Ma soovin tänada kõiki neid Vestmannaeyjari elanikke, kes mind aitasid, kui ma seda raamatut kirjutasin. Eelkõige tuleb esile tõsta Kristín Jóhannsdóttirit, kes oli mulle äärmiselt suureks abiks. Ka Sigurmundur Gísli Einarsson, Ólafur M. Kristinsson ja Árni Johnsen on oma abivalmiduse eest tänu ära teeninud, nagu ka Gísli Baldvinsson, kes on samuti Vestmannaeyjarilt pärit. Keegi neist pole mõne selle raamatu tegelase prototüübiks.
Selle raamatu pühendan ma oma kirjastajale Pétur Már Ólafssonile südamliku tänuga suurepärase koostöö ja tema lõputu kannatlikkuse eest.
Sissejuhatus
Ta oli tihti pidanud surma heaks pääseteeks. Täna tal aga sellist tunnet ei olnud, mis oli antud olukorras pigem halb. Kui tema isa oli pärast rasket võitlust vähiga surnud, oli ta endamisi juurelnud, mis on selle kõige mõte. Ta oli mõelnud sellest, kui lühike ja tähtsusetu on inimese elu, kui ainult asja põhjani tungida. Tema isa oli olnud nende väikese perekonna tugisammas, ent mitu kuud hiljem oli tal raske meenutada isa nägu, ilma samal ajal fotot vaatamata. Ja ometi oli tema olnud isale kõige lähedasem. Kui kiiresti võisid veel teised ta unustada? Pärast seda, kui lahkub ema, tema ise ja õde, ei mäleta isa enam keegi. Nagu poleks tema jalg seda maad kunagi tallanudki. See mõte oli täitnud ta kurbuse ja lootusetusega. Nüüd vaatas ta silma omaenda saatusele ja mõistis, et ka tema lugu jääb alatiseks jutustamata. Ta ei saa enam kunagi võimalust kõike südamelt ära rääkida, nagu ta oli kavatsenud. Ja keegi teine ei suudaks kõigest õigesti aru saada ega ära seletada neid sündmusi, mis olid viimasel ajal toimunud. Tema silme ees läks mustaks, kuid ta suutis end koguda. Ta teadis, et kui see juhtub järgmisel korral, ei jaksa ta enam vastu seista.
Kui ta ainult poleks nii nõrk ja segaduses. Siis suudaks ta teha vähemalt katset end kaitsta, selle asemel et siin niisama lamada ja lasta sellel kõigel juhtuda. Ilmselt oli talle antud mingit narkootilist ainet. Säärane uimasus ei saanud niisama tekkida. Öökapil oli tabletipurk, mida ta ise ei olnud sinna pannud. Silmi kissitades tundis ta ära, et need olid tugevad valuvaigistid, mis ta oli pärast viimast operatsiooni koju kaasa saanud. Purk oli kuude kaupa seisnud puutumatult rohukapis. Oli võimatu, et tema ise oleks selle sealt välja võtnud, rääkimata sellest, et ta oleks suures koguses tablette alla neelanud. Ta ei teadnud üldse, kuidas ta neid oli võtnud, kuid kõige tõenäolisem näis, et neid oli pandud varem tema toidu sisse. Ta tundis tablettide maitset hästi ja oli võimatu, et vein, mida ta jõi, oleks seda varjanud. Oksendamisest jäänud vastik maik suus tablette ei meenutanud, kuid see ei pruukinud midagi tähendada. Ta öökis jälle ja sulges silmad, kuigi kartis, et ei suuda neid enam uuesti avada. See mure osutus põhjendamatuks, sest silmad hüppasid iseenesest pärani lahti, kui tema kehale langes lämmatav raskus. Ühtlasi aga kattis tema silmad jääkülm käsi, mis need taas sulges.
Naise pulss kiirenes, kui teine käsi kangutas lahti tema suu ja kobavad sõrmed tungisid sinna sisse. Jalad põtkisid abitus protestis, sest midagi muud ta teha ei suutnud. Keel kisti suust välja ja hetk hiljem tundis ta selles teravat torget. Torkekohast hakkas laiali valguma painav valu, mis läbistas kogu keele, ning naine mõistis, et sellesse oli midagi süstitud. Siis lasti keel lahti, kuid selle asemel haaras käsi ninast.
Naise mõtted muutusid järjest ebamäärasemaks ja udusemaks. Oli ta ehk haiglas ja temaga tegelesid arstid? Ta ei suutnud silmi avada ega tundnud mingit lõhna, sest tema nina hoiti kinni. Aga ta lootis, et tal on õigus. Vaikne sosin kõrvas: Kõik on kohe läbi – püüa lõdvestuda. Oli see arst või õde? Ta püüdis tulutult meelde tuletada, kellega ta oli olnud koos enne seda, kui ta uimaseks jäi ja oksendama hakkas. Ta oli kindel, et teab seda, kuid ei suutnud kuidagi meenutada oma külalise nime ega nägu. Ühtäkki meenus talle, et tal oli õele ikka veel sünnipäevakink ostmata. Mida ta peaks kinkima? Võib-olla kampsuni? Poes on nii palju ilusaid kampsuneid. Kuid siis sai ta aru, et praegu pole õige aeg ega koht sellise asja peale mõtelda. Ta ei olnud teadmatuses mitte ainult sellest, kus ta on, vaid ka sellest, kui palju aega oli mööda läinud. Kas oli päev või õhtu? Kui palju oli aega möödunud hetkest, kui talle keele sisse süst tehti – kui seda oligi üldse juhtunud? Käsi lasi tema ninast lahti ja taas avati ta suu. Sisse tungisid samad sõrmed, mis ennegi. Ta tundis ära nende seebise maitse. Sõrmed kobasid tema keelt ja ta tundis, et miski on teisiti kui peaks. Ta püüdis keelt liigutada, aga ei suutnud. Võib-olla on tal insult? See võis taolisi sümptomeid põhjustada. Või mis? Ta ei mäletanud täpselt. Ühtäkki surusid sõrmed tugevalt vastu keelt, pressides seda tahapoole rulli, neelu poole. Ükskõik kuidas ta ka püüdis vastu hakata ja keelt survest vabastada, ei andnud see vähimalgi määral tagasi. Tema peal istuva inimese põlved hoidsid ta käsi külgedel kinni. Meeleheites püüdis naine meenutada kõike, mida ta insuldist teadis, kuid ei suutnud kuidagi meelde tuletada, kas keele halvatus võis selle juures kõne alla tulla.
Peas kajasid ebamäärased vandesõnad, mis näisid kostvat kuskilt tünni seest või pika tunneli lõpust. Ta ei saanud aru, kas ta kujutab neid ette või pärinevad need selle inimese suust, kes teda lämmatada püüab. Naine püüdis midagi öelda ja ootas, et kostab umbes samasugune hääl, nagu hambaarsti juures lahtise suuga kõneledes – mis tuletas talle meelde, et ta peab aja kinni panema –, ent kuulda oli ainult justkui kõhukoopast üles kerkivat oiet. Keel ei suutnud ikka veel liikuda, hoolimata aju antud korduvatest käsklustest. See tegi häälikutest sõnade moodustamise võimatuks. Ühtäkki surusid sõrmed keelt veelgi tugevamini. Ta tundis keelt hästi, kuigi ei suutnud seda liigutada, ja ta ei saanud enam õhku, kui seda talle kurku topiti. Silmad läksid pärani ja ta jõllitas tuttavaid laeplaate.
Sõrmed vabastasid ta nina ning raskus kõhult ja kätelt kadus. See aga ei tähendanud kergendust, kui ta meeleheitlikult hingata püüdis. Hirmust hullumas, üritas ta selgelt mõelda, kuid ei suutnud. Keel oli sügaval kurgus kinni ega liikunud. Krampides väänlevad jalad pekslesid ahastuses vastu madratsit, nii et see rappus. Käed liikusid kaelale ja lõua alla ning kraapisid pehmet nahka. Võib-olla suudaks ta teha augu, kust õhk sisse pääseks?
Siis läks kõik mustaks ja ta kadus just nagu isa. Isal oli olnud hea meel eluga hüvasti jätta, mitte nagu temal. Kohutavad helid, mis temast välja tungisid, kui ta hingeõhu eest võitles, olid nüüd lakanud. Pea vajus aeglaselt küljele ja ta jäi pärani silmil vereloiku lamama. Mõne hetke oli kõik vaikne, kuni lülitati sisse öökapil olev CD-mängija ja hakkas kostma muusikat.
Veidi hiljem sulges naisel külas olnud inimene tasakesi magamistoa ukse, näidates seejuures üles palju suuremat viisakust, kui ta seni oli teinud.
1. peatükk
Esmaspäev, 9. juuli 2007
„Ah et Markús lihtsalt koristab keldrit? Sa ei usu ometi, et sealne segadus on põhjuseks, miks ta ei taha, et keegi teine enne teda sinna läheks?”
Advokaat Thóra Gudmundsdóttir naeratas viisakalt teda kõnetanud arheoloog Hjörtur Fridrikssonile, kuid ei vastanud küsimusele. Asjad hakkasid kontrolli alt väljuma. Thóra tundis end väga ebamugavalt; suitsuhais ja õhus lendlev tuhk ärritasid tal nii silmi kui nina ning ta kartis, et katus võib iga hetk kokku vajuda. Läbi maja keldriukse poole minnes olid nad kolmekesi pidanud tegema ringi ümber hiigelsuure tuhahunniku uhke mustriga vaibal, mille kohal katus oli järele andnud. Selle vaatepildi ees oli Thóra pingutanud oma kiivri lõuaalust rihma, et see oleks kindlalt paigal. Ta keerutas kinganina ja vaatas piinlikkust tundes kella. Alt keldrist kostis tume mütsatus. Mida see mees seal õieti teeb? Markús oli öelnud, et vajab natuke aega, ent ei arheoloog ega Thóra ei teadnud, mida see „natuke” tema jaoks täpselt tähendab. „Ma arvan, et küll ta varsti tuleb,” ütles Thóra ilma sügavama veendumuseta ja vahtis kõmmeldunud ust lootuses, et see avaneb ja asja võib lõpule viia. Seejärel tõstis ta silmad instinktiivselt lae poole, valmis hüppama, kui peaks tunduma, et see neile kaela langeb.
„Ära muretse,” ütles Hjörtur ja osutas ülespoole. „Kui katus oleks tahtnud sisse kukkuda, oleks see juba ammu juhtunud.” Ta ohkas ja silitas oma habetunud lõuga. „Kas sa tead, mida ta seal teeb?”
Thóra raputas pead ega kavatsenudki oma kliendi ettevõtmisi kellegagi arutada.
„Ta pidi vähemalt millelegi vihjama. Me tahaksime seda juba ammu teada saada.” Hjörtur vaatas Thórale otsa. „Ma arvan, et see on kuidagi seotud pornograafiaga. Teised arvavad ka nii.”
Thóra kehitas õlgu. Muidugi oli see ka temale pähe tulnud, kuid tal