I osa
Ahvatlevalt valge maja
1. peatükk
Firma Flexter šeff ja ainuomanik Anton Valberg oli lõpetanud tehnikaülikooli kolmkümmend viis aastat tagasi – seega veel ajal, kui see kool Polütehnilise Instituudi nime kandis. Kuna aga just tema õpingute ajal algas arvutite pealetung ja ookeani tagant selle valdkonna kohta aina uusi teadmisi läkitati, oligi mees ainult arvutitehnikale spetsialiseerunud. Veel hiljuti progressi tipuks peetud suurte ja kohmakate, koguni saalisuurusi ruume täitnud, linte pööritavate mäluseadmete asemele ilmusid väikesed, kompaktsete püsimäludega personaalarvutid, mida oli võimalik eraldi iga töötaja lauale panna ja ühtsesse võrku ühendada. Arvutitele mõeldi välja järjest uusi ja täiuslikumaid programme, mis seniste masinarvutusjaamade programmeerijad tööta jätsid, ning ülemaailmse internetivõrgu laienemine Eestisse tõi igasuguse informatsiooni arvutiomanikele koju kätte.
Anton Valberg oli õigesti tabanud, et arvutid ja internet, mis kogu maailma teadmised ühte seob ja igasugused infoteenused kõigile kättesaadavaks muudab, on tulevikus täiesti asendamatud ning nende kasutusvõimalustel ei olegi piire näha. Ja koos kahe ülikoolikaaslasega oli noor insener juba üheksakümnendate aastate algul teinud julge liigutuse: asutanud väikefirma Flexter, mille tegevusala vormistati ühe, kuid küllaltki mitmeti tõlgitsetava sõnaga: arvutiteenused. Siis oli ettevõtetel arvuteid veel vähe, hoopiski vähem oli aga inimesi, kes oskasid neid kasutada, ning uue firma esimeseks tööks saigi arvutikasutajatele kursuste korraldamine, sest arvutioskuse järele tekkis äkki ootamatult suur nõudlus. Kursuste kõrval hakkas firma Flexter tegevust tasapisi laiendama: õpiti standardseid arvutiprogramme tellijate erinõudmiste järgi kohandama, peagi lisandus tootmisettevõtete automaattööpinkide ja tootmisliinide programmeerimine, aga ka vastavate programmeerijate koolitamine. Arvutitehnika arenes laial rindel ja tungis nii kontoritesse kui ka tootmistsehhidesse.
Kahekümne kahe tegevusaasta jooksul oli firma Flexter jõudsalt laienenud, tuntust kogunud ja töötajate arvu peaaegu viiekümneni kasvatanud. Ja paar aastat oli nende hulgas edukalt tegutsenud ka Jaanus Vender – üks nendest tehnikahuvilistest noortest meestest, kes olid kogu oma teadliku elu elanud jälle vabaks saanud Eesti riigis ja omandanud siin korraliku hariduse: kõigepealt oli Jaanus Vender lõpetanud hõbemedaliga Tallinna Reaalkooli, siis saanud tehnikaülikoolis cum laude magistridiplomi informaatikas, mida mõnikord ka lihtsalt IT-teaduseks nimetati, ja firma Flexter juhile Anton Valbergile oli tehnikaülikoolis ametit pidav tuttav soovitanud see perspektiivikas noormees tööle võtta.
Firmas töötades hakkas Jaanus oma kiire taibu ja ettevõtlikkusega kiiresti silma paistma ja omandas järjest autoriteetsemaid positsioone. Ametlikult nimetati ta küll vaid arendusgrupi juhiks, aga tema abi ja nõuandeid vajasid tihti ka teised osakonnad.
Firma omanikul Anton Valbergil oli inimeste hindamisel alati olnud eriliselt hea vaist. Igatahes liigitas ta Jaanuse üsna varsti nende sekka, keda lootis tulevikus firma juhtimisse kaasata, ning läkitas teda korduvalt välismaale ennast täiendama. Ja noormehe tegemisi hoolega jälgides oli šeff omamoodi kahju- või isegi kadedustunnet tajunud: miks ei võiks temal olla niisugune andekas poeg? Sest poega, kellele firma juhtimine vanaduse saabudes üle anda, nagu perefirmades kombeks, Valbergide peres ei olnud. Oli vaid tütar Anneli, kuid tema tehnika vastu huvi ei tundnud; temal poleks olnud ei tahtmist ega ammugi mitte oskusi isa firmaga tegeleda, rääkimata selle juhtimisest. Anneli püüdis hoopiski kõrgemaid sfääre tabada ja pidas oma kutsumuseks kauneid kunste. Nendeks arvas ta endal küllalt eeldusi olevat – tal oli muusikalist kuulmist, ta mängis kuigipalju klaverit ja ka ta lauluhääl oli päris meeldiv… Paraku ei pidanud asjatundjad tema oskusi piisavaks, et teda isegi muusikakooli vastu võtta, rääkimata siis veel konservatooriumist. Ka kunstiakadeemia sisseastumiskatsetel hinnati tema käelised võimed vaid keskpärasteks, kuigi tüdruk oli juba gümnaasiumis käies nii emast kui ka isast üsna toredaid ja äratuntavaid portreesid joonistanud.
Tütre soovi kunstnikuks saada oli ema Raili Valberg eriti toetama hakanud. Pärast Anneli ebaõnnestunud katset kunstiakadeemiasse astuda oli ta tütre isegi mitmeks kuuks Pariisi mingile kunstikursusele ennast täiendama saatnud, et tüdruk võiks järgmisel aastal uuesti proovida. Pariisist naastes aga kirus Anneli maailma kunstipealinna maa põhja, sealne elu talle ei meeldinud. Ta polnud seal suutnud kohaneda, oli vaid mõtlikuks ning kurvameelseks muutunud ja vastas ema küsimusele, mis nüüd edasi saab, päris rumalukese koolilapse kombel:
„Ma’i tea, ära küsi!”
Anton Valberg oli oma tütre Anneli püüdlusi seni kõrvalt vaadanud, alati praktilise inimesena oli tal asjast oma arvamine. Isa oli mitmel korral soovitanud tütrele hoopis oma firmas tööle asuda, aga pereema Raili seisis kategooriliselt selle vastu, et tema kunstiannetega tütar peaks ennast siduma mingite tehnikavigurite, täpsemalt hingetute arvutite või nende programmidega.
„Mis tööd sa mulle pakkuda tahad, paneksid koristajaks, jah?” oli ka tütar isalt üsna üleolevalt küsinud. Ainuke laps oli harjunud mõtlema, et isa nõudmine tööle minna on lihtsalt järjekordne kasvatuslik käik, mida ei tarvitsegi väga tõsiselt võtta, sest see lihtsalt kuulub tema vanemlike kohustuste hulka.
„Ma mõtlen, et kui sa asja vastu huvi tunned, võib-olla saaksid pikapeale minu sekretärina hakkama! Muidugi siis, kui sa oma tööd tõsiselt võtad ja minul sinuga jantimiseks kannatust jätkub,” ütles Anton, tütart ainiti silmitsedes. Isade ja tütarde vahel valitseb tihti kummaline hingeside, mis Anton Valbergi asise iseloomu tõttu avaldus küll harva; siiski oli isa tõdenud, et Annikal on temaga sarnaseid jooni – kõigepealt jonnakus, mis polegi alati halb omadus. Viga on aga selles, et tütar pole osanud seda jonnakust õiges suunas, õppimiseks ja enda tagantsundimiseks kasutada, ja see on suuresti muidugi Raili süü. Naine ise pole suutnud elus millegi erilisega silma paista, nüüd ilmselt tahaks ta tütre arvel mingit tuntust saavutada: näe, see on selle kuulsa laulja või kunstniku ema! Nii oli Anton Valberg mõnelgi kibestumishetkel oma pere naistest mõelnud.
Pärast Anneli naasmist Pariisist, veendunud, et sealsetest õpingutest midagi kasu ei olnud, võttis aga isa tütre elukäigu määramise otsustavalt enda kätte. Anton Valbergi peas oli valminud plaan, kuidas kahte kärbest ühe hoobiga tabada: kõigepealt saada oma elutööle jätkaja, kes oleks firmaga perekondlikult seotud, ent koos sellega lahendada ka Anneli probleemid. See viimane oli Anton Valbergi arvates lihtne: tütar tuleb lihtsalt õigesti ning sobilikult mehele panna, ja kui tarvis, siis teha seda kas või sunniviisil, et lõpetada see kulukas kolamine mööda maailma. Väimehekandidaat oli tal ju olemas – asja uurides selgus küll, et Jaanus Vender oli Annelist ligi kaks aastat noorem, aga niisugune vanusevahe on tegelikult tühine, sel poleks takistava argumendina jõudu. Väimehena ja muidugi ka firma osanikuna tekiks Jaanusel Flexteri arendamise vastu peale huvi ka kohustus, ning kui tema, Anton Valberg, ükskord aktiivsest ärielust taanduma peab, jätkaks väimees firma Flexter ainujuhina. Mis peaasi – nii firma kui ka Anneli tulevase pere käekäik oleksid sellega kindlustatud!
Tagaselja Vanaks Antoniks kutsutud firmajuhi mõte oli niisuguse ahvatleva plaani pisiasjadeni läbi hekseldanud ning pöördus ikka ja jälle selle juurde tagasi. Tõesti – Jaanus Vender on ju peale oma teadmiste ning oskuste ka igatpidi sileda olemisega poiss, viisakas ja kraps, miks ta ei peaks Annelile meeldima? Ja ka teistpidi – ega mu tütargi pole mõni inetu või kiiva kasvanud tüdrukuvõsu, vaid üsna siresäärne kena piiga. Näo poolest võib-olla mitte just superiludus, aga kas mõni abielumees igatsekski niisugust naist, keda teised mehed igal pool alatasa jõllitama hakkaksid!
Anton Valberg oli elus nii mõndagi näinud ja kogenud ning teadis loomulikult ka seda, et armuasjad käivad üpris keerulisi, enamasti mõistusega seletamatuid radu mööda, kus kõrvalised nõuanded kuigi palju ei maksa. Annelile selle plaani enneaegne avamine oleks riskantne, võiks temas sedamaid sootuks tõrjuva eelarvamuse esile kutsuda ja rikkuda kogu asja juba enne selle algust. Sest tütar polnud mingi vaasililleke, vaid oli juba üht-teist läbi elanud ja pidi ka elu pahupoolt, sealhulgas armuasjadega seonduvat, päris sügavuti tundma. Kuidas on lood Jaanuse südameasjadega, seda Anton muidugi ei teadnud, tundis vaid ebamäärast hirmu, et sealtpoolt võib tema ilusale plaanile ootamatu tõrge tekkida: äkki on poisil juba kindel pruut olemas, mis siis teha?
Anton Valberg oli alati teoinimene olnud, tema eelistas igal probleemil võimalikult kiiresti ja asjatult viivitamata sarvist haarata, aga selle plaani puhul tundis ta end mõnevõrra