Siim rääkis telefoniga. „Jah, jõuame, ära muretse,” kordas ta torru ja vaatas tigedalt Joonasele otsa.
„Teeme kähku nüüd, ma pean selle auto juba tagasi viima.”
Nad olid laenanud väikese linnamaasturi kellegi Siimu tuttava käest, sest Siimu autol ei olnud kärukonksu.
„Okei, tõesti.”
Tee läks üsna järsult taluhoovist ülesmäge, Siim vajutas gaasi, auto rattad käisid lörtsises plögas ringi, muda pritsis. Vanamees vehkis nende poole midagi käega.
Siim keris akna alla. „Mis on?”
„Sa võta siit ilusti hoogu, ega sa muidu üles saa. Tee siin nii puha mäda. Ma ise hoian oma Opelit üldse mäe peal üleaiamehe man.”
„Ahah, selge,” vastas Siim närviliselt.
Ta üritas käruga tagurdama hakata, aga see kippus pidevalt vales suunas minema. Papi väntas küll käega ühele ja teisele poole näidata, aga ei olnud võimalik väga hästi aru saada, kas ta liigutas kätt niisama või oli sellel tema jaoks ka mingi selgem sisu.
„Kurat küll!” sisistas Siim. „Selle käruga on ikka täiesti võimatu tagurdada. Mine välja ja vaata, et ma millelegi otsa ei sõida.”
Joonas ronis masinast välja ja juhendas. Nüüd näitasid nad papiga üksteise võidu Siimule, kuhu peaks keerama ja kui kaugele ta sõita võib. Räitsakad kleepusid prillidele ja jalad vajusid pori sisse ning Joonas lootis väga, et auto kuhugi naela või pudelipõhja otsa ei sõida. Lõpuks sai Siim tagurdamise loogika vist enam-vähem selgeks ning peatas auto puuvirna ja kartulikeldri vahel. Joonas ronis tagasi autosse.
„No lähme.”
Mootor hakkas huugama ja Siim vahetas rabistades käiku, et kiiremat hoogu üles saada. Kui nad olid siit päeva ajal alla tulnud, siis ei tekkinud neil kummalgi sellist tunnet, et pärast võiks tagasisaamisega raskusi olla. Aga siis oli muidugi tee paremini näha, praegu oli selle asemel vaid kollaste esitulede valgustatud väike lumekirmega kaetud nõlvak, üldse ei olnud aru saada, kus tee lõpeb ja kus algab karjamaa. Lurtsatusega sõitsid nad mäkke, auto kiirus hakkas vähenema, Siim proovis vaid nii palju gaasi vajutada, et rattad ringi käima ei hakkaks. Käru hüples konarustel.
Joonas lootis, et kastid ikka korralikult virnas püsivad. Nad olid igaks juhuks kogu kõikuva kraami koormarihmadega kinni tõmmanud. Joonas oli kärus tükk aega mässanud, vastu selle madalat lage kõigepealt pea ära löönud ning siis veel rihmale pingutusklambri valet pidi otsa pannud. Külmast kohmetute kätega oli ta katsunud pärast klambrit lahti saada ja selle käigus raua servaga endal sõrmelt naha maha tõmmanud. Kirudes oli ta asja lõpuks ikka korda saanud ja lootis, et nüüd jääb meelde, kuidas nende rihmadega ümber käia ja mismoodi pingutusklamber lahti käib. Sõrm kipitas ikka veel ja jooksis verd.
„Raisk!” ütles Siim.
Auto ei liikunud enam edasi, hoolimata sellest, et mootor möirgas ja rattad käisid all ringi. Nad olid vist teelt kõrvale sõitnud.
„Ma lähen vaatan,” ütles Joonas.
Siim tõmbas käsipiduri peale ja tuli ka välja. Ilmselgelt oli üks esiratas teelt ära libisenud ning poolenisti mutta vajunud. Vanamees kalpsas rõõmsalt kohale.
„Ei, ega te siit omal jõul küll välja saa. See on teil teljeni sees.”
„Kurat, ma pean selle auto kiiresti tagasi viima. Mulle juba helistati, et kus ma olen. Ma arvan, et tagurdan välja küll.”
„Ei no katsetada võib alati… Lükkame eest, las kompanjon tuleb ka appi. Sa anna vaikselt gaasi.”
Siim ronis autosse ja nad hakkasid lükkama.
„Iii, vsjaali!” karjus vanamees reipalt, kui nad autot jõnksutasid. Auto vänderdas ja jõuras koha peal, pritsis vanamehel kummikud ja Joonasel püksid poriseks, aga august välja ei tulnud.
„Ei noh, võibolla lükkaksime ka välja, aga ega ma ei usu, et te selle haagisega liikuma saate.”
Siim ronis jälle välja ja uuris auku, kuhu nad olid vajunud.
„See on ju laenutuse käru, me ei saa seda kuidagi siia jätta.”
„No siis peame üleaedsega rääkima, tal on põkats, vast tõmbab välja. Ta sai oma T-25 just jonksu, tuhlivõtu ajal ütles käivitus üles.”
„Olgu, lähme,” ütles Siim. „Joonas, sa jää siia autosse, eksole?”
„Okei.”
Ta istus autosse ja vaatas, kuidas Siim ja papi seletasid omavahel midagi ja siirdusid siis maja poole. Ilmselt oli papil telefon tuppa jäänud.
Joonas vaatas oma veritsevat sõrme. Lükates oli ta katsunud seda nii hoida, et haav kuhugi vastu ei lähe, aga sõrmed olid ikkagi rataste alt pritsinud porist mudased. Haava peaks ära puhastama ja kui siin nüüd veel edasiseks auto lükkamiseks läheb, siis peaks kindlasti plaastri peale panema või äärmisel juhul töökindad leidma. Muidu hakkab haav mädanema. Põhimõtteliselt võib ka teetanuse saada. Joonas tegi pardatšokiluugi lahti, kuid midagi, mis autoapteeki meenutaks, seal küll ei olnud. Ta tõmbas keelega üle haava.
Ilmselt Siim ja papi kellegi ikka appi leiavad, ega see ju nii ääremaa ka pole. Ta katsus meelde tuletada, kas ta oli siia tulles läheduses veel talusid näinud. Üks oli jah seal päris mäe peal, enne teeristi, aga rohkem ei tulnud ette.
Joonas vaatas aknast välja. Siit kaldapealselt ei olnud paista ühtegi märki kaugematest taludest, ainult mets ja must taevas. Õrnad helbed keerlesid ja langesid aeglaselt auto ratastest üleskeeratud porile ning katsid nende äsjase rahmelduse jäljed aegamööda kinni. Räitsakad maandusid, sulasid veidi, uus helves leidis sama koha ja sulas juba vähem. Kolmas jäi pidama ja võttis vastu neljanda, valge säbru kattis maa kinni nagu unustus. Maja välisukse kohal süüdatud üksik latern andis kollast valgust ja muutis kogu stseeni kuidagi jõululikuks. Pea samasuguse ilmaga oli ta kunagi seisnud Mirjamiga mere kaldal, tuul puhus, ta nägu ja käed külmetasid. Nad olid üksteisele väga lähestikku, nii et ta oli tundnud Mirjami sooja hingeõhku ja maitsnud tema hügieenilise huulepulgaga üle tõmmatud huuli. Kõik ümberringi oli hallikasvalge, must, beež. Raagus puud, erinevad ja imelised, meenutasid taeva poole kerkivaid sõrmi, oksad fraktaalselt pimedusse hargnemas.
Raske sammuga tulid vanamees ja Siim uksest välja.
„Naaber on linnas, tuleb alles päris õhtul tagasi. Kedagi teist me ka kätte ei saanud, kellel on traktor või mingi suurem masin. Katsume veel, äkki ikka saame ise välja.” Siimu toon oli asjalik, aga tige. „Kuradi auto, justkui peaks maastur olema. Täielik saast!”
„Jah, ega siuksega siin midagi ei tee, vaat villisega oleks aeglusti sisse vajutanud ja nagu naks siit üles läinud. Vene ajal tehti ikka häid autosid, mitte nagu need siin.”
„Sul oli ka ju endal Opel?”
Joonas pani tähele, et Siim oli hakanud papit sinatama. Ilmselt oli traktori otsimine ja helistamine neid lähendanud.
„Pagan jah, mul vaja laatadel käia, selle villise jaoks pole enam penssu saada, see uus 95 põletab klapid läbi,” seletas papi vabandava häälega.
„Okei, lükkame.”
Nad vajutasid jalad pori sisse ja jõnksutasid jälle tükk aega autot edasi-tagasi.
„Sa võta siit alt,” kisas papi üle mootorimüra Joonasele. „Ja tõstame!”
Joonas ohkas ja võttis esimesest põrkerauast mõlema käega kinni. Seal oli paks porikiht peal, aga tundus sobimatu hakata midagi seletama või kindaid küsima. Auto oli vaja välja saada.
„Üks-kaks, üks-kaks!” ergutas papi.
Paistis, et ta tunneb ettevõtmisest väga suurt lõbu. Nägu lõkendas autolaternate valguses rõõmsalt ja kootud suusamütsi oli ta kuklasse lükanud. Joonas trügis kaasa nii palju, kui jaksas, aga samasugust