Lugupidamine tähendab seda, et kui ta valib kiirteelt vale väljasõidutee, siis te ei ütle talle, kuhu tuleks pöörata. See tähendab, et kui ta sõidab vales suunas edasi, siis te ei arvusta tema tegevust, viigu see tee või üle osariigi piiri. Tegelikult polegi tähtis, mida täpselt teie abikaasa teeb – teie ei peaks teda õpetama, kasvatama või noomima. Selline on alistuva naise olemus.
Kuidas on lugupidamine seotud lähedusega? Kui teie abikaasa on kindel, et suhtute temasse hästi, ei pea ta teie rünnakut kartes teesklema või endale paksu nahka kasvatama. Kui ta teab, et olete tema poolt, võib ta end lõdvaks lasta ja turvaliselt tunda.
Ja mis kõige tähtsam: kui ta teab, et te ei ründa tema Achilleuse kanda, loobub ta oma alatisest valvsusest. Selline turvalisuse tunne võimaldab tal jagada teiega oma salajasemaidki mõtteid, ja see teeb teid lähedasteks. Ta võib rääkida väärtushoiakutest, mida ta tahaks lastele edasi anda; sellest, millisena ta kujutab ette teie kahe vanaduspõlve, või jutustada sellest, kuidas ta lapsepõlves oma armsast koerast ilma jäi. Ta võib rääkida sellest, milline oleks elu maakodus, kuidas oleks sõita Kuule või ehitada majale teine korrus. Lähedus koosneb paljudest väikestest õrnadest vestlustest – mõnikord totratest, mõnikord unistavatest –, mida ta ei söandaks pidada mitte kellegi teisega ilma peal. Tegelikult on vestluse üksikasjad vähem tähtsad kui fakt, et see vestluse toimub ja loob teie vahel vaimse sideme.
Kuidas aga neid väikesi õrnu vestlusi uuesti ellu äratada, kui teil pole neid juba mõnda aega olnud? Kuidas te saate muutuda äkki tema vastu austavaks, kui teil oli seni harjumuseks tema kallal norida? Seda saab teha, nii nagu minagi tegin – sammhaaval, kuni omandate uue harjumuse. Selle raamatu lugemisega olete te juba alustanud oma teadlikkuse tõstmist ja see on suurepärane algus. Selles peatükis kirjeldan ma täpsemalt, milles seisneb õieti lugupidamatus ja kuidas see välja näeb, nii et te tunnete selle endas edaspidi ära. Võime ära tunda oma lugupidamatu suhtumine aitas mul keskenduda eesmärgile – austada oma abikaasat, ja see aitas mind tüki maad edasi soovitud lähedussuhte poole.
Pidev lugupidamatus abikaasa valikute vastu on sama, mis torkida teda pidevalt väikese nõelaga. Kujutage ette, et elate okasseaga, ja te mõistate, mida teie mees tunneb.
Ja okassiga ei ole ka tore olla. Te tajute, et armastatu ei taha teie lähedale tulla, sest te torgite nii hirmsasti. Kui te okkad maha ajate ja hakkate oma elukaaslasest lugu pidama, on see muidugi talle suureks kingituseks, aga peale selle suurendab see tunduvalt ka teie eneseaustust, sest abikaasa läheneb teile ja paneb teid tundma end armastatuna ja ihaldatuna. Selle asemel et tunda alatist ebamugavustunnet nääklemiste ja vaidluste pärast, kuulete te end peagi rääkimas palju mõjuvamalt ja küpsemalt. Te ei tunne enam seda õudust, et olete muutunud täpselt selliseks nagu teie ema oma kõige halvematel päevadel. Kuna te ei pidanud temast sugugi lugu, kui ta kõiki käsutas, siis ei austa te ka ennast, kui te teete ise sedasama.
Mäletan, kui eemaletõukavana ja häbistatuna ma ennast tundsin, kui ma Johni käsutasin ja temaga õiendasin. Kui ma parasjagu oma tiraadi ette kandsin, siis mõtlesin, et mu jutt on vajalik, kuid iga karmi sõnaga, mis ma välja ütlesin, kahanes mu lugupidamine enda vastu. Ükskõik kuidas ma oma karjumisi või pidevaid näägutamisi ka ei õigustanud, pärast materdasin ma ikkagi ennast ja loomulikult tundsin ennast seetõttu veel halvemini.
Nüüd kohtlen ma oma abikaasat austusega ja mitte ainult selleks, et tekitada lähedust meie abielus, vaid ka selleks, et säilitada oma väärikus. Ma ei tunne nendest tülidele järgnenud pohmelustest puudust.
Paljude inimeste peas kordub üks teadvustamata refrään, mis kõlab umbes nii: «Ma tean paremini kui tema… Ma aitan tal seda või teist õigesti teha.» Selle taustamuusika saatel loome endale kiiresti ümber ülimusliku aura. Me tunneme, et oleme piisavalt kvalifitseeritud, et õpetada abikaasale, kuidas tolmuimejaga vaipa puhastada, kuidas lastega rääkida ja kuidas kolleegidega läbirääkimisi pidada. Ja seda tehes kinnitame me endale, et me lihtsalt aitame teda.
Kahjuks tähendab naistekeelne sõna aitama meeste keeles kontrollima. Kommentaarid selle kohta, kuidas ta peaks kõiki neid asju tegema, on tegelikult lugupidamatuse avaldused. Meie suuremeelset «abi» ei hinnata ja see solvab meid. Me harjume oma abikaasa pideva kontrollimisega niivõrd ära, et ei kuulegi enam, kui kalgilt need kommentaarid kõlavad, ja ei näegi, et oleme näägutavad naised, mitte aga kirglikud armastajad (mis on ju meie tegelik eesmärk).
Te näete enda ümber tohutult palju tarku mehi, kellel on rumalad naised, aga te näete väga harva tarka naist, kellel on rumal mees.
Kui te tunnete, et olete ainus täiskasvanu perekonnas, siis mõelge selle peale, et teie abikaasa suudab tööl suhelda, probleeme lahendada ja midagi ära teha. Kindlasti suudab ta seda ka kodus teha. Miks ta seda siis ei tee? Kui me tunneme, justkui meil oleks abikaasa näol üks laps lisaks, tuleneb see sellest, et me kohtlemegi oma meest nagu väikest last, mitte kui täiskasvanut, kes saab oma asjadega hakkama.
Sel hetkel, kui ma oma abikaasat parandan, kritiseerin või õpetan, muutun ma automaatselt tema emaks, mis tähendab seda, et ta ei näe minus oma armsamat. Minu jaoks ei ole hullemat kirejahutajat, kui võtta teda kui abitut väikest poissi, ja ka tema jaoks pole paremat viisi läheduse peletamiseks kui tunne, et ta on koos emaga. Võib-olla teie abikaasa ei ütle seda, aga ta tunneb nii.
Teie abikaasa ei ütle teile, et ta tunneb ennast justkui kohitsetuna, kui te tema käitumist kritiseerite. Ta ei ütle teile, et kui te niisuguse tooniga räägite, siis on tal sama tunne nagu teismeliseeas, mil ta unistas mingist oma paigast, kus keegi talle närvidele ei käiks. Ja kindlasti ta ei ütle teile, et peab teid seksuaalselt sama vähe kütkestavaks kui oma ema.
Selle asemel algab külm sõda.
Kui te teatate talle, et teie meelest pole tema otsused head, siis pöördub ta oma poisikesepõlvekommete juurde ja annab vaimselt teie nõudmistele teatud piirini järele, sest nagunii ei vasta ta iialgi teie standarditele. Ta võib isegi alateadlikult teiega kõiges nõustuda ja loobuda üleüldse tegutsemisest.
Ja kas teda saabki selle eest süüdistada?
Kui mehed tunnetavad, et neist ei peeta lugu, tõmbuvad nad tagasi. Enne kui ma alistusin, vaatas mu abikaasa väga palju televiisorit. Teie mees leiab võib-olla, et golfi mängimine, ületundide tegemine või garaažis vanade autode putitamine on palju meeldivam, kui teiega aega veeta. Loomulikult pakub teile omamoodi rahuldust, kui te teatate oma abikaasale, mida te tegelikult arvate, aga see on liiga kallis lõbu – te isoleerite ennast temast ja sulgete ennast oma üksildusemulli.
Kui te näitate üles lugupidavat suhtumist oma mehe vastu, siis tekib temas soov rohkem koos teiega olla, jagada teiega veelgi isiklikumaid tundeid, ja armatseda teiega veel kirglikumalt. Pole paha talle (ja endale) meelde tuletada, et te abiellusite targa ja tubli mehega.
Kindlasti olete tihti mõelnud nagu minagi, et te peaksite hea meelega oma abikaasast lugu, kui ta oleks ainult vastutustundlikum. Aga probleem on selles, et te ei saagi seda kunagi teada, kas ta on vastutustundlik, kui te ei lase tal proovida.
Võib-olla olete ära unustanud usalduse ja austuse oma kaaslase vastu, kuna olete tööl harjunud kõiki käsutama ja teete seda harjumusest kodus edasi. Võib-olla kõigutas teie usku see, et ta sõitis kiirteel teisele autole tagant sisse, ja te tunnete sestsaadik vajadust teda autoroolis hoiatada. Võib-olla olete pettunud, et ta pole krediitkaardi arvet ära maksnud ja peab maksma intressi, mis on teie arvates raiskamine. Ükskõik mis on see põhjus, miks te ei aktsepteeri oma abikaasa tegutsemisviise – ja mõnikord on teil ilmselt õigus –, teda solvates maksate te läheduse kaotamisega ikkagi väga kallist hinda. Mis teie jaoks tähtsam on: hoida valvsalt ise kõigel silm peal või nautida läheduse