepea või männikäbi. Barbarid tõusid kõik käsi plaksutades püsti; naised tormasid Leegioni kaardiväelaste poole ja suudlesid nende jalgu.

      Kandesäng lähenes kaheteistkümne neegri õlgadel, kes väikeste kiirete sammudega taktis astusid. Nad läksid paremale ja pahemale, kuidas juhtus, takistatud telkide köitest, ümbereksivaist loomadest ja kolmjalgadest, kus mooris liha. Sõrmustega ülekuhjatud rasvarullides käsi avas vahel eesriided; kähisev hääl röökis sõimusõnu; siis peatusid kandjad, mispeale nad valisid teise raja läbi laagri.

      Ent purpurist eesriided kerkisid ja laial padjal ilmus nähtavale täiesti osavõtmatu ja tursunud inimpea; tema kulmud kujundasid nagu kaht eebenipuust kaarvõlvi, mis otstes ühinesid; kuldlitreid sätendas lühikestes kräsus juustes, ja nägu oli tal nõnda kahvatu, et näis olevat üle puistatud marmoripuruga. Muu osa kehast kadus kandesängi täitvate villakute alla.

      Sõdurid tundsid selles niiviisi lamavas mehes ära sufeet* Hanno*, selle, kelle pikatoimelisus oli kaasa aidanud Egadi* saarte lahingu kaotamiseks; ja mis puutub tema Hekatompylose võidusse liibüalaste üle, kui ta oli talitanud armuheitvalt, oli see sündinud ahnuse tõttu, mõtlesid barbarid, sest ta oli oma kasuks müünud kõik vangid, kuigi ta Vabariigile oli teatanud nende surmast.

      Kui ta mõnd aega oli otsinud sobivat paika sõduritele kõnepidamiseks, andis ta märku; kandesäng peatus ja kahe orja toetusel pani Hanno vankudes jala maha.

      Tal olid jalas mustast vildist, hõbedaste kuukestega ülekülvatud kingad. Mähkmed keerlesid nagu muumial ümber tema jalgade ja liha tungis läbi ristuvate paelte. Kõht pundus ta sarlakpunase kuue all, mis reisigi kattis; ta kaela voldid vajusid rinnani nagu härja lõuakortsud; ta lilledega kirjatud tuunika oli kaenla alt pakatamas; ta kandis rinnapaela, vööd ja laia musta rüüd kahekordsete, puhvi sõlmitud varrukatega. Ta riiete rohkus, suur sinistest kividest kaelakee, kuldsed haagid ja rasked kõrvaripatsid tegid tema maotuse veelgi inetumaks. Teda oleks võidud kivirahnust tahutud kerekaks ebajumalaks pidada, sest üle terve keha ulatuv kahvatu pidalitõbise-lööve andis talle liikumatu asja kuju. Kuid tema kotkanokana kookus nina paisus ägedalt, et õhku hingata, ja tema väikesed kleepuvate ripsmetega silmad kiiskasid kalgi ja metallise läikega. Käes hoidis ta aaloest lasnakest, et sellega ihu sügada.