Margaret Wallace vaatas Griesseli poole ja kortsutas kulmu. „Jah, mulle meeldiks nii arvata. Meil olid küll need harilikud nääklused. James armastab kriketit. Ja mõnikord tuleb ta pärast poiste seltsis veedetud õhtut koju pisut napsisena. Ja mõnikord olen ka mina selle suhtes ülearu tundlik. Ma võin vist tujukas olla. Aga meie abielu toimib omaenda kummalisel viisil. Lapsed… tänapäeval keerleb meie olemine laste ümber.” Ta heitis pilgu magamistoa suunas, kus tema ema pidi nüüdsest trööstija ülesannet täitma hakkama.
Vaikus pikenes. Siis hakkas Joubert kõnelema. Ta arvas, et tema hääl kõlab tehtult ja üleliia kaastundlikult. „Proua Wallace, seadus nõuab, et te tuvastaksite surnukambris oma abikaasa isiku…”
„Ma ei suuda seda teha.” Naise hääl oli summutatud ja pisarad ei olnud kaugel.
„Kas on olemas mõni teine inimene, kes saaks seda teha?”
„Seda peab tegema keegi tema töökohast. Walter Schutte. Tegevjuht.” Ta ütles telefoninumbri ja Joubert pani selle kirja.
„Ma helistan talle.”
Nad tõusid püsti. Ka naine tõusis, kuid vastumeelselt, sest teadis, et ees ootab öö.
„Kui on midagi sellist, mida me saaksime teha…” ütles Griessel ja tema hääl kõlas siiralt.
„Me tuleme toime,” sõnas Margaret Wallace ja hakkas uuesti kibedasti nutma.
Blondiin istus ühe hotellinumbri magamistoas toolil. Tema nimi oli Elizabeth Daphne van der Merwe.
Teisel toolil istus Joubert. Griessel, Louw ja O’Grady olid sättinud ennast suure kaheinimesevoodi servale, käed rinnal vaheliti nagu kohtunikel.
Naise juuksed olid õlgkollaseks värvitud. Nägu oli pikk ja kõhn, pikkade ripsmetega silmad olid suured ja pruunid ning nina pisike ja peenike. Pisarad olid vedanud põskedele ripsmetuši triipe. Kuid muude asjadega sobimatu suu tõttu oli Lizzie van der Merwe tõelisest ilust ilma jäänud. Tema esihambad olid pisut jänesehammaste moodi ning alahuul liiga väike ja nõrgale lõuale liiga lähedal. Keha oli pikk ja sihvakas, valge pluus varjas väikesi kõrgeid rindu. Puusaluud olid nurgelised ja ta kandis musta värvi seelikut, mis paljastas koorvalgetes sukkades ja elegantsete kõrge kontsaga kingadega lõppevaid jalgu ülearu palju.
„Kus te kadunuga tuttavaks saite?” Nüüd polnud Joubert’i hääles põrmugi kaastunnet ja sõnavalik oli teadlikult kaalutud.
„Ma kohtusin temaga täna pärast lõunat.” Neiu lõi kõhklema ja tõstis pilgu. Kõik detektiivid vaatasid teda ainiti ja ükskõikse näoga. Pikad ripsmed tantsisklesid põskedel. Kuid keegi ei reageerinud sellele.
„Ma töötan Zeus Computersis. Johannesburgis. Ma helistasin eelmisel nädalal. Meil on uusi tooteid… James… ee… härra Wallace… Mind suunati tema juurde. Ta on nende nõustaja arvutite alal.
Ja nii ma siis lendasingi täna hommikul siia. Kohtumine oli kokku lepitud kella üheteistkümneks. Seejärel viis ta mu lõunat sööma.”
Tema pilk liikus palgelt palgele, otsides sellist nägu, millelt paistab kaastunnet.
Nad ootasid vaikides. Ripsmed tantsisklesid jälle. Alahuul hakkas värisema ja rõhutas veel rohkem neid kaht hammast, mida ta püüdis varjata. Joubert’il oli temast kahju.
„Ja siis?” päris ta leebelt. Lizzie tajus tema hääletooni ja koondas oma suurte silmade pilgu talle.
„Ta… Me jõime veini. Palju veini. Ja me ajasime juttu. Ta ütles, et ta on oma abielus väga õnnetu… Tema naine ei saa temast aru. Meie vahel oli midagi. Ta mõistis mind nii hästi. Ta oli Jäär. Mina olen Neitsi.”
Joubert’i laubale ilmusid kortsud.
„Need on tähtkujud…”
Kulmukortsutus kadus.
„Siis me tulime siia. Mul on hotellis number, sest ma jään siia ööbima. Mul on homme teine kohtumine. Ühe inimesega teisest firmast. Ta läks ära pärast kella kuut. Ma ei ole kellaajas kindel. Ja see oligi mul viimane kord teda näha.”
Ripsmed võbelesid taas ja tušitriibud laienesid.
Basie Louw köhatas. „Mis siin juhtus? Selles toas?”
Lizzie nuttis kõvemini.
Nad ootasid.
Ta tõusis ja läks vannituppa. Nad kuulsid, kuidas ta seal nuuskas. Kraanist voolas vett. Vaikus. Siis nuusati uuesti nina. Ta tuli tagasi ja võttis istet. Ripsmetuši triibud olid kadunud.
„Te ju teate, mis juhtus. Siin.”
Nad vaatasid ootavalt tema poole.
„Me magasime teineteisega.” Ta hakkas uuesti nutma. „Ta oli minu vastu nii hell…”
„Preili, kas te tunnete Kaplinnas kedagi?” päris Mat Joubert.
Lizzie võttis oma valge pluusi varrukast taskurätiku ja nuuskas jälle nina. „Mul on siin sõpru. Aga ma ei ole nendega sajandeid kohtunud.”
„Kas siin on keegi, kes oleks… õnnetu, kui te teiste meestega magaksite?”
Pea nõksatas üles. „Ma ei maga teiste meestega…”
Kolme detektiivi kulmud kerkisid ühiselt nagu käsu peale.
„Kas te siis aru ei saa? Meil oli tõmme. Me… me olime… See oli nii ilus.”
Joubert küsis uuesti: „Preili, me tahame teada, kas te olete seotud mõne sellise inimesega, kes paneks pahaks, et teie ja kadunuke teineteisega magasite.”
„Oi, te peate silmas seda, et… Ei, ei ole. Ei ole kunagi olnud. Mul ei olegi mingisugust püsisuhet.”
„Preili van der Merwe, kas te olete mõne poliitilise partei või rühmituse liige?”
„Olen küll.”
„Millise?”
„Ma kuulun demokraatlikku parteisse. Aga mida on sellel…”
Griessel ei andnud talle võimalust jätkata. „Kas teil on olnud kunagi mingisuguseid sidemeid panafrikanistliku kongressiga?”
Neiu raputas pead.
„Aga Azania rahvavabastusarmeega?”
„Ei ole, ma…”
„Kas te tunnete kedagi, kes kuulub nendesse rühmitustesse?”
„Ei tunne.”
„Mida kadunu siit lahkudes ütles? Kas tal oli ees veel mõni kokkulepitud kohtumine?” küsis Griessel.
„Ta ütles, et peab koju laste juurde minema. Ta on… oli hea inimene…” Lizzie pea vajus norgu. „Meil oli tõmme. Nii ilus,” ütles ta.
Mat Joubert ohkas ja tõusis püsti.
6
Ta nägi unes Yvonne Stoffbergi.
Nad viibisid mägedes. Yvonne jooksis tema ees, valge taguots kuuvalgel hüplemas ja pruunid juuksed õhus hõljumas. Ta naeris ja kepsles kividel üle lainevirvetes oja. Ka Joubert ise naeris ja tema jäigastunud liige oli õhtutuule käes kõva. Siis Yvonne kiljatas ootamatult ning see kiljatus väljendas kabuhirmu ja üllatust. Tema käed sööstsid rindadele ja püüdsid neid varjata. Nende ees seisis mäestikurajal Bart de Wit. Tal oli silmade vahel kolmaski silm – erepunaselt põrnitsev auk. Aga ta suutis siiski rääkida: „Kapten, te küsige enda käest: „Kas ma olen võitja?”” Ta ütles seda tolle kõrge ninahäälega üha uuesti ja uuesti nagu katkine grammofoniplaat. Joubert vaatas Yvonne Stoffbergi otsides ringi, kuid neiu oli õhku haihtunud. Ootamatult oli läinud ka de Wit. Pimedus mattis ta enda alla. Ta tundis, et on suremas. Ta sulges silmad. Üle tema näo hõljusid pikad kuldpruunid juuksed. Ta lebas Margaret Wallace’i käte vahel. „Sa saad terveks,” ütles naine. Joubert hakkas nutma.
Valgusfoori juures vaatas Joubert nagu igal hommikul Die Burgeri reklaamplakati