Accra käsikiri. Paulo Coelho

näevad, et maailmas on rohkesti raskusi, ja unistavad nende ületamisest, kuid nende arvamus ei huvita kedagi. „Te ei tea ju veel, milline maailm tegelikult on,” öeldakse neile. „Kuulake vanemaid, küllap siis saab teile paremini selgeks, mida on vaja teha.”

      Vanemad omandavad kogemusi, elutarkust, saavad elult raskeid õppetunde, aga kui jõuab kätte aeg õpetada, ei tunne keegi nende vastu huvi. „Maailm on muutunud,” öeldakse neile. „Uute tuultega on vaja kaasa minna, tuleb nooremaid kuulata.”

      Kasutusetunne ei hooli vanusest ega küsi luba, see söövitab hinge, korrutades aina: „Sina ei huvita kedagi, sa pole miskit väärt, sind pole maamuna peal tarvis.”

      Paljud, kes tahavad iga hinna eest oma elule mõtet anda, pööravad usu poole, sest võitlus usu nimel näib alati õigustavat mõnda suuremat ettevõtmist, mis võiks maailma muuta. „Me oleme Jumala tööriistad,” ütlevad nad iseendale.

      Ja neist saavad pühendunud usujüngrid. Järgmiseks saavad neist usukuulutajad. Ja viimaks on nad usuhullud valmis.

      Nad ei mõista, et usk on loodud selleks, et jagada saladusi ja palveid – mitte iial aga selleks, et teisi rõhuda või usku pöörata. Jumala ime ülim ilming on elu.

      Täna öösel valan ma pisaraid sinu pärast, oo Jeruusalemm, sest see Jumaliku Ühtsuse tõde läheb järgmiseks tuhandeks aastaks kaduma.

* * *

      Küsige aasalillelt: „Kas sa tunned end kasutuna, ei tee sa ju muud, kui külvad uusi samasuguseid lilli?”

      Ja tema vastab: „Ma olen ilus ja ilu ongi minu elamise mõte.”

      Küsige jõelt: „Kas sa tunned end kasutuna, ei tee sa ju muud, kui voolad aina samas suunas?”

      Ja tema vastab: „Ma ei püüa olla kasulik, ma püüan olla jõgi.”

      Jumala silmis ei ole miski siin ilmas kasutu. Ükski leht ei lange puult, ükski juuksekarv ei lange peast, ükski putukas ei sure sellepärast, et teda polnud vaja. Kõige olemasolul on põhjus.

      Ka sinul, kes sa endalt nõndamoodi küsid. „Ma olen kasutu” on vastus, mille sa ise endale annad.